Rein Taagepera 90. sünnipäeva ja valimiste valguses

Valimissüsteem mõjutab seda, kuidas erakonnad esindatud saavad, see mõjutab aga omakorda meie kõigi elu.

MIHKEL SOLVAK

28. veebruaril sai 90aastaseks Rein Taagepera, kelle panus Eesti riigi ja ühiskonna arengusse tutvustamist ei vaja. Olgu siinkohal mainitud vaid aktiivsus väliseesti kogukonnas ja sealsete sidemete ja abi toomine iseseisvuse taastanud Eestisse, Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna loomine 1991. aastal, töö Põhiseaduse Assamblees aastatel 1991-1992, presidendiks kandideerimine 1992. aastal ning järjepidev osalemine Eesti poliitikas ning ühiskonna arengu vaatlemisel, kommenteerimisel ja suunamisel.

Taagepera teadusliku tegevusega on Eesti avalikkus mõnevõrra vähem kursis, ehkki tema mõju teadusilmas on olnud väga suur. Google Scholari alusel on tema teadustöid viidatud rohkem kui 17 000 korral, mis teeb Taageperast ühe enim viidatud Eesti sotsiaalteadlase. Ta on jätkuvalt aktiivne ja viljakas õppejõud ning teadlane, kes jagab end Tartu ülikooli ja California ülikooli Irvine’i haru vahel. Viimasel kümnel aastal on ta avaldanud keskmiselt kolm-neli teadusartiklit aastas ja peaaegu iga paari aasta tagant on tal ilmunud uus monograafia (arvestamata eesti keeles ilmunud mälestusteraamatuid). Käimasoleva valimistenädala tõttu keskendun siinkohal Taagepera panusele valimissüsteemide mõju uurimisel ja süstematiseerimisel.

Rein Taagepera ei ole kunagi piirdunud kitsaste hästi defineeritud empiiriliste probleemide lahendamisega, vaid on seadnud endale ja sotsiaalteadustele füüsika eeskujul ambitsiooni tuletada seostest uusi seoseid. Ühiskond on keeruline nähtus, mille osised mõjutavad üksteist. Taagepera demonstreerib, kuidas tuletada oodatavaid seaduspärasusi ja neid empiiriliste arvandmetega kontrollida. Tööriistad, mida Taagepera selleks kasutab, on loogiline mõtlemine, selle alusel võimalike matemaatiliste funktsioonide defineerimine ja tulemuse kontrollimine ja kohandamine tegelike andmete graafimise või mudelite sobitamise abil. Seejärel tuleb „seosed seoste vahel“ tuvastada võrrandisüsteemide lahendamise või ka keerulisema diferentsiaalarvutuse teel. See lähenemine on tal aluseks ka sotsiaalteaduste kriitika ja püüde puhul teha sotsiaal­teadused n-ö teaduslikumaks.¹

Valimissüsteemi mõju

Füüsika doktorikraadi kaitsmise ning lühikest aega tööstuses keemiainsenerina töötamise järel politoloogiasse suundudes töötas Taagepera välja seostevaheliste seoste süsteemi valimissüsteemide käsitlemisel, pälvides sellega üleilmse tähelepanu ja tunnustuse. Koos Markku Laaksoga avaldas ta 1979. aastal artikli erakondade tingarvust,² kus pakkus välja indeksi, millega saab arvutada osiste arvu neid oma osakaaluga läbi kaaludes.³ See lihtne ja elegantne indeks võimaldab analüüsida, kuidas häälte jaotuse ümberarvutamine kohtade jaotuseks parlamendis mõjutab erinevate valimissüsteemide korral erakondade arvu ja osakaalu. Seda artiklit on nüüdseks viidatud rohkem kui 5000 teadustöös.

Valimissüsteemide mõju uuringusuunda uuesti defineerivaks tööks sai 1989. aastal koos Matthew Shugartiga avaldatud raamat „Kohad ja hääled.“⁴ Raamatus on analüüsitud valimissüsteemide võtmeosi, alustades parlamendikohtade jaotamise reeglitest (näiteks Eestis kasutatavad modifitseeritud d’Hondti jagajad), valimisringkondade suurusest ning künnistest (Eestis 5%), mis mõjutavad tugevalt süsteemi proportsionaalsust ehk seda, mil määral ühtib valijate antud häälte jaotus erakondade parlamendikohtade jaotusega. Süsteemi proportsionaalsuse ulatuse mõju on rangelt võttes puhtalt mehaaniline ehk häälte kohtadeks ümberarvutamise tagajärjel reeglina esinduse saanud erakondade (ting)arv väheneb.

