Sissivõitlus globaalriskidega

KAUPO VIPP

Tööstusajastu loogika muutis radikaalselt oma mõjusfääri jäänud rahvaste elu. Selge see, et lähtuvalt tarbijate ja sobiva tööjõu leidumisest oli tootmist kasumlik linnadesse koondada. Kuid XX sajandil ei piirdunud vastavate arengute jätkumine enam ainult linnastumissurve plahvatusliku kasvuga, vaid omandas globaalsed mõõtmed. Transpordi odavus võimaldas viia tooret odavama tööjõuga ning madalamate keskkonna- ja energiakuludega riikidesse, et valmiskaubad taas üle ilma laiali vedada. Selle tulemusena on täna niisuguseidki kaupu, mida toodetakse vaid maailma ühes geograafilises punktis. 1950. aastatel imbus tööstusloogika ka põllumajandusse. Varasem väga hajutatud, tihti vaid omaenda pere tarbeks viljeletud toiduainete kasvatamine asendus sordiaretuslikult ja keemiliselt tõhustatud ning tööstuste eeskujul mehhaniseeritud suurtootmistega. Ja see näis mõistlik, kuna mitmekordistunud saagikus täitis maailma kasvavat toiduvajadust. Ainus alternatiiv olnuks ju rahvastiku juurdekasvu piiramine.

Tänaseks ongi maailma riikide kogutoodangust u 70% valmistatud just ekspordiks. Koos sellega on kriitiliselt oluliseks muutunud rahvusvahelise transpordi ja rahanduse ladus toimimine. Riikide tasandil rõhutatakse aina ekspordi tähtsust ning otsitakse tasakaalu väliskaubanduses. Nagu üksiku pere puhul, ei ole ka riigi puhul jätkusuutlik kulutada sisseostudele rohkem, kui on võimalik omatoodetu väljapoole müümisest teenida. Varem reguleeris sõltumatu riik seetõttu sissevedu tollimaksude ja muude imporditõkete abil. Kuid masstööstuse riigipiiride ülene korporatiivne loogika on teine. Selle huvides on riigipiiride kaubandustõkked kaotada, tarbijate valikukriteeriumid lausreklaamiga enda kasuks kallutada ja masstootmise hinnaeelisega kohalikud väiketegijad turgudelt välja suruda.

Sama toimub mitte ainult tööstuses, vaid ka põllumajanduses, panganduses, energeetikas, jaekaubanduses, hotellinduses jt majandussektorites. Igal mandril saab nüüd sama väljanägemisega kiirtoiduputkast sama koostisega hamburgerit. Hiiglaslike rahvusvaheliste korporatsioonide mõjujõud (rahakus) on sedavõrd kasvanud, et suudab endale soodsaid seadusi osta ning riikidele üldiseid mängureegleid dikteerida. Ere näide rahvusvaheliste vabakaubanduslepingute (antud juhul TPP) alusel toimuvast oli nii suure riigi nagu India rahvusliku päikeseenergia arenguprogrammi põhjalaskmine WTO abil põhjendusega, et see võiks kahjustab USA tööstusettevõtete ärihuve¹. Aasta varem juhtus sama India toitlustusprogrammiga. Seega saab energia- ning toidualase sõltumatuse poole püüdlemine riigi suurusest hoolimata karistatud.

Suurtootjate survel on viimastel kümnenditel toimunud palju enneolematuid muutusi. Tarbijate töötlemisel on jõutud selleni, et neile pole enam peamine näiteks tööstustoodete vastupidavus, vaid nende uudsus ning hea hind. Kiirelt muudetavad moetrendid tingivad isegi kasutuskõlblike toodete asendamise uutega ja tootja ei peagi investeerima toodete kvaliteeti vastupidavuse mõttes. Ka toiduainete puhul tehakse enamik tarbimisotsuseid hinnast ja trendidest lähtudes ning siingi domineerib kaugelt tarnitud mass­toodang. Korporatiivne surve suutis toiduainete imporditõkked asendada ekspordi doteerimisega ja müügihind on otsustav müügiargument. Isegi kui kasvatamiseks, transpordiks ja säilitamiseks toitu sedavõrd keemiaga töödeldakse, et nii Maroko kartul, Hispaania kurk kui Itaalia tomat kipuvad täpselt sama maitsega olema. Rääkimata mõjust tarbijate tervisele näiteks epideemiliseks kosunud immuunsushäirete näol. Lisatoetusteta on aga kohalikel väike- ja/või mahetootjail selliste importtoodete hinnatasemega lootusetu konkureerida. Samas on avalik arvamus töödeldud kohalike põllumeeste toetusesoove saamatuks virisemiseks pidama.

