Ratsionalismi monstrum

Linnar Viik

  Miks tsivilisatsioon hukkub ja kuidas Beck selle viimasel hetkel siiski päästab?

 

“Võimaluse korral otsi varju kindlalt seisva laua või muude mööbliesemete alt!”, soovitas Saksamaa Liitvabariik oma kodanikele jagatud infolehes aastal 1959 juhuks, kui aatomipomm peaks nende läheduses lõhkema. Sakslaste föderaalne must huumor oma parimas vormis. Ulrich Beck on inimeste endi loodud ja võimendatud riskide teadvustamise kuri heerold, kes avaldas oma mammutessee “Riskiühiskond” Tšernobõli aastal 1986. “Hea ajastus,” on mitmed Becki kriitikud pidanud tunnustavalt hammaste vahelt komplimendi suruma. Kindlasti polnud Beck ise valmis selliseks tähelepanuks, millega ta raamat vastu võeti ning Beck staarsotsioloogiks pärjati. Eestikeelse tõlke järelsõnas antud hiljutine intervjuu kinnitab seda, kui kindlalt ta end oma prohvetlikus oreoolis praeguseks juba tunneb. Manifesteeriv ja teesidest pungil teos ei püüagi lugejale meeldida, pigem on see täis tühje, lugejale täitmiseks mõeldud välju, mis ärritavad kaasa mõtlema. Mis riskidest küllastunud ühiskonnakorraldust ta siis kuulutab?

Kui Karl Popper veenis meid selles, et tulevikku pole võimalik ennustada, sest tulevik sõltub neist otsustest, mida langetame lähtuvalt informatsioonist ja teadmistest, mida me alles praegu omandame, siis Becki kreedo liigub samas võtmes, kuid keskendub depressiivsematele allüüridele: mida tahes uut me ka oma uute teadmistega välja ei mõtleks, me kuhjame sellega vaid juurde uusi tulevikuriske. Raamatu olulisemad teesid käsitlevad riski mõiste avardumist ja muutumist kõikseks kategooriaks: kui siiani pole meie tegevust mõjutanud riskid tulenenud (inim)tsivilisatsioonist (näiteks looduskatastroofid või haigused), siis praeguseks on enamik riske, millega meil inimestel ning ülejäänud planeedi Maa asukatel tuleb arvestada, pärit inimtegevusest, need on tsivilisatsiooni enda toodetud. 

 

Ignoreerides majandusarengu kõrvalprodukte

 

Riski mõiste avardumine tähendab aga seda, et me elame Becki kirjeldustes kontrollimatu monstrumina, ignoreerides mõtestamatu majandusarengu püüdlustes selle kõrvalprodukte nagu tööpuudust, ebavõrdsust, üleilmastumist, sotsiaalsete pingete kogumit, mis on mastaabilt ja mõjult suuremad mis tahes looduskatastroofist. Veel hullem – me ei saa ka industrialiseerumise ja moderniseerumise protsessi peatada ega sealt “välja astuda kui voorimehe troskast tänavanurgal”. Istume siin planeedil Maa koos reisikaaslastega (keda me pole valinud ning kellega meid miski ei seo – ilmne viide “absoluutse moderniseerumise” tulemusel tekkivale individualiseerumisele) ning mingite meie loodud ja näiliselt kontrollitud struktuuride abil lennutatakse meid musta augu suunas, kust eluga pääsemise tõenäosus on sama suur, kui elu tekkimise tõenäosus planeedil Marss. Suur teatriarmastaja Beck ei jäta kasutamata võimalusi lugejat igas võimalikus rollis näitelava tegelaseks kujutada: nii on Becki jaoks näitelavaks kord perekond ja abielu, siis teadus, seejärel poliitika ning selle käigus on tema pakutav viide võimalikule happy end’ile etenduse edenedes lootusetuks kustumas.

Pooleldi meelevaldselt võiks selle tihedalt kirjutatud teose siiski kolmeks, vaid tänu autori jõulisele pingutusele koos püsivaks suuresseeks jagada: esmalt tugev panus industriaalühiskonna teoreetilisse raamistikku ja modernismi käsitlemisse, teiseks tugeva dialektikute mõjutusega silma hakkav teaduse ja teadusliku mõtlemise rolli ning moderniseerumisprotsessis vastutuse hääbumise kriitika ja kolmandaks uue, eristamist vääriva ühiskonnavormi, riskiühiskonna kirjeldamisele pühendatud töö.

