Sõnumi surm

McLuhani tees on, et tehnoloogia, mille hulka kuuluvad ka kommunikatsioonivahendid, on meie meelte pikendus.

SIIM LILL

Marshall McLuhani (1911–1980), kelle väljendid „meedium ongi sõnum“ ja „globaalne küla“ on saanud üldkasutatavaks, üks tähtteos on jõudnud lõppeks eesti keelde. Seda Toomas Rosina alati laitmatus ja nauditavas tõlkes, värsside tõlkimisel abiks Kersti Unt, kõike pärlina kaunistamas Maarja Ojamaa järelsõna.

Ilmunud raamatust on juba põhjalikult kirjutanud Aro Velmet (PM 6. XI 2020), kes lõpetab oma mõtisklused sõnadega: „Sestap on hea minna korraks tagasi 60ndatesse, kui elektroonilises ajastus nähti veel utoopilist potentsiaali, ja tuletada meelde, kuidas infoajastust saab ka teisiti mõelda – langemata räni­orulikku korporatiivsesse tehnoutopismi ega blackmirrorlikku düstopismi. Tulevik on tunni aja pärast!“ McLuhani isiksus on nõnda särav, et selle juures jääb märkamata tema mõttearenduste paigutumine nn Toronto koolkonda, mis jookseb ühte sammu ning riivab sageli õrnalt teist samu teemasid südame lähedal kandvat mõtlejate koolkonda, millesse võib paigutada Lewis Mumfordi, Jacques Elluli, Martin Heideggeri, Ernst Jüngeri, Theodore John Kaczynski jt. Ja see utoopiline potentsiaal pole laiemas pildis üldsegi mitte nii kaunis: kanadalased üritavad pigem delikaatselt hinnangutest hoiduda ja ajalooprotsesse kirjeldada, olles tuleviku suhtes lootusrikkalt meelestatud. Mingi lovecraftilik õud ei kao siiski kuklast kusagile.

Toronto koolkond

McLuhan alustab oma raamatut nõnda: „Käesolev raamat on mitmes suhtes täienduseks Albert B. Lordi „Lugulaulikule“. Professor Lord on omakorda Milman Parry töö jätkaja; viimase uurimused Homerosest viisidki ta küsimuseni, kuidas on suuline ja kirjapandud luule loomulikul teel edasi kandnud mitmesuguseid vorme ja funktsioone. Ja täpsustab hetk hiljem: „„Gutenbergi galaktika“ eesmärk ongi jälgida, kuidas on maailmataju, inimese vaimse palge ja väljendusviiside vorme muutnud algul foneetiline tähestik ja seejärel trükisõna. Uurimistööd, mille aineks Milman Parryl olid suulise ja kirjaliku poeesia vastandlikud vormid, laiendame meie siin mõtlemise vormidele ja elukorraldusele ühiskonnas ja poliitikas.“

Milman Parryt (1902–1935) peetakse selle suulise traditsiooni uurimise ümber tekkinud distsipliini esiisaks. Tema 1928. aasta dissertatsioon oli tollal akadeemilises ringkonnas vastuvõetamatu: ta väitis, et Homerose tekstid olid suulise traditsiooni pikaajaline jada, mis talletati kirjasõnasse alles hiljem. Tuge sai ta koos kolleegi Albert Lordiga tehtud külaskäikudest Jugoslaaviasse, kus nad lindistasid sealsete bardide eepilisi lugulaule.1

Parry ideedest sai kannustust Erick Havelock (1903–1988) ja tänu temale võimegi suuresti rääkida Toronto koolkonnast. Tema kuulsa teose „Sissejuhatus Platonile“ („Preface to Plato“, 1963) keskmes on poeesia ja selle otsustav roll arhailises Kreeka kultuuris.2 Kirja kasutuselevõtt loob võimaluse hakata rääkima absoluutidest ja see on Havelocki sõnutsi kahe teraga mõõk. Ühtepidi annab see aluse n-ö kreeka imeks, on tänapäeva kultuuri alustalaks, ent „[kirjutamisega] väheneb toetumine mälule, väheneb vajadus võtta oma subjektideks alati inimesed. Suulise traditsiooni puhul peavad nad olema inimesed, kes midagi teevad, kuuletuvad või on sõnakuulmatud jne. [—] Seal ta [nt Achilleus] on, võitleb, vaidleb, armastab, räägib – seda suurema osa ajast; aga ta ei väljenda ideid või printsiipe, ta lihtsalt on nagu on, nagu öeldakse. Selle asemel saame [kirjaoskusega] õigluse, kes ei või nõnda käituda, see on naeruväärne. Nõnda saavad õiglusest, sõjast, rahust või millest tahes järk-järgult abstraktsed subjektid või lausungid. [—] Kreeka draamas ei ole absoluute, muidugi lõi absoluudid kui mõttevormid Platon. Mida vanemaks ma saan, seda selgem see mulle on. Noorena olin suurem platoonik kui praegu. Ma olen hakanud paljut sellest pidama õnnetuseks.“3

Havelock jõuab McLuhaniga üsna sarnaste järeldusteni, üks klassikalise filoloogia, teine kirjandusteaduse lähtekohalt.