Sel mehaanilisel ümberarvutusel on aga reaalsed poliitilised tagajärjed, sest erakondade arv ja suurus mõjutavad koalitsioonide koosseisu ja seekaudu ka valitsuskabineti stabiilsust. Raamatus „Kohad ja hääled“ on kirjeldatud ja formaliseeritud esimest korda mitmed seaduspärasused, millest Taagepera kasvatas hiljem välja terve „seostatud seoste“ süsteemi. Üks selline seaduspärasus on nn parlamendi suuruse kuupjuure reegel, mis ütleb, et esinduskogu suurus on kuupjuur elanikkonna suurusest. Samuti näitavad Taagepera ja Shugart, et erakondade tingarvu alusel saab ennustada valitsuskabineti keskmist kestvust.⁵

Selle raamatu suure mõju (nüüdseks viidatud rohkem kui 3600 korral) üheks põhjuseks oli peale üllatavate seaduspärasuste väljatoomise kindlasti valimissüsteemi osade süstemaatiline käsitlemine ja demonstreerimine, kuidas need formaalsed reeglid tegelikult poliitikat mõjutavad. Valimissüsteem mõjutab seda, kuidas erakonnad esindatud saavad, see omakorda aga meie kõigi elu. Olulised on ka soovitused, kuidas kujundada valimissüsteemi, teha sellised reeglid, et erinevad huvid oleksid hästi esindatud ja samal ajal oleks tagatud valitsemise stabiilsus.

Valimissüsteemi mõju esindatusele võib laialt jaotada mehaaniliseks ja psühholoogiliseks. Esimene tähistab häälte kohtadeks ümberarvutamise mõju, teine on reeglite mõju valijale, kes õpib näiteks oma häält künnise alla jäävale erakonnale mitte andma. Valimiste tulemuse otsustab muidugi see, millised poliitilised jõud missuguste ideedega millise hulga valijaid enda poolt hääletama panevad. Valimissüsteem aga struktureerib tugeval määral ja pika aja jooksul seda, kes valijate ette võistlema ja valitsema pääsevad. Koalitsioonid lagunevad lõpuks sisemiste erimeelsuste või poliitiliste sündmuste tulemusena, kuid tülide tõusu võimalused ja nende avaldumise kiirus sõltuvad suurel määral sellest, kui palju parteisid on laua taga.

Oluline on ka see, et osalejate arv ei määra tülliminemise võimalusi lineaarselt. Üks laps endaga tülli ei lähe, kahe lapse vahel on juba üks kommunikatsioonikanal, kus tüli tekkida võib, kolme vahel on üks ühele kanaleid kolm, aga nelja vahel juba kuus ehk N asjaosalise puhul on nendevaheliste kommunikatsioonikanalite arv leitav kui N(N-1)/2, suurema osalejate arvu juures võime selle juba lihtsustada kujule N²/2. Just sellisel viisil alustab Taagepera selgitust, miks määrab erakondade arv valitsuse eluea. Ta põhjendab sellele mõttele sattumist asjaoluga, et laste ja lastelaste arvu kasv ei kasvatanud tema ja Mare Taagepera kodust koormust lineaarselt, vaid palju kiiremini – ja see pani küsima, miks see nii on.

Seos valitsuse elueaga on täpsustatult järgmine: „Kui kommunikatsioonikanalite arvu vähendada poole võrra, siis peaks ju ka valitsuste kestus pikenema poole võrra. Kui aga nendesamade kommunikatsioonikanalite arv ise kasvab kui erakondade arvu ruut, siis peaks erakondade arvu vähenemine kaks korda tähendama, et valitsuse kestus pikeneb neli korda. Seega on valitsuste kestus erakondade arvu ruudu pöördväärtus², kus k on mingi ajaühiku konstant.“⁶

2007. aastal avaldatud uurimuses „Ennustades erakondade suurust“⁷ joonistab Taagepera välja kogu eelmainitud seoste seostamise ja näitab, kuidas sõltub valitsuse kestus erakondade tingarvust (N). See omakorda sõltub tugevalt suurimast esindatuse saanud erakonnast (s₁), mille kohta omakorda saab näidata, kuidas sõltub see valimisringkondade (M) ja parlamendi (S) suurusest. Kuna aga parlamendi suurus S on keskmiselt ruutjuur populatsioonist P, saabki tuua pisut lihtsustatud jada kujul P → S (ja M) → s₁ → N → C.

