ÜRO kui maailma jõujoonte lakmuspaber

Marko Mihkelson

 

 

„Ma võin siin oodata, kuni põrgu jäätub.” Need kuulsad sõnad ütles üle 40 aasta tagasi Kuuba raketikriisi kuumadel päevadel USA suursaadik ÜROs Adlai Stevenson, kes pidas kogu maailma ees tulist sõnasõda toonase Nõukogude Liidu suursaadiku Valerian Zoriniga. Midagi väga ligilähedast leidis ÜRO julgeolekunõukogus aset kuu aega tagasi, kui Moskva ja Washingtoni esindajad ristasid taas sõnapiigid. Seekord oli „etenduse” ajendiks Venemaa invasioon Gruusiasse.

Suursaadikute Zalmai Khalilzadi ja Vitali Tšurkini teravas toonis esinemised ning vastastikused süüdistused andsid nii mõnelegi vaatlejale võimaluse küsida: kas külma sõja ajastu on tagasi?

Gruusia sündmuste arutelu käik julgeolekunõukogus oli juba mitme varasema vastasseisu loomulik jätk. Tegelikult on ÜRO julgeolekunõukogu toiminud rahvusvahelises mõõtkavas vähegi efektiivselt üksnes 1990ndate aastate algul. Seega siis, kui Nõukogude impeerium kokku varises ning maailmas levis fukuyamalik ajaloo lõpu hingus. Enne seda, külma sõja ajal, lõppesid sisuliselt iga vähegi mõõtuandva lokaalse konflikti nagu Nõukogude invasioon Ungarisse aastal 1956 või USA luurelennukite ülelennud Nõukogude Liidust, arutelud ÜRO julgeolekunõukogus vetoga. 261 juhtumist, kui ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige on blokeerinud resolutsiooni, 244 leidis aset enne 1995. aastat.

 

Euroopa hääl on nõrk

Euroopa välispoliitika nõukogu värskes analüüsis on rõhutatud Euroopa Liidu rolli järsku kahanemist ÜRO otsustusprotsessis ja seda eriti inimõiguste alal. Hääletuste analüüs näitab, et Euroopa Liit on kaotanud kümnendiga 41 liitlase toetuse. Kui 1990ndate aastate lõpul toetas Euroopa Liidu algatatud inimõiguste-alaseid küsimusi peaassamblee liikmetest 70 protsenti, siis viimasel paaril aastal vaevalt pool.

Teemad, mille puhul Euroopal pole õnnestunud laiemat toetust leida, puudutavad näiteks Birmat, Zimbabwet, Kosovot, Darfuri. Analüüsi autorid viitavad, et Euroopa Liit peab igal aastal New Yorgis küll oma tuhatkond sisekohtumist, kuid teistega räägitakse koordineeritult vähe. Tegelikult ei viita selle analüüsi tulemused mitte üksnes Euroopa Liidu rolli kahanemisele, vaid ikkagi laiemalt Lääne ja muu maailma hoiakute suuremale vastandumisele. Võime ju retooriliselt küsida: kui Euroopa Liidu mõju on nüüd kahanemas, siis milline oli see külma sõja aegadel? Vastus on lihtne: samamoodi madal.

Analüüs annab sisuliselt tunnistust sellest, et eriti viimastel aastatel on nähtavalt kasvanud Venemaa ja osati ka Hiina aktiivsus ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmetena. Eriti Venemaa jõuline eemaldumine demokraatlikest protsessidest ning oma geopoliitiliste sihtide ambitsioonikas väljamängimine on Euroopa Liidu „pehme” poliitika tulemuslikkust suuresti kahandanud.

ÜRO on oma kõikehaaravuselt maailma jõujoonte hea lakmuspaber. Ükski olulisem vastandumine ei jää ilmnemata ka sellel rahvusvahelisel foorumil. Täna näeme, et külma sõja aegne ideoloogiline vastasseis pole kuhugi kadunud. Kommunismi ja kapitalismi jõukatsumine on lihtsalt asendunud demokraatliku ehk läänemaailma ning autoritaarse ida vastasseisuga.