McLuhani mure

McLuhani tekst, kus ta on üritanud mosaiikvälja meetodiga traditsioonilisi tekstitunnuseid murda (iseasi, kui hästi see on õnnestunud), on nauditav lugemine: see hüppab eri ajastute ja autorite vahel ning näitab, kuidas on kirjasõna ja tehnoloogia areng inimese maailma­taju muutnud. Ekskursioon toimub antiik­ajast tänapäevani. Raamat on täis väga eripalgelisi näiteid ning McLuhani oskus mosaiiki laduda on imetlusväärne. Siinkohal peab mainima McLuhani kolleegi, veel ühe torontolase Harold Innise olulist teost „Impeerium ja kommunikatsioon“ („Empire and Communications“, 1950), mis lahkab samuti seda, kuidas eri meediumid ning nende suhestumine ruumi ja ajaga mõjutavad neid eelistavate tsivilisatsioonide maailmanägemist. McLuhan jõuab kohe raamatu alguses „Kuningas Leari“ abiks võttes järelduseni, et „[m]eelte lahutamine üksteisest ning nende taktiilses sünesteesias avalduva vastasmõju läbilõikamine ongi arvatavasti üks Gutenbergi tehnoloogia tagajärg“. Just „Kuningas Lear“ on McLuhani sõnutsi esimene kolmemõõtmelise verbaalse perspektiivi näidis maailmakirjanduses.

Innisest lähtudes kirjutab ta veel nõnda: „Trükitud tekstist sai endast kaup, uus loodusressurss ning ühtlasi eeskuju, mille varal me õppisime kasutama ka kõiksuguseid teisi ressursse, sealhulgas iseendid. Kommu­nikatsiooni­vahendid kui loodusvarad või ressursid on teemaks ka ühes Harold Innise uuemas raamatus. [—] Küpsemas eas avastas ta, et ka tehnilised kommunikatsioonivahendid nagu kiri, papüürus, raadio, fototüüpia jt. on ise rikkuse vormid.“

McLuhani tees on, et tehnoloogia, mille hulka kuuluvad ka kommunikatsioonivahendid, on meie meelte pikendus. „Seda, et inimeste meeled, mille laienduseks on kõik meediumid, on üksiti meie isiklikule energiale kehtestatud püsilõiv, ja et nad lisaks häälestavad ümber meie kõigi teadvust ja kogemust, võib täheldada veel ühes seoses, mida on maininud psühholoog Carl Gustav Jung: „Iga roomlast ümbritsesid orjad. Ori oma psühholoogiaga oli muistse Itaalia üle ujutanud, ja iga roomlane muutus sisimas – mõistagi seda ise aimamata – orjaks. Elades pidevalt orjade õhkkonnas, nakatus ta alateadlikult nende psühholoogiast. Niisuguse mõju eest ei suuda keegi end kaitsta.“4

Trükikunst on meie mälu käe­pikendus, ent see käepikendus on hakanud täide viima ähvardust, mille pani kirja Platon oma dialoogis „Phaidros“. Nimelt saab jumal Thoth selles müüdis noomida, et tema leiutatud trükikunst toob inimhingedesse unustuse, seda just mälu järkjärgulise hävimise pärast. Mälu on aga traditsiooniliselt olnud see kese, millele toetudes inimühiskond ja -indiviid üles ehituvad.5

McLuhanil on mure, et kui üks käepikendus saab eelise teise ees, kaob tasakaal ja muud olulised valdkonnad hakkavad kannatama. Erilist tähelepanu on ta pööranud kuulmismeele allajäämisele. Seda teesi on arendanud neuroteaduste vaatenurgast Ian McGilchrist, kes räägib kahe ajupoolkera vahelisest sõjast ja sellest, et vasak (mida seostatakse kõnega) on proportsionaalselt paremat (mida seostataks meloodiate protsessimisega) välja tõrjumas. Muidugi on see lihtsustatud narratiiv, detailide saamiseks tuleks pöörduda autori teose „The Master and His Emissary“ (2019, II täiendatud trükk) poole.

