Siirderiitused postindustriaalses maailmas

Voolavus tähendab ka pidetust, tähenduse ebakindlust ning just Kopernikuse pöördega plahvatanud ajastul näeme seda pidetust kõige akuutsemalt.

MIRT KRUUSMAA

Arnold van Gennepi antropoloogiline essee „Siirderiitused“ („Les rites de passage: étude systématique des rites“ 1909) paigutub XX sajandi alguse Prantsusmaa religiooniantropoloogia kuldajastu parimate teoste hulka. Tekst ei jää seega mõjukuselt maha niisugustest tänapäevani paljuloetud tekstidest nagu Émile Durkheimi „Religioosse elu põhivormid“ („Les formes élémentaires de la vie religieuse“ 1912) ja Marcel Maussi „Essee kingist“ („Essai sur le don“ 1925, ee 2015). Mõlema autoriga oli van Gennepil pingelised akadeemilised suhted.. Durkheimi tööde terava kritiseerijana oli van Gennepil raske tõusta Prantsusmaal akadeemilisel karjääriredelil, olles sealsest antropoloogia ringkonnast välja tõrjutud.1

Viljaka autori ning mitme teadusväljaande ja -organisatsiooni eestvedajana van Gennep üllataval kombel akadeemilist õpetust Prantsusmaal ei andnud.2 Tema tähtsaima teose „Siirderiitused“ koht XX sajandi esimese poole antropoloogiaalases kirjanduses on tõtt-öelda perifeerne, aga jõudis siiski niisuguste autorite kätte nagu Joseph Campbell, kelle sensatsiooniline raamat „Tuhandenäoline kangelane“ (1947, ee 2015) oli van Gennepi siirderiituse skeemist nähtavasti mõjutatud.3

„Siirderiituste“ tähetund jõudis viimaks kätte 1960. aastal Ameerika Ühendriikides, kui etnograafi ja folkloristi teos oli esimest korda tõlgitud inglise keelde. Angloameerika strukturaalantropoloogide valduses oli „Siirderiitused“ viimaks jõudnud vastuvõtliku publikuni.

Positivistlik taksonoom

Van Gennepi kui sotsiaalteadlase kreedo on positivistlik. „Siirderiitused“ algab üleskutsega „süstematiseerida maagilis-religioossete toimingute kohta kogunenud üksikasjalikke kirjeldusi“.4 Van Gennep tõuseb esile kui taksonoom, kes kurvastab, et ei suuda oma klassifikatsioonis saavutada botaaniku täpsust.5 See frustratsioon oli tolle aja antropoloogias valdav. Eurooplaste sissetung uutesse maailmajagudesse tähendas muu hulgas tihenenud kokkupuuteid urbanistlik-industriaalsest tsivilisatsioonist lahus arenenud ühiskondadega. Nendest kokkupuudetest saadud etnograafiliste andmete haldamine, järgides August Comte’i eeskuju ja XIX sajandi teaduse progressi eesotsas Darwini evolutsiooniteooriaga, seadis tolle aja antropoloogid küsimuse ette, kuidas organiseerida seda kaledoiskoopilist kultuurimaterjali loodusteadusele omase rangusega.6

Van Gennepi siirderiituse skeem on üks niisugune kultuuriüleselt kehtiv riituse kategooria, katse vaatlusandmed korda seada ning oma süsteemi tõestuseks esitab van Gennep hulgaliselt fakte (raamatus on pool tuhat viidet), sest tema töö peab olema teaduslik, mitte pelk spekulatsioon – pahe, milles ta süüdistas Durkheimi, kes üldistas väga napi etnograafilise materjali pinnalt. Van Gennep kirjutab: „Siinne süstemaatika pole pelk loogiline konstruktsioon, vaid vastab ühtaegu nii faktidele, varjatud kalduvustele kui ka ühiskonna vajadustele.”7

