Sotsiaaldemokraatia pole loosungid, vaid sügav ajalooline kultuur

Rein Ruutsoo

  Püüdes selgitada, miks sotsiaaldemokraatia pole nii sügavalt lõhestatud ja samas Põhjala vahetus kultuuriväljas asuvas Eestis ikka veel korralikult jalgu alla saanud, viidatakse enamasti partei väidetavale oportunismile ? panusele minimaalriiki ehitanud Reformierakonna valitsuste võimuleaitamisel. Mida reformarite juhitud koalitsioonides on ära tehtud, seda on reavalijale raske selgitada. Jutt sotside pingutustest kõlab paraku sama veenvalt kui mõne tippkommunisti oma sellest, kuidas ta EKP abil vene võimu õõnestas. ?Lihtne valija? tahab näha selget profiili, usaldusväärset ajalugu (saavutusi), jõulist imagot jne. Pealegi nende puhul, kes on kogenud ?sotsialistlikku heaoluriiki?, on tänane asjade seis igal juhul seotud sotsiaalse turvalisuse, õigluse jne vähenemisega. Selle taustal väide, et ilma sotsideta ?oleks veel halvemini läinud?, tavavalijat ei veena. Muidugi on veel mitmeid muid asjaolusid. Ega meedia pole just ülearu sotsiaaldemokraatia-sõbralik olnud ja erakapitali  lehtedest  oleks seda ka naiivne oodata. Nende seletustega piirdumine oleks siiski keeldumine tegelikkuse analüüsist.

Vasakule tiivale suundunud partei (tuntud ka Mõõdukatena) inim-, majandus- jm. ressursse vähendas tõsiasi, et Eesti on üks neist vähestest riikidest, kus sotsiaaldemokraatia ei olnud endise võimupartei järeltulija, pigem vastupidi. Nagu suur osa Eesti parteisid koondusid sotsiaaldemokraadid Laulva revolutsiooni harjal. Seega polnud ka kogemustega ?aparaaditöötajaid?, toetajate hulgas polnud äkkrikastunud ja üleöö ultraliberaaliks hakanud liberaale rahastavat nomenklatuuri. Seega peamine, millele võis toetuda, oli solidaarsusajal 1988 ? 1990 eelkõige Rahvarinde vahendusel loodud intellektuaalne ja võrgustikuline kapital. Niinimetatud suurparteidega võrreldes toimus sotsiaaldemokraatia siire aateparteist n-ö karjääriparteiks hoopis viletsamas olukorras. Võrdväärset aparaati, aga ka võrgustikku pole sotsidel tänini vastu panna (nagu on ettevõtjad, pensionärid). Ametiühinguil, sotside traditsioonilisel liitlasel, ei lastud arendada, vaid need lammutati endise EKP nomenklatuuri poolt ? sellega koguni hoobeldi. Sotside rahvusvaheline solidaarsus on kapitali solidaarsusega võrreldes hoopis tillu (investeeringute huvisid kaitstakse ka väikeriigis väga efektiivselt, kui vaja, siis mitte mingite MTÜde ja fondide taha varjudes, vaid ka saatkondade avaliku sekkumisega).

Erinevalt kaugetest aegadest pole sotsiaaldemokraatia ?ekspluateeritavate? partei ehk mingi eesrindlik väesalk. Tänapäeval on see maailmavaade, ühiskonna ühishuvi esindav mõttesuund. Selle üks probleem on aga oma eesmärgi sõnastamisel (mitte vahetu kasu keeles, et nii palju kroone jääb kätte, kui hääletad meie poolt, või pension tõuseb nii ja nii palju), apelleerimine