Sirb arvab

Võimude lahususest välispoliitikas Hiljuti hinnati meil uue valitsuse ja ka riigikogu esimese aasta tegevust. Välispoliitikat jälgides ei saa ilmselt kellelegi jääda märkamatuks mõned nihkunud jõujooned. Kui riigikogu väliskomisjoni varasemad koosseisud olid eeskätt muidu kultuursete härrade klubi, kes tegelesid kolleegide külastamisega, hoides avalikkuses madalat profiili, siis praegu annavad seal tooni noored profid, eeskätt respublicalased. See väljendub mitmeti, muu hulgas nende väga sagedas esindatuses meedias. Marko Mihkelson ja Eiki Berg on saanud meile lühikese aja vältel teleekraanilt headeks tuttavateks. Selles ei ole iseenesest midagi paha, kui vahel ei tekiks pisuke kahtlus, kas midagi ei hakka korrast minema võimude lahususe printsiibis. Sest riigikogu põhitöö on siiski seadusandlus ja ka väliskomisjon on selles mõttes võrdne teiste parlamendikomisjonidega, mille hulgast küll mõnda, näiteks kultuurikomisjoni, me tunneme suhteliselt vähe (kui paljud kultuuriinimestest teavad, kes on selle juht ja mis asja nad ajavad?). Kordan, see on hea, kui teotahtelised noored mehed haaravad asjal sarvist. Ent konkreetset välispoliitikat ajab ju ikkagi välisministeerium. Sirp arvab, et see ministeerium tegutseb kohati justkui põranda all. Seda muljet tugevdab (tõsi, vääranaloogiana) asjaolu, et ministeeriumi juht annab väga sageli telefonitsi informatsiooni Euroopa suurkogudelt justkui pagendusest. Aga peale tema? Kui jätta kõrvale ?Välimääraja? põhikülalised härrad Mälk ja Laidre, erandlikult siinseal ekraanil või eetris veel mõni isik, siis ega me eriti ministeeriumi ei näe ega kuule. Siinkohal tuleb kindlasti tunnistada, et ministeerium peabki tegema eeskätt oma põhitööd, s.t. välispoliitikat korraldama, mitte niivõrd mediaalsusele pürgima. Ent loodus (resp. meedia) ei salli tühja kohta. Ja kui ministeerium ise oma samme nii kidalt kommenteerib, siis on vist paratamatu, et telejaamadest, kus ka alati ei pruugita väga täpselt teada, kes peaks viisipäraselt mida kommenteerima, kutsutakse seadusandliku võimu esindajaid kommenteerima ka üsna konkreetseid välispoliitilisi samme. Ehkki seda võiksid teha asjaomased isikud Rävala puiesteelt või ajakirjanikud. Kes on välisministeeriumi pressisekretär? Koduleheküljelt on näha, et seal on infobüroo. Kas sealt kommenteeritakse midagi ? nagu mõnes riigis? Välisministeeriumis on kahtlemata meediakogemusega inimesi, näiteks vähemasti veel hiljaaegu töötas seal populaarse telesaate ?Reaktiiv? juht Peeter Ristsoo.

Asi pole mõistagi üksnes rääkimises, s.t. kohakaasluses väliskommentaatorina, vaid ikka võimude lahususes. Muidugi on välispoliitikas palju raskem kui mõnel muul alal fikseerida, kus lõpeb seadus ja algab täitmine. Ent vahel on ? näiteks Moskva liinil ? tundunud, et väliskomisjon on sekkunud probleemide harutamisse, mille konkreetsusaste peaks jääma neist allapoole. Kokkuvõttes arvab Sirp, et välisministeerium võiks olla natuke aktiivsem, iseäranis nii teotahtelise seadusandja puhul.