Teine van Gennepi tööd kandev põhimõte on tema uskumus, et inimene, sh inimtegevus, ja loodus on lahutamatud terviku osad ning neile kehtivad samasugused seadused ning vahelduvad stabiilsuse ja varieerumise perioodid. Siirderiituse skeem ei olnud seega kohaldatav ainult riitustele, mis põhinevad inimelu sotsiaalsetel siiretel – sünd, murdeiga, abiellumine, surm, initsiatsioonid, ametialane spetsialiseerumine –, vaid ka neile, mis olid pühendatud looduslikele üleminekutele. „Viimaks on inimomaste siirete muster mõnel rahval seotud ka kosmiliste siirete mustriga, planeetide tiirlemisega ja kuufaasidega. On tõesti grandioosne idee seostada inimelu etappe loomade ja taimede elu etappidega ning ühendada need mingi eelteadusliku vaistu abil universumi suurte rütmidega.“8

Nende ülevate ideede kõrval ei tohiks unustada siirde esmast, elementaarset tähendust: siire kui ruumiline liikumine. Van Gennep koguni vihjab võimalusele, et ruumilise siirdega – üle läve, läbi portikuse, piiriületusel – seotud tavadel võis olla oluline, kui mitte algupärane positsioon siirderiituste kujunemisloos.9

Siirderiituse skeem, mille van Gennep esitab, on kolmeosaline. Siire algab irrutusriitusega, mille eesmärk on eraldada riituse läbija(d) tuttavlikust maailmast. Riitus ei hõlma seega vaid sotsiaalset rolli, mida osalised varem evisid ja millest neil tuleb nüüd loobuda, vaid ka nende suhteid lähikondsete ja ühiskonnaga, mis siirderiituse vältel uuesti määratletakse. Irrutusriituseks on tihtilugu millegi (juuste, nabaväädi) äralõikamise riitused, aga ka riituse läbija eraldamine onni või pühamusse.10 Irrutusriitust nimetab van Gennep ka siirderiituse preliminaalseks faasiks, mis eelneb vaheriitusele ehk liminaalsele faasile (ld limen ’lävi’).

Just vaheriituse ehk siirderiituse liminaalse faasi äratundmine siirderiituse skeemis on osutunud van Gennepi suurimaks panuseks sotsiaalteadustesse. Viiskümmend aastat hiljem on liminaalsuse mõistet edasi arendanud antropoloog Victor Turner, kes analüüsib selle kaudu Ndembu ühiskonda Namiibias (tänapäeva Kongo Demokraatlikus Vabariigis), aga ka hulganisti teisi eriilmelisi kultuurinähtusi (nt hipide liikumine 1960ndatel, Hells Angels ehk Põrguinglite motojõuk 1950ndatel). Turneri kaudu on liminaalsuse mõiste libisenud ka teatriuurijate leksikoni.

Van Gennep käsitles liminaalset faasi aga kitsamalt vaheperioodina irrutus- ja ühendusriituse vahel. See on kui ajutine surm, katkestus üldisest ühiskonnaelust, mille kestel riituse läbijal puudub ühiskonnas kindlalt fikseeritud roll. Vaheriitused domineerivad enim matuseriituste ajal, olles eriti tähtsad lahkunu lähedastele.11 Ühtlasi teeb autor huvitava tähelepaneku selle kohta, kuidas surnu kandmine matuseriituse ajal sümboliseerib lahkunu vahepealset, liminaalset seisundit elavate ja surnute maailma vahel.12

Viimasena leiab aset ühendusriitus ehk siirderiituse postliminaalne faas, mis on ühtlasi riituse läbija sotsiaalne tagasitulek, ent seekord juba uues rollis ja vahekorras ühiskonna teiste liikmetega. Ühendusriitusega on siire lõpule jõudnud. Selleks võib olla näiteks ühine söömaaeg, nime andmine lapsele, vennastumine jne.

Grupisisene stabiilsusevajadus

Siirderiituse funktsioon, ühiskondlik vajadus, nagu van Gennep väljendab, on grupisisene stabiilsus ning selle liikmete rollide ja nendevaheliste piiride kinnitamine. Van Gennep nägi ühiskonda struktuurina ning nihe struktuuri ühes osas põhjustas ümberkorraldusi struktuuri kõigis osades: „Sellised staatuse muudatused ei toimu häireteta ühiskondlikus ja individuaalses elus – ning teatud hulk siirderiitusi ongi mõeldud kahjulike toimete leevendamiseks.“13 Olles küll antropoloogias funktsionalismi ajajärgu esindaja, on tuleviku strukturaalantropoloogia alged van Gennepi ideedes küllaltki tajutavad.