Kõik need seosed on teoreetiliselt tuletatud ning seejärel kirjeldatud funktsioonidega, mis lubavad neid soovi korral omakorda üksteise sisse asendada. Seega pole need aditiivsed suunalised hüpoteesid, kuigi suunalisus tuleb siin teooriast, sest vaevalt mõtleb keegi, et valitsuse kestus määrab erakondade arvu parlamendis või et parlamendi suurus tekitab elanikkonna suuruse. Viimaks on need seosed ka empiiriliselt katsetatud ja kehtivaks tunnistatud ehk seisavad kooskõlas Taagepera teadusfilosoofiaga kindlalt kahel jalal, põhinedes nii tugeval teoorial kui ka empirismil. Aastal 2017 ilmunud teoses „Hääled ja kohad“⁸ arendatakse ja lihtsustatakse seda seoste süsteemi veelgi. Autorid on täpsustanud, kuidas mõjutavad parlamendi suurus ja ringkondade suurus (S ja M) koos täpsemalt erakondade kohtade jaotuse detaile parlamendis ning sõnastanud neli seaduspära erakondade kohtade ja häälte jaotuse kohta.

Soovitused sotsiaalteadlastele

Ilmselt on Taagepera valitud valimissüsteemide valdkond üsna sobiv seaduspärasuste leidmiseks, sest tegu on protsessiga, kus miljonid hääled surutakse rangelt defineeritud reeglitega (valimissüsteemiga) kokku fikseeritud kohtade arvuga esinduskoguks. Kui need reeglid on piisavalt stabiilsed, siis hakkavad valimissüsteemi mehaaniliste ja psühholoogiliste mõjude tulemusena tekkima mustrid. Tema sõnastatud seaduspärasused ei tähenda deterministlikke seoseid. Poliitika on see, mis lõpuks ikkagi valimiste tulemuse otsustab, kuid see tulemus otsustatakse valimissüsteemi seatud raamide sees ning seetõttu saame erakondade arvu ja jõudude jaotust demokraatlike riikide puhul üllatavalt täpselt ennustada. Seejuures tuleb ka siin silmas pidada paradoksi, et mudelid on iga üksiku ennustuse puhul pisut ebatäpsed, aga keskmiselt väga täpsed. Nii et kui te pühapäeva õhtul valimistulemusi nähes valemi välja võtate ja loodava valitsuse kestuse välja arvutate ning ütlete, et see valitsus C aasta pärast kukub, ja selle peale kihla veate, siis kaotate selle kihlveo ilmselt napilt, aga keskmiselt te need kihlveod võidaksite.

Olen puudutanud siin vaid üht osa Rein Taagepera teadustööst. Ta on kirjutanud mahukalt veel nii erinevatel teemadel nagu Balti riikide ajalugu, soome-ugri rahvaste käekäik Venemaal, korruptsiooni ja kultuuri seosed, impeeriumide suurus läbi aja, maailma elanikkonna kasvumudelid jne, jne. Valimissüsteemide analüüs on aga siiski Taagepera olulisim teaduslik panus, millega ta ei ole süstematiseerinud ainult ühte uurimisvaldkonda, vaid Taagepera on seda kasutanud ka laiemalt sotsiaalteaduse kui teaduse üle järelemõtlemiseks.

Tema kriitilisus sotsiaalteaduste suhtes ei tähenda, et regressiooni­põhine statistiline analüüs on sobimatu. Tegelikult annab Taagepera sotsiaalteadlastele head nõu. Temale omaselt on see nõu lihtne ja terav nagu Ockhami habemenuga: a) tehke statistilist analüüsi paremini, mis tihti tähendab mitte­lineaarsust ja lineaarsete aditiivsete mudelite vastavat kohendamist, b) kasutage mudeleid, mis mitte ainult ei sobi hästi antud andmetele, vaid rahuldaksid ka antud nähtuse või seose loogilisi piirväärtusi, c) ja olles sunnitud mõtlema selle nähtuse võimalikele piiridele kui ka sellele, milline see tavaolukorras olla võiks, saab teie mudel ka teoreetiliselt põhjendatud ehk üldistub antud nähtuse erinevatele empiirilistele realisatsioonidele.

Palju õnne ja jätkuvat teaduslikku aktiivsust Rein Taageperale!

1 Rein Taagepera, Making Social Sciences More Scientific. Oxford University Press, 2008.

2 Markku Laakso, Rein Taagepera, “Effective” Number of Parties: A Measure with Application to West Europe. – Comparative Political Studies 1979, 12 (1), lk 3–27.

3 Kus p on erakond i osakaal.

4 Rein Taagepera, Matthew S. Shugrat, Seats and Votes: The Effects and Determinants of Electoral Systems. Yale University Press, 1989.

5 Kestvus aastates on leitav kui, kus N on erakondade tingarv ja k on empiiriline konstant 42.

6 Rein Taagepera, Logical Models and Basic Numeracy in Social Sciences. lk 51-52. http://www.psych.ut.ee/stk/Beginners_Logical_Models.pdf

7 Rein Taagepera, Predicting Party Sizes. Oxford University Press, 2007.

8 Matthew S. Shugart, Rein Taagepera. Votes from Seats: Logical Models of Electoral Systems. Cambridge University Press, 2017.