Elektriajastu

McLuhan lõpetab oma teose küll trüki­pressi juures, ent käes on uus elektriajastu: „Uus elektriline galaktika on Gutenbergi galaktikasse juba sügavale sisse tunginud. Isegi kui kokkupõrget ei tule, toob säärane tehnoloogiate ja teadvusvormide kooseksisteerimine igale elavale inimesele traumaatilist pinget juurde. Meie kõige harilikumad ja tavapärasemad hoiakud väänduvad korraga otsekui groteskseteks lohepäisteks vee­sülititeks. Tuttavad institutsioonid ja kooseluvormid tunduvad mõnikord paheliste ja ohtlikena.“ Seda teemat jätkab ta oma järgmises raamatus „Meedia mõistmine“ („Understanding Media“, 1964).6

Olemegi jõudnud tänapäeva, mil uus murrang kõiki varasemaid protsesse süvendab. Trükikunst annab liibates teed digimonile. McLuhan on ajakohaselt positiivne: „Ma loodan, et kümnendite pärast muutub maailm kunstivormiks – uus inimene, kes on seotud kosmilise harmooniaga, mis ületab aja ja ruumi, silitab, vormib ja musterdab tundlikult maise artefakti igat külge, nagu oleks see kunstiteos – ja inimesest enesest saab orgaaniline kunstivorm.“7

1960ndad on möödas ja paistab, et aeg, mil oli võimalus oluliste teemadega tegeleda ja alternatiivseid teid leida, on läbi. Vaadakem kas või seda, mis on saanud interneti algideest. McLuhani kaasaegne, samu teemasid käsitlenud Ivan Illich, kes oli tol lillelaste ajal samuti lootusrikas ning kutsus üles eripalgelistele aruteludele üha luustuvate institutsioonide ja meediumide olemuse üle, ei hoidnud näiteks end enam paarikümne aasta pärast tagasi ning ütles: „Rääkida tuleb pigem XXI sajandi küberneetilise painaja seisundist, mida me oma ülikoolides kultiveerime, millest saadakse teadlikuks, kui on koos minuga käidud XII sajandis või V sajandi lõpus eKr Kreekas või teistes kirjaoskuse ajaloo hetkedes. Saadakse teadlikuks, et liigume uude etappi. Ma ei taha rääkida tuleviku seisukohalt, vaid õpilaste sõgeda pilgu ajel, kui nad minult küsivad: „Dr Illich, millised andmed teil on? Kas räägiksite mulle programmist, mida järgite? Kuidas te oma lähenemist plaanisite? Mida te mulle kommunikeerida tahate? Sel hetkel tunnen, et upun koos möödunud tunniga, et olen kaotanud oma kella.“ 8

Villu Tamme laulab oma loos „Tulevik on tunni aja pärast“: „Ma ikkagi veel tahan miskit muuta / Kuid veidi juba kahtlen oma jõus“. Vana hea piibel aga kuulutab: „Paganate ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö. Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe. Kõrvad neil on, aga nad ei pane tähele; ei ole ka hingeõhku nende suus. Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.“ (Ps 135, 15–18). Aeg minna Zoomi, Meeti, BigBlueButtoni, Streamyardi ja Skype’i koosolekutele. Ja jõud hakkab otsa saama.

1 Lordi 1950ndate hilisemad lindistused https://mpc.chs.harvard.edu/lord-collection-1950-51/

2 Sama oluliseks võib pidada teost „The Muse Learns to Write“ (Yale University Press, 1986), kus jõutakse kreeka suuliselt kirjalikule kultuurile liikumise kultuurinihke juurest tänapäeva. Nende raamatute kõrvale kuulub kohustuslikult ka Walter J. Ongi „Orality and Literacy“ (Routledge, 2002, II trükk).

3 https://www.davidcayley.com/podcasts/2016/2/18/literacy-the-medium-and-the-message

4 Marshall McLuhan, Meedium ongi sõnum. Tlk Triinu Pakk. – Vikerkaar 2011, nr 7–8, lk 68.

5 Siinkohal on tähenduslik Giordano Bruno põletamine aastal 1600. Bruno elutööks oli keskaegsete mälutehnikate finessideni lihvimine, nii et sümboolselt võib tema surma näha ühe trükikunsti teetähisena võidu saavutamisel mälumaastike üle. Vt nt Giordano Bruno „De umbris idearum“ (1582, palju tõlkeid eri keeles). Mälukunsti ajaloost on kirjutanud Martin Faulks, Charles B. Jameux, Paolo Rossi, Frances A. Yates jt.

6 Üks kõige põhjalikum ülevaateteos elektri ajaloost ja selle laialdasest mõjust on Artur Fistenbergi „The Invisible Rainbow“ (Chelsae Green Publishing, 2020). Autori tees, mida ta toetab teadusuuringutega (kasutatud kirjandus hõlmab leheküljed 413–551) on, et suurem osa ökoloogiaprobleemidest ja industrialiseeritud tsivilisatsiooni tervisemuredest on seotud elektrireostusega.

7 Marshall McLuhan, The Playboy Interview. – Playboy Magazine III 1969. Vt nt https://web.cs.ucdavis.edu/~rogaway/classes/188/spring07/mcluhan.pdf. Nt Alvar Loog peab seda tekstiks, mida võiks McLuhaniga tutvumiseks tingimata lugeda.

8 David Cayley, Ivan Illich in Conversation. Anansi, 1992, lk 240.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht