Sõltumatu ajakirjanik ? kes too on?

ANDRES LANGEMETS

Igasugu poliitiliste kampaaniate eel ja ajal satub teravdatud tähelepanu alla peale poliitikute ka ajakirjandus. Ringhäälingunõukogu liikme ajast on meelde jäänud erakondlike liikmete huvi nn. tasakaalustatud eetriaja vastu, mida kiivalt kaitsti ja valimiste puhul ka väga täpselt mõõdeti. Väljaspool neid kampaaniaid ei huvitanud avalik-õigusliku infokanali sisu peale mõne kultuuritegelase ülejäänuid just mitte liiga palju. Aga see kõik polnud üllatus. Eesti ajakirjanike üks lemmikteemasid on olnud nad ise ja nende töö. Ei ole teiste riikide lehti lapates (Saksamaa, Rootsi, Soome, Taani) isegi kohanud mingit ajakirjanduse eneseanalüüsi teemat, see on neil seal vist pigem kitsaste konverentside sisu. Ajalehe igapäevakülgedel üritab lääne ajakirjanik olla nii nähtamatu, kui saab. Ta maskeerub ehk teisisõnu ? püüab olla objektiivne.

Aga kas see objektiivsus on tõeline?

Mu meelest on iseennast imetlev, piitsutav, kadetsev jne. eesti ajakirjandus lähemal ajakirjanduse tõsiolemusele kui nn. objektiveeriv lääne press. Kas ma üht saksa või rootsi lehte lugedes ikka tajun tegelikku objektiivsust või puistatakse mulle puru silma, sest ma ei mõista ei tausta, kujundeid ega stiilierinevusi? Pisutki süvenedes ja heade sõprade abi kasutades võib üsna ruttu aru saada, et objektiivsus on suuremalt jaolt silmapete. Nagu ei saa üht keelt kõneldes olla samal ajal väljaspool seda keelt, nii ei saa mingit teadet edastades olla väljaspool selle sisu. Kogu ajakirjandusõpetajate jutt fakti ja kommentaari lahushoidmisest on lasteaiatädi uinutus, mõttetu muinasjutt.

Miks? Sest pilk tuleb pöörata kultuuriloo poole. Enam-vähem ühel ja samal ajal XIX sajandi keskpaiku tekkis Lääne-Euroopas mitu emantsipatsiooniliikumist: isiksuslikud, rahvuslikud, poliitilised, kunstilised ja sotsiaalsed liikumised, mis vajasid oma häälekõvendajat, propagandistlikku kanalit. Tehnika areng pakkus selleks omi võimalusi: ajalehed, ajakirjad, hiljem raadio jne. Modernism kunstis tähendas isiksuste ja gruppide emantsipatsiooni, poliitikas aga erakondade teket ja vastava propagandakanali ehk ajakirjanduse laia levikut.

Ajaleht on ennekõike propaganda ja seda ei pea häbenema, näilise objektiivsusega riietama. Nagunii on kõik näha. Ajakirjandus on sündinud poliitilise või kultuurilise propaganda edastamiseks ja selleks ta ka jääb. Muide, naljakad on ka kultuuritegelaste vastupidised ponnistused: mõni filmikriitik püüab ikka veel väita, et Eisenstein, Riefenstahl või Vertov olid mingid ?moodsad kunstnikud?, kes edendasid puhast kunsti, kuigi kogu nende looming pole muud kui ilge propaganda. Nad pole olemas mitte kunsti, vaid heade propagandistide mõttes. Kes mainitud tegelasi ülistab, peab ise olema kas bolðeviku või natsi hingega, sest kõrget kunsti nende loomingus kohe kuskilgi ei ole. Nagu ka Majakovskit ei saa kirjanduslikult kuidagi poliitilisest prostitutsioonist tagantjärele ära päästa ? Lenini ja Lunatðarski tallalakkumine kui tahes heas vormis pole mitte kunst, vaid toonane tõhus PR-töö. Eesti ajakirjandus on mu meelest salgamatult erakondlik ja seega toredalt algupärane. Ei peagi kuulama Heimar Lenki ega Anvar Samostit, et sellest justkui nördinult aru saada; ajakirjandus on poliitiliste või kultuuriliste gruppide häälekõvendaja.

Ma saan aru, et selline järeldus ei meeldi eesti ajakirjanduse tänastele trollidest omanikele: nad tahaksid teha bisnist ?puhaste kätega?. See soov muidugi näitab, et nood omanikud ise ei tee vorstil ja ideedel vahet ? kui süüakse ära ja makstakse raha, siis on ju hea toode. Aga et ajakirjanduse sisu on propaganda, siis on tegu seedumatu ainega, mis ladestub närvirakkudesse, ajju, muudab ühiskonda. Mitte ajakirjandus ei ole neljas võim, vaid propaganda. Satraap Lenin sai sellest hiilgavalt aru, kui ta pea esimese asjana nõudis oma ajalehe asutamist, aga hiljem, kui lehed olid juba liiga tavalised, taipas ära ka filmide uue mõju. Talle ei meeldinud mitte filmikunst, vaid uusim ja võimsaim propagandakanal. Selle püsitõe viisid Hollywoodi Venemaalt ja Saksamaalt põgenenud? Ning Hollywood meid tänapäeval vormibki. Ta ei saagi midagi muud teha, sest see on selle meediumi sisu.

Veelgi uuemad tehnilised saavutused pole muutnud asja olemust, küll aga kiirust ja võimsust. Võiks nagu oletada meie totaalset manipuleeritavust, nagu populaarsed prantsuse mõtlejad on mitu korda öelnud, aga see tõdemus pole küll üleüldsegi midagi tarka. Rahvaid on manipuleerinud ka rahvaluule, usk, kõrgkunst, käsitöö ja ilmastik. Sajandeid on meid manipuleerinud pastorid ja hobused, nüüd reklaamimehed ja autod.

Ajakirjandus kui propagandatoru (kunagine kõrgkunst on ju ka nüüd ennast sinna juurde sobitanud) ei ole hukkamõistetav, vaid inimlik ajaloolise emantsipatsiooni vorm. Emantsipatsioon on hüvastijätt kollektivistlike kujutelmadega tõest, usust ja ilust. See on üksikisikute ja gruppide killustunud maailm, kus kõik osised otsivad oma hääletoru ja tahavad ehitada misjonijaamu. Selle asjaolu tõdemine on ajaloo tõdemine.

Mis või kes on siin objektiivne? Kus on kommentaar, kus fakt? Mis asi on sõltumatu teave? Need küsimused pole asjakohased. Marksistid (muidugi Hegelit laenates) rääkisid sisu ja vormi ühtsusest, kas nüüd siis pööratakse vanker tagurpidi ja räägitakse sisu ja vormi (ehk fakti ja kommentaari) lahususest? Ma arvan, et marksistidel oli õigus, tänased gurud on rohkem silmamoondajate moodi, ebaajaloolised või rumalad.

Niisiis, ajakirjanikud, andke hagu! Meie lehed võiksid veelgi varjamatumalt oma erakondlikkust näidata, neid on nagunii läbi nähtud. Sest, nagu öeldud, see ongi algupärasem, loomulikum ja ka lugejaile lihtsam. Kus on Sakala, kus Pärnu Postimees, kus Teataja? Mitte ajalehed pole erakondlikud, vaid rahvas on seda. Rahvas ise on emantsipeerunud, ta tahab oma grupi või lemmikisiku propagandat, mitte mingit halli objektiivsust. Objektiivsus jätke meile, kes me seda mängu kõrvalt jälgime, küll me sellest kunagi kirjutame!