Vaid kasumile orienteeritud ette­võtluse loomulikust globaalsest arengust ei tasu hakata vandenõuteooriaid kokku punuma. Siiski on vohav majandusliberaalsus muutnud olukorra kogu planeedil ebanormaalseks: riike korrumpeerivaks, inimeste tervist ja elukeskkonda lammutavaks, arutult tooret raiskavaks ning põliskultuure hävitavaks. Näib, nagu olekski kultuuritraditsioonid viimaseks tõsisemaks takistuseks ideaalse tarbija vormimisele, kes peaks reklaami ning massimeedia poolt täiuslikult manipuleeritav olema. Aktiivsem vastuseis kujunenud olukorrale on aga vormunud hoopis inimeste elukeskkonna- ja tervisemuredest. Samuti on tajutud, et ülitsentraliseeritud süsteem on isegi enese loodud olukorra jätkusuutlikkuse mõttes ülimalt riskantseks muutunud, kuna iga tõsisem tõrge globaliseerunud transpordi- või rahandussüsteemis paneks kõik selle väljakujunenud varustusliinid kokku kukkuma.

Üha enam tajutakse vajadust põhimõtteliselt uue paradigma järele, kus globaliseerumist asendaks lokaliseerumine. Kus otsuseid langetataks inimeste ja kogukondade huvides, mitte raha ja kasumit silmas pidades. Kus vabakaubanduse asemel seataks eesmärgiks kohalike mikro­tootmiste ja pisitalude areng ning oma riigi toidualase sõltumatuse tagamine. Levib mõistmine, et lokaalsem tootmine ja tarbimine säästaks keskkonda ja toormeid, parandaks väliskaubandus­bilanssi, tooks ettevõtlikke inimesi kodumaale tagasi, taastaks kaupade kvaliteedil põhinevat konkurentsi, taasasustaks maapiirkondi, vähendaks rämpstoidu ning keemiaküllusega kaasnevaid tervisehäireid, pidurdaks sotsiaalse ebavõrdsuse kasvu, arendaks mikroettevõtlust, kahandaks sotsiaaltoetuste vajadust, toetaks kohaliku kultuuri säilimist jne.

Väikse tootmismahu tõttu kasvavat omahinda kompenseeriks raha ringlemine kohaliku tarbimise-tootmise-teeninduse võrgustikus, selmet rännata otsejoones (ja maksustamata) piiritaguste korporatsioonide kätte. Lisaks muutuksid kohalikud kogukonnad globaalkriiside suhtes vastupidavamaks, mõnel puhul lausa resistentseks. Kõige keerulisem, kuid hädavajalik oleks välisest otsesõltuvusest vabanemine rahandus- ja pangandusküsimustes (ühistuline pangandus ning kindlustus, kogukondades toimiv paralleelraha jms).

Seda, mida riigikeha olukorra reguleerimiseks ette võtta ei ole osanud/suutnud/tahtnud, on hakatud nüüd sissivõitluse kombel poolpõrandaaluselt arendama. Üha kiiremini lisandub rohujuuretasandilt pärit algatusi, näiteks tootjate ja tarbijate ühistegevus jt. Jätkusuutlikkust tagav lokaliseerumine vajab siiski muutust enamiku mõtteviisis ning teadlikke (tarbimis)valikuid, millel on ainuvõim rämpskaup turult minema pühkida. Kui „rohkem asju“ pole enam universaalne elueesmärk ning kvaliteet, kestvus ja eluümbruse säästmine suudavad üles kaaluda imperatiivi „odavamalt“, siis taandub ka koos masstootmisega ilmunud tsentraliseerimissurve. Seni jäävad püüdlused meie tervise, eluolu ning rahvusliku jätkusuutlikkuse parandamiseks vaid entusiastide õhinapõhiseks sissi­tegevuseks. Praegugi tuleb neil selleks tihti mööda hiilida EL drakoonilistest „tervishoiunõuetest“. Loodetavasti ei suudeta nende tegevust vabakaubanduslepingute abil lausa terrorismiks klassifitseerida.

1 http://www.commondreams.org/news/2015/08/27/wto-ruling-against-indias-solar-push-threatens-climate-clean-energy