Savipätsi aeg

Jaanus Betlem

Edgar Savisaar sarnaneb mõneski Konstantin Pätsiga, kuigi ajalugu ei kordu kunagi üksüheselt. Päts tuli suurde poliitikasse möödunud sajandi algul Tallinna linnavolikogu valimiste kaudu, kus tal õnnestus edu saavutada ühisnimekirjas vene rahvusest kandidaatidega. Päts võitis, kerkis hiljem Eesti Vabariigi valitsusjuhiks ja presidendiks. Viimast küll omaenda teostatud riigipöörde tagajärjel. Päts võttis osa 1905. aasta nn kodanlik-demokraatlikust revolutsioonist ja oli sunnitud seejärel maapakku minema. Edgar Savisaar tuli poliitikasse uusaegse kodanlik-demokraatliku revolutsiooniga, mida kutsutakse ka Laulvaks revolutsiooniks. Savisaar oli enne valitsusjuht ning kerkis seejärel Tallinna linnapeaks ja võitis kohalikud valimised ühisnimekirjas venelastega. Nii presidendi valikul rahva poolt kui ka valimiskogus on Savisaarel kandideerimise korral suur tõenäosus võita. Arvestades, et Keskerakonda toetab küllalt stabiilselt 20 – 25% Eesti valijaist, siis võidaks (vähemalt tänase seisuga) Keskerakond ka riigikogu valimised. Sel juhul oleks president Savisaare parteil enamus riigikogus ja arvestatav toetuspind kohalikes volikogudes ning n-ö absoluutseks võiduks poleks mingit riigipööret tarviski. Nagu me tänu uuematele ajaloouurimustele teame, osales Päts küllalt kahtlasevõitu äris, teostas hulga juba toona suuri küsimusi äratanud tehinguid ning sehvtis Venemaaga. Kõike sama heidetakse ette Savisaarelegi.

Savisaar ise on paralleeli kujunemisele jõudsalt kaasa aidanud, osaledes Konstantin Pätsi põrmu ümbersängitamisel Eesti mulda ning pidades sel puhul küllalt tähendusrikka kõne. Päts ei hiilanud oma eetilisusega, kui arvestada eelnimetatut, vaid oli pigem populistlik rahvamees. (Aadete ja eetika sümbolkuju oli pigem Jaan Tõnisson.) Täpselt samamoodi tundub olevat Savisaarega, keda eriti nn lihtrahvas jumaldab just seetõttu, et tal on neile lähedane karakter. Lihtrahvale on esmatähtis materiaalne toimetulek – selle nimel, kui vaja, võib mõne seadusepügala suhtes ka silma kinni pigistada. Ehkki läbi aegade on olnud nii, et tõllas sõidavad küll hoopis priskemad vargad, kes sageli üpris valjul häälel ise eetikast pasundavad. Ent just seetõttu usaldabki rahvas pigem poliitikut, kes eetikast niivõrd ei pasunda ja kelle kombed on samasugused kui lihtrahval endal.  Rasketel aegadel igatseb lihtrahvas sageli kõva kätt ja kindlat juhtimist. 1930ndatel kehastas seda ideaali Konstantin Päts; tänases Eestis Edgar Savisaar. Tõsi, sellise imidži kujunemisele on Savisaare poliitilised oponendid hoogsalt kaasa aidanud, maalides Savisaarest kõige kurja kehastuse. Ent ka Pätsi kohta räägiti ju, et ta olnud nõus kas või vanakurja endaga valssi keerutama, kui see talle isiklikult kasulik näis.

Sarnasust on nii meeste karakteris kui ka poliitilises karjääris. 1930ndate Eesti puhul on räägitud teatud välispoliitilisest isolatsioonist. Tõele au andes oli tollal samasuguses olukorras küll terve Ida-Euroopa. Täna oleme Euroopa Liidu ja NATO liige. Ent milline liige?! Euroopa Liidus oli meie esimene “vägitegu” suhkruga spekuleerimine. NATO riigina laseme Venemaa lennukeid oma territooriumist üle uhada vasakult paremale ja paremalt vasakule. Nii, nagu me 1930ndatel püüdsime hoida madalat profiili ja suu lukus, teeme seda tihti tänapäevalgi. Välispoliitikas on selle näiteks vaid vaikne suuline mokapobin Vene sõjalennuki viimase piiririkkumise korral koos meie endi (sic?!) vabandusega, et tegemist olevat olnud miski eksitusega. Nii nagu tookord ei näinud teised riigid Venemaa “trikitamiste” puhul tõsisema pahandamise tarvidust, on nüüdki. Rahvasteliidus oli Eestil 1930ndail umbes samapalju kaasarääkimisvõimalust kui tänases Euroopa Liidus.

Justkui oleks Kronose võimas käsi Eesti saatnud teistkordsele arenguringile ning kinkinud meile võimaluse kas toonast karmavõlga – kaotasime ju oma riigi sõltumatuse – korrata või lunastada. Nii- või teistsuguste paralleelidegi korral on erinevaid arenguvariante. Ent üks on ilmne: tänu Eesti valijaskonna veerandiku toetusele Savisaarele peame olema suutelised prognoosima edasist arengut. Ning õppima ka ajalookogemustest.