Esmajärjekorras on see mõistagi näha julgeolekunõukogus, kus viiest alalisest liikmest kaks esindab autoritaarset võimuideoloogiat. Kui külma sõja ajal polnud Hiina ja Venemaa kuigi koostööaltid, siis viimasel paaril aastal on mitu korda astutud ühiselt lääneriikidele vastu. Ainuüksi sellel aastal on Hiina ja Venemaa kahel korral blokeerinud lääneriikide algatatud resolutsioonid. Jaanuaris pandi veto Birmat ning juulis Zimbabwet puudutavale resolutsioonile.

Selline asjakäik teeb muidugi väga keeruliseks ÜRO kaua räägitud reformi võimalikkuse. Venemaa ja Hiina poleks kindlasti huvitatud julgeolekunõukogu otsustusmehhanismide muutmisest, sest tänane seis annab Moskvale ja Pekingile väga suure eelise oma huve kaitsta või ka tahtmist peale suruda. Õigupoolest oleks ÜRO sisulise reformi puhul tegemist millegi esmakordsega maailma ajaloos. Siiani pole ükski suurte suhete süsteem olnud võimeline rahumeelselt reorganiseeruma. Nii Viini kui Versailles’ maailm kukkus kokku suurte konfliktide tõttu.

 

Ja mida meie seal teeme?

Ma ei taha tingimata öelda, et ÜRO reform on välistatud. Maailm on täna kindlasti sedavõrd interaktiivsem, et traditsiooniliste ohtudega osatakse paremini hakkama saada. Suured konfliktid pole mõistagi võimatud, kuid tuumaajastu heidutus on vähemalt siiani olnud päris tõhus.

Seega pole kahtlust, et ÜRO on oma ebaefektiivsusele vaatamata tänases maailmas jätkuvalt rahvusvaheliste suhete ja õiguse üks nurgakive. Paljudele võib ÜRO tegevus tunduda küll arenguabi andmisele keskendunud mittetulundusühingu omana, kuid tema rolli julgeolekupoliitiliste küsimuste käsitlemisel ei tohiks siiski lõpuni alahinnata. Viimane on eriti oluline väikeriikidele, ka Eestile. Meile on kahtlemata väga tähtis ÜRO mõjuvõim, sest ajaloost on meil võtta juba üks kurb kogemus Rahvasteliidu näol. Täna on meie seis tunduvalt parem, sest liitlassuhe Euroopa Liidu ja NATOga on teinud Eesti hääle palju mõjusamaks.

Eesti võimalus ÜROs edu saavutada sõltub otseselt nii Euroopa Liidu kui kogu läänemaailma suutlikkusest vastu seista eelmainitud autoritaarsuse tõusu trendile. Mida efektiivsem on lääneriikide koosmeelne tegevus, seda kindlam on ka Eesti positsioon selles maailma rahvaste katlas.

Seepärast ei taandu meie ÜRO poliitika mitte üksnes New Yorgis või Genfis toimuvale, vaid ka sellele, kuidas toimivad läänemaailma organiseerivad liidud. Seega on tähtis, millises suunas liigub Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika, kuidas määratleb oma väljakutsed NATO ning kas võiks kunagi teoks saada globaalse demokraatlike riikide liidu idee.

Kuid globaalsemad mõjurid ei tohi kindlasti häirida meie enda konkreetset igapäevast tegevust ÜROs. Puudutagu see siis Eesti soovi saada julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, osalemist arengu- ja humanitaarabiprogrammides, diplomaatiliste kontaktide edendamist meile kaugemate riikide või organisatsioonidega, noortele diplomaatidele väärtusliku stažeerimiskogemuse pakkumist või muud.