Kui juba ennist sai väidetud, et raamat kostub kui manifest, siis siinkohal ka Becki teeside paar stiilinäidet (neid koguneb raamatu peale hea sadakond). “Kriitiline ja skeptiline hoiak teaduse ja tehnika suhtes ei tulene mitte kriitikute “irratsionaalsusest”, vaid teaduslik-tehnilise ratsionaalsuse suutmatusest toime tulla kasvavate riskidega ning tsivilisatsiooniohtudega.” Väide, et tänapäeva teadus pole “üldse võimeline tsivilisatsiooniriskidele adekvaatselt reageerima”, on Beckile toonud palju vihaseid oponente, seda just eelkõige biotehnoloogia valdkonnas; Beck neid küll Jumala mängimises ei süüdista, kuid kokkumängus turumajanduse tondiga kindlasti. Becki süüdistused on karmid: teadlaste ignorantsi puhul uute avastuste võimalike riskide suhtes pole tegemist mitte “üksikisiku poolt põhjustatud sündmuse ega mõne loodusteadusliku distsipliini ühekordse “tööõnnetusega””, vaid süstemaatilise ja pikaajalise devalveerumisega, mis teadusega on XX sajandil juhtunud. Moderniseerumise raames leiab aset ühiskonna muutumine, mille käigus inimesed vabanevad industriaalühiskonna sotsiaalsetest vormidest – klassidest, kihtidest, perekonnast, stereotüüpsetest soorollidest –, niisamuti nagu reformatsiooni käigus inimesed “said vabaks” kiriku ilmalikust ülemvõimust. Riskid, millega tuleb meil seejuures kokku puutuda, tunduvad paratamatud. Moderniseerumise ülim soov viia industrialiseerumisprotsess lõpule, andes naistele absoluutselt võrdsed võimalused meestega kõigis eluvaldkondades, päädib üksikinimestest “turumajanduse agentide” ühiskonnaga, vananeva ja lastetuga. Mõneti sellisena Euroopa ka paistab: vananev, üha väiksemates korterites, üksinda elav ja ainult endale elatist teenivate inimeste ühiskond. Tuumikperekonna juurde tagasipöördumise välistab Beck moderniseerumisprotsessi ühesuunalisuse ja poolitamatuse tõttu: naistelt tuleks sel juhul “ära võtta, ning seda korraga ja alatiseks” ligipääs haridusele, tööturule ning “peaks vaatama, kas mitte hädad ei alanud juba üldise valimisõigusega”. Must saksa huumor, kas pole?

 

Becki tuleb vaadelda omas ajas

 

Samas tuleb Becki kirjutatu (ning seda mitte pelgalt soolise võrdõiguslikkuse vaade) asetada oma ajastusse: vaevalt kümne aasta eest oli Saksamaa Liitvabariigis kaotanud kehtivuse abieluseadus, mille kohaselt andis abielu naisele “eluaegse teenistuse ema ja koduperenaisena” ning samas seadis talle “kohustuse koduste tööde ja perekonna ees”. Vabanemine sõnades ja seadustes hakkas juba liikuma: “mehed olid omandanud soolise võrdõiguslikkuse retoorika”, kuid tegelikkus oli raamatu ilmumise ajal samavõrd ahistav. Majanduslik, poliitiline ja ümberjaotav võim kuulus (ja kuulub endiselt)  meestele, kes ei oska sellega midagi muud targemat peale hakata kui seda kaitsta. Paljude lugejate jaoks võib just “Riskiühiskonna” teine osa “Sotsiaalse ebavõrdsuse individualiseerumine” lõhkuda teose terviklikkuse. Liialt palju olevat seal sees soigumist soolise võrdõiguslikkuse paratamatuse üle, liialt mustades toonides maalitakse pilt meeste suutmatusest hakkama saada eluga soolise võrdõiguslikkuse tingimustes. Kuigi Beck pole soolise võrdõiguslikkuse teemadele otseselt oma muudes teostes sellist tähelepanu pööranud, on tema vaatenurk oluline, olles jõulisemaid profeministliku suunitlusega ühiskonnateoreetilisi seisukohavõtte toonases Euroopas. Sooline võrdõiguslikkus mängib olulist rolli ka Ulrich Becki praeguse lemmikteema, refleksiivse moderniseerumise teooria puhul.

Viimase all peab Beck silmas radikaalset, senist moderniseerumist kannibaliseerivat protsessi, mille käigus senised institutsioonid ja struktuurid oma jõu kaotavad ning asendatakse uutega. Just need, tekkivad struktuurid peaksidki andma uue võimaluse ka tsivilisatsioonile saamaks hakkama laienenud riskide, kõigini ulatuva individualiseerumise ja kosmopolitiseerumise väljakutsega.

Kõrvalmärkusena: Becki “Riskiühiskonnaga” naelutati mind 90ndate alguses Soomes doktoriõpingute käigus interdistsiplinaarsete meetodite kursuse eksamil ülesande ette sõnastada küsimus, millele Beck oma raamatuga vastust otsib. Toona pidasin teda järjekordseks depressiivseks sakslaseks, kes otsib vastust küsimusele: “Miks tsivilisatsioon hukkub?” ja boonusena andsin ka vastuse: “Tsivilisatsioon hukkub oma sisevastuolude ignoreerimise tõttu.” Eksami sooritamiseks osutus see isegi piisavaks. Praegu pean Becki aga tsiviilühiskonna ja salliva osalusdemokraatia eestkõnelejaks: meil saab avatud ja üleilmastunud maailmas hästi minna vaid siis, kui meie isiklikud, ärilised ja rahvuslikud huvid on jagatud huvid – oma elukaaslase, oma klientide ja teiste suveräänsete riikidega.