Siirderiituse skeem ise on lihtne ja intuitiivne. Riituse rütm, s.o peatus – ootus – üleminek – sisenemine – ühinemine14 koos arusaamaga preliminaalsest, liminaalsest ja postliminaalsest faasist, võiks olla mõistetav igaühele, kes on kunagi pidanud lennujaama terminalis aega surnuks lööma. Ehkki läved ja piirid, üleminekud ja uued algused eksisteerivad ka linnastunud läänes, ei hõlma need sotsiaalsed ümbersünnid maagilis-religioosseid riitusi, vahel vaid kõigest formaalseid, tseremoniaalseid žeste.

Etioopia hamaritel on üheks initsiatsiooniriituseks, millega tähistatakse poisi täiskasvanuikka jõudmist, üle üksteise kõrvale rivistatud pullide jooksmine.

Wikimedia Commons

Mobiilsus ja avatus on meie tsivilisatsiooni märksõnad. „Iga ühiskonda laiemas mõttes võib käsitleda kui omamoodi maja, mis jaguneb tubadeks ja koridorideks, mille vaheseinad on seda õhemad ja vaheuksed seda laiemad ja avatumad, mida lähemal paikneb see ühiskond oma tsivilisatsiooni poolest meie omadele.“15 Rangelt diferentseeritud ühiskonnas põhjustavad staatuse muudatused kogukonna struktuuris suuremaid kõrvalekaldeid kui dünaamilises metropolis, kus kõik on pidevas voolamises.

Urbanistlik-(post)industriaalse ühiskonna maja seisab püsti, ehkki vaheseinad on poorsed. Tekib küsimus, kas on võimalik, et see toimub millegi arvelt. Mis hoiab seda maja üleval? Miks ei ähvarda meie ühiskonda kollaps, häired, staatuse muudatusega kaasnevad kahjulikud toimed?

Kahtlemata on modernne inimene vähemal või rohkemal määral traumeeritud. Kas pole see siis keha, mida on kahe sajandi jooksul objektifitseeritud kas rutiinse, optimeeritud töö tegijana või hävitusmasinana kahes maailmasõjas, keha, mis on saanud tunda esmalt aatomipommiajastule, seejärel kliimakriisile eriomast ärevust, närvisüsteemi järeleandmatut erutust, ning lõpetuseks keha, mis on eraldatud teistest kehadest, mis psüühilise või füüsilise, majandusliku või sotsiaalse õnnetuse korral leiab end nimetu asutuse kliendina, mitte inimesena teiste inimeste seltsis? Voolavus tähendab ka pidetust, tähenduse ebakindlust ning just Kopernikuse pöördega plahvatanud ajastul näeme seda pidetust kõige akuutsemalt.

Riitus, nagu me van Gennepi raamatust loeme, on kollektiivne ja tähendust loov tegevus, ent miljonilinnades pole võimalik sellist kollektiivi püsivalt alal hoida. Parim, millele saame loota, on individuaalselt selekteeritud kollektiiv, kellega ühiselt luuakse tähendust: tähistatakse sünnipäevi, ametialast tõusu, lapse sündi, jaanipäeva jne. Aga needki kollektiivid on hajusad, ebakindlalt seotud. Ometi toimib ühiskond häireteta, häired on inimeste hingeelus. Psühholoogi vastuvõtt on samuti omamoodi siirderiitus, milles eristuvad irrutus-, vahe- ja ühendusriituse elemendid, ent kuna see toimub erasfääris, puudub psühholoogi vastuvõtul avalik, kollektiivne mõõde ja see eraldab inimesi vahel isegi veel rohkem üksteisest. Van Gennep ei olnud psühholoogiline, vaid ta oli sotsioloogiline funktsionalist. Teda huvitas rohkem siirderiituse sotsiaalne kui psühholoogiline funktsioon.16 Ometi pole raske tema analüüsi lugedes mõista, kuivõrd seotud on omavahel psühholoogiline ja sotsioloogiline sfäär ning kuidas kriis ühes võib vallandada selle ka teises.

Endiselt on kitsaid vaheuksi

Muidugi ei ole tõsi, et siirded nii ruumilises (nt Euroopa Liidu piiri ületamisel)17 kui ka sotsioloogilises (nt identiteedi) mõttes ei põhjusta meie hüperdünaamilises ühiskonnas pingeid. On vaheuksi, mis on endiselt üsna kitsad ja mille ees seisavad väravavalvurid (gatekeepers), kes otsustavad, kellel on õigus üle läve astuda, kes on tõeline naine või mees, eestlane või venelane. Kas nähtamatu erivajadusega inimene võib üle läve minna? Transsooline, kellel pole kunagi düsfooriat olnud? Naine, kes ei sündinud naisena ja kes seetõttu ei olnud lapsena patriarhaadi poolt rõhutud?18 Kas Rachel Dolezal võib üle minna? Ja mis saab binaarsusest mees ja naine, mis van Gennepil oli esmane ühiskonna jaotusviis maagilis-religioosse jaotuse (profaanne-sakraalne) kõrval? Need kõik on delikaatsed, sageli ebamugavad küsimused ning nende tekkimine näitab, et ühiskonna maja pole kunagi tõeliselt valmis.

Meil ei ole varnast võtta riitusi, mis hoiaksid ära ühiskonna lõhestumise, ning võib-olla pole sellest midagi. Sama palju kui moodne linnaelu põhjustab nihilismihoogusid, tunneksime ilmselt ahastust, kui meie rollid oleksid ette määratud rangelt hierarhilise maagilis-religioosse ühiskonnakorralduse poolt. Tuleb julgelt vastu võtta (post)modernse ühiskonna pakutu end ise määratleda, ja määratleda seejuures rituaalid, kollektiivsed või individuaalsed, mis aitavad kinnitada oma kohta maailmas.

Lõpetuseks ei saa jätta märkimata, kuivõrd erakordselt liminaalsel ajal me elame. Liminaalsus, lävelisus tähistab küll ebakindlat, katsumusrohket perioodi, aga see on ühtlasi aeg, mil toimuvad tormilised muutused, mil saab võimalikuks uuestisünd. Me oleme juba kevadel läbi teinud esimese irrutusriituse, mil püsisime kuulekalt kodus, ning kes teab, kunas leiab aset ja millisel kujul saabub ühendusriitus (laulupidu?). Seni peame vastu.

1 Toomas Gross, järelsõna Arnold van Gennepi „Siirderiitustele“. Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, lk 220-221.

2 Rosemary Zumwalt, Arnold van Gennep: The Hermit of Bourg-la-Reine. American Anthropologist. New Series, Vol. 84, No. 2, 1982, lk 299–313.

3 https://en.wikipedia.org/wiki/Arnold_van_Gennep, vaadatud 8. IX 2020.

4 Arnold van Gennep, „Siirderiitused“. Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, lk 9.

5 Samas, lk 22.

6 Solon T. Kimball, sissejuhatus, Arnold van Gennep „Rites of Passage“. The University of Chicago Press, 1960, lk v-vi.

7 Arnold van Gennep, „Siirderiitused“. Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, lk 212.

8 Samas, lk 218.

9 Samas, lk 34.

10 Samas, lk 67, 189.

11 Samas, lk 167.

12 Samas, lk 210.

13 Samas, lk 24.

14 Samas, lk 41.

15 Samas, lk 38.

16 Toomas Gross, järelsõna Arnold van Gennepi „Siirderiitustele“. Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, lk 222, 224.

17 Van Gennep elas juba unustusehõlma vajunud ajal, mil igasugust bürokraatiat piiriületamisel peeti barbaarsuseks. Sellest on kirjutanud ka Rutger Bregman raamatus „Utoopia realistidele“ („Utopia for Realists“ 2016, lk 215). Meie antropoloog kirjutab: „Jättes kõrvale mõned riigid, kus on endiselt kasutusel pass, on säärane siire meie päevil tsiviliseeritud piirkondades vaba. Piir, see mõtteline joon, mis kulgeb läbi piirikivide või -tulpade, on liialdatud kujul nähtav üksnes maakaartidel. Ent see polnudki nii ammu, kui siirdeid ühest riigist teise ja riikide siseselt ühest maakonnast teise … saatsid mitmesugused formaalsused.“ (lk 27)

18 Ilmselt ei leidu tänapäeval transsoolisest muutumisest ühtegi teist ehedamat ega poeetilisemat (mõelgem liblika metafoorile) näidet siirderituaalist, isegi kui sellel puudub maagilis-religioosne mõõde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht