Sõnade kaalust

Anti Poolamets

  Kohtupraktika kinnitab, et sõnad kaaluvad. Sõnade kaal olenevalt kasutamise vormist ja kohast võib kõikuda mõnest tuhandest sadade tuhandete kroonideni. Kohtus mõõdetakse ja kaalutakse nende torkavust, valutegevat toimet ja mõju isikute aule ning väärikusele. Urmas Oti solvavad sõnad Olev Remsu kohta maksid talle 200 000 krooni valuraha pluss kohtukulud. Põhiseaduse paragrahv 45 ütleb, et arvamusvabadust võib piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ja hea nime kaitseks.

Nii, nagu inimeste kehakaal kasvab üle normi, võivad mõned sõnad muutuda ülekaaluliseks ehk nende väärkasutus annab sõnadele lisakoormat, mis nende arusaadavusele kasuks ei tule.

Mõistagi on väljenduslikkuse huvides vaja kasutada kujundeid ning erialamõisteid mõnes teises kontekstis kui tavaliselt, ent viimastel nädalatel on juhtunud, et ka õigustermineid, mis erinevalt paljudest teistest ajavad täpsust taga, on kindla kaaluga ja seadustes kokkulepitud tähendusega, püütakse üle kanda sinna, kuhu need tavaliselt ei kuulu. Nüüd ettevaatust! Õigusterminite iseloomu tõttu võib kellegi meelevaldselt kurjategijaks nimetamine lõppeda juba kohtuistungiga. Selle vastu on eksinud näiteks SL Õhtuleht, mille esilehelgi võib kuriteos kahtlustatavate kohta leida kindlas kõneviisis teateid: “Kurjategija on tabatud!” Kuidas nii, kui süütuse presumptsiooni järgi saab keegi selleks alles pärast süüdimõistvat kohtuotsust, milleni võib kuluda aastaid?

 

Rüütel kui intress ja garant

 

Presidendiralli veidraks uudiseks tõusis eelmisel nädalal sõlmitud Keskerakonna ja Rahvaliidu “koostööleping”, ühes uudse ettekujutusega ametis presidendi õiguslikust staatusest. Sellised pseudolepingud ja presidendi nimetamine selle “lepingu” “garandiks” panevad mõtlema võlaõiguslike mõistete väärkasutusele.

Võlaõigusest pärineva sõnavara poliitilisse argipäeva ülekandmine on sama imelik kui öelda oma sõprade kohta uhkelt “minu sotsiaalne kapital”. Tavakodanik, kes on sõlminud lepinguid küll telefonioperaatoriga, prügivedamiseks või kodulaenu saamiseks, on harjunud tõsiasjaga, et lepinguid tuleb täpselt täita, vastasel juhul võib kohtutäitur olla peatselt ukse taga. Sellised lepingud peavad vett.

Presidendi riigiõiguslikku staatust on võrreldud riiginotari omaga, kes teeb parlamendi otsustele järelkontrolli ja vaatab, kas kõik on õiguspärane, et siis lõpuks oma pitser alla vajutada ja öelda: nüüd on kõik korras. Lepingutes on levinud garantiide andmine, ent need on päris garantiid, mille mitterealiseerumisel võib teise poole kohtusse anda ja kahjutasu nõuda.

Võlaõigusseaduse paragrahv 155 selgitab garantii mõistet: “Majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse.” “Võlausaldaja nõustumist garantiiga eeldatakse.”

Millise garantii võib anda ametis riigipea? Ta ei saa parimal tahtmiselgi tagada järgmistel valimistel kahe erakonna enamust riigikogus. Kas nüüd võib Rüütlilt pseudogarandiks olemise eest lepingutrahvi nõuda? Kes keda narrib?

Pigem tuleb lugeda selguse saamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahvi 108, mis kinnitab: “Võimatu on tingimus, mille kohta on tehingu tegemise ajal teada, et see ei saabu.” “Kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste või kohustuste tekkimine on seatud sõltuvusse võimatust tingimusest, on leping tühine.”

Ei ole mingit hädatarvidust oma plaanide või poliitiliste kombinatsioonide ahelat nimetada nende mõjukuse tõstmiseks võlaõiguslike terminitega, sest sellega ähmastatakse lepingu mõistet, mille juurde käib ka igainimese arusaamas nõue, et need peavad olema reaalselt täidetavad. Pealegi mõjuvad sellised “lepingud” tsiviilõiguse mõistes näiliku tehinguna. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahv 89 ütleb sellise juhtumi kohta: “Näilik tehing on tühine.”

Soovitav oleks praeguse parteidevaheliste “lepingute” ja “garantide” meelevaldse kasutamise asemel olla ausam, asjakohasem ja jääda parlamendiliikme seadustunnetusele sobivama keelekasutuse juurde. Kui parteid tahavad ühiseid plaane teha, siis olgugi see “ühiste kavatsuste protokoll”, “parteide koostöökava” ehk miski, mis viitab kavade tinglikkusele ja muudetavusele.

 

Anonüümne rehepaplus

 

Internetis anonüümsuse varjus kellegi kurjategijaks nimetamine, eksekuteerimiseks üleskutsumine ja igapäevane laimulaviin näitab seda, et nende sõnade õiguslikult suur kaal on anonüümses nurgataguses kaduma läinud. Ümbernurga rehepapid, kes püüavad oma nime varjates lüüa allapoole vööd, jätavad veneaegsete KGB koputajate mulje, kelle anonüümne kohalolek mürgitas kogu ühiskonna. Kuidas saada sõnad kaaluta olekust kaaluvasse olekusse tagasi?

Me vajame selleks eelkõige kohtupraktikat. Igaüks, kes astub hagiga võrgus laimajate vastu, teeb teene ka teistele. Pealegi ripub see anonüümne laim võrgus aastaid, ilma et keegi seda kohtuotsuseta suvatseks maha võtta. Solvatud ja laimatud peavad nüüd tõttama tõestama, et nad kaamelid pole.

Kui Interneti-laimu osas kujunevad välja kohtupraktika ja kahjuhüvitiste hinnad, siis hakkab ka kord tekkima, nii nagu pommiähvarduse tegijate suhtes, mis on kuritegu igal juhul, ka naljapärast ähvardades. Laimaja mõtleb siis kaks korda, kas 50 000 krooni kaaluva sõimusõna kasutamine on talle ikka taskukohane. Teistes riikides on vastav kohtupraktika ammu olemas ning meil on aeg nende eeskujul sõnadžunglist jõuda kultuurmaastikule, kus sõnavabadust ei kuritarvitata laimuvabaduse pähe.

 

Valiv kaalukus

 

Kui pronkssõduri asjus algatati kriminaalmenetlus Jüri Liimi suhtes, siis tema vastu suunatud tapmisähvardustele venekeelses Delfis ei reageerinud keegi.

Hannes Võrno andis ajakirjanikuna halba eeskuju, kui teatas saates, et palub talle tuua auto ärandajate kõrvad vastava preemia eest. Seda avalikku üleskutset omakohtule peame mustaks huumoriks. Ent kuidas siis karistada kõrtsikaklejat, kes ähvardab mul pea lõhki lüüa? Seadused kehtivad ju kõigile.

Saksa õiguses on paigas ka see, millistes olukordades võib inimest pildistada. Sõnade valimisele aitaksid kaasa kohtuistungite põhjalikud käsitlused politseisaadetes, kus praegu esitletakse sündmusi eelkõige koha pealt, valimata, kas kaadris kogu rahvale näidatud nägu kuulub edaspidi kahtlustatavale, ohvrile või juhuslikule möödakäijale. USA kohtusaated on tõstnud sealset õigusteadvust, sest ka farmeril on selgem, mille poolest erineb kahtlustatav süüdimõistetust ning kuidas kogutakse tõendeid.

Tundub, et sõnavabadusega hoolsam ümberkäimine on ka 14 aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist päevakorral ning sama vajalik kui liiklusnihilismi kahandamine.