Seadus – seda oskab isegi rahvas teha!

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Iseseisvuse formaalse taastamise järel põhiseadust koostama kutsutud assamblee tegutses totaalse hirmu ja õuduse õhkkonnas (okupatsiooniväed ja muud gängsterid), kui võrrelda peagi juhuvalimi alusel moodustuva rahvakoguga. Tõsi, mitte ainult õhkkond vaid ka assamblee ülesanded ja haare olid võrreldamatult laiemad kui demokraatia protsessi üksikküsimuste lihvimist viljeleval rahvakogul. Väliskeskkond (ja ajasurve) mõjutasid omaaegset assambleed tegema mitutki viga üldjoontes siiski hiilgavalt õnnestunud töö juures. Praegu võib kinnitada, et ükski assamblees kujutletud hirmu- või riskistsenaarium pole realiseerunud. Või ka vastupidi – kus riskid enda arust kavalalt maandati, sai moraalitus hiljem ikka oma palga. Näiteks anekdootlik jõupingutus vältida Arnold Rüütli valimist presidendiks päädis aastal 2001 ikkagi just Rüütli valimisega. Personaalküsimustest keerukamate teemade puhul on kavaldajad armuaega kauem saanud. Tänaseni ei ole seadustatud kodanike seadusandliku initsiatiivi õigust ehk rahvaalgatust. See võimaldas nüüd mõnel vanal partokraadil presidendi toel kogunenud rahvakogu tegevus koguni kahtluse alla seada – kuna seadustes ei ole sellist rahvakogunemist ette nähtud, on tegu järelikult ebaseadusliku tegevuse, vaata et riigikukutamisega. Raske on siiski ette kujutada ühiskonda, kus toimuda saab see ja ainult see, mille kohta parlament seaduse andnud. See oleks samm edasi stagnatsioonist, täielik tsementeerumine.

Rahvakogu kui selline paistab olevat just nimelt kodanike stiihiline väljaastumine seadusandliku initsiatiivi õiguse saavutamiseks. Selge see, et oma praeguse kuju ja kuluga pole ta pikemaks ajaks elujõuline, kuidas ka juhuvalimiga saadud koosseisu ei vahetaks ja kui häid eksperte palkaks. Rahvakogu sümboliseerib iha rahvaalgatuse järele, mida ei tohi segi ajada rahvahääletuse kui põhiseaduses napis ulatuses siiski fikseeritud tööriistaga. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi (2012, www.pohiseadus.ee, vaata ka http://www.just.ee/10726 punkt 5.3) „rahvaalgatus võib seisneda nii teatava arvu kodanike nõudes arutada mingit küsimust, eelkõige seaduseelnõu, parlamendis, kui ka nõudes viia mingis küsimuses läbi rahvahääletus. Rahvaalgatuse instituuti PS ette ei näe, kuid pärast PS jõustumist on Riigikogu korduvalt arutanud eelnõu, millega on algatajad soovinud rahvaalgatuse sätestamist põhiseaduses”. Rahvaalgatust on riigikogus üritatud seadustada aastatel 2003, 2005, 2006 ja 2008. Seni edutult.

On ka lihtne mõista, miks poliitilise klassi enamus, eeskätt parlamendierakonnad, ei ole huvitatud rahvaalgatuse seadustamisest. Tänaseni on erakondade, valitsuse ja parlamendi käes poliitiliste teemade päevakorra monopol. Hoolimata sellest, et näiteks ootamatute välissündmuste (majanduskriis) tõttu võib kõik valimislubadused prügikasti visata, ollakse Toompeal veendunud, et valijate kord poliitilist päevakorda tekitada piirdub üldvalimistel erakondadele vabamandaadi andmisega. Samuti seisab poliitiline klass üksmeelselt väite juures, et „rahvaalgatust pole vaja, kuna riigikogu saadiku kaudu jõuab menetlusse iga teema, mille taga on kas või üksainus protsent toetust”.

Praktika kinnitab vastupidist. Eriti suuri raskusi on erakondadel ja nende valitud ning volitatud esindajatel eneseregulatsiooniga. Rahvaesindajate hüvesid ja hüvitisi ohjeldavad seaduseelnõud ei taha kuidagi riigikogus menetlusse jõuda, ükskõik kui üksmeelne oleks ses lihtsas küsimuses kodanikkond. Näiteid on teisigi. Kuid, mis palju hullem, rahvaalgatuse õiguse puudumine on oluline korruptsiooniõhutaja. Nimelt pole igati seaduslike soovidega huvirühmadel võimalik oma ettepanekuid ametlikult arutamiseks esitada. Nad peavad leidma eestkõneleja parlamendi liikmete hulgast või valitsusest. Nii kujuneb asjast teene osutamine, mitte kodanikkonna teenimine. Ja teene eest on mõistagi ette nähtud tasu. Võib öelda, et rahvaalgatuse puudumine tekitab sularahaga kilekotte, kummalisi kandeid noorte puudust kannatavate erakonnaliikmete pangakontodel ja muud kurja. Ausa viisi ja võimaluse puudumine teeb huvirühmastki määrdunu, venna kuriteos.

Mõistagi ei pea rahvaalgatuse õigusest kohe maksimumi välja pigistama, tõepoolest pole ehk vaja iga idee mõõtmist rahvahääletusel. Kuid pole ju palju nõuda, et see, mis näiteks 25 000 kodanikul südamel, leiaks parlamendis ka asjatundlikku ja põhjalikku läbiarutamist. Ka juhul, kui arutelu lõpeb algatajate soovile vastupidise järeldusega, on suur ühiskondlik kasu sündinud, sest kodanikkond on targemaks ja oma uitmõtete ekslikkusest teadlikuks saanud.

Rahvaalgatuse puhul on alati erutav teema see, kui suurt inimhulka on algatuseks vaja. Liiga väike allkirjade hulk võib hakata tekitama põhjendamatut lisakoormust riigikogule, liiga kõrge latt aga teeb algidee mõttetuks. Üht üsna usaldusväärset ja me riiklikust otsustuskorrast tulenevat piirarvu on lihtne tuletada. Parlamenti pääseb teatavasti eelnõusid esitama ja otsuseid tegema vähemalt 5% kõigist antud häältest kogunud erakond. Viimastel riigikogu valimistel oli künniseks 28 757 häält. Seega, kui need hääled annavad riigikogus püsiesinduse, peaks sama hulk hääli andma ka ühekordse eelnõu esitamise õiguse. Asja nii reguleerides tekib olukord, et mida suurem on hääletamisaktiivsus, seda kõrgem ka rahvaalgatuse künnis, aga ehk see nii õige ongi. Mida suurem on usaldus esindusdemokraatia vastu, seda vähem peab seda süsteemi kõrvalt abistama.

Ma ei ole kohanud ühtki tõsist argumenti rahvaalgatuse vastu. Iga vastuseis selle seadustamisele lähtub kitsast omakasust. Sageli kahjuks ka varjamatust põlgusest kodanikkonna võimaliku tarkuse vastu. Igaüks, kel on kodanike tahte pärast mure, peaks süvenema eneseanalüüsi ja välja mõtlema, mida ta ise on elus ja otsustamises valesti teinud, et nüüd kodanikke kui kõrgema võimu kandjat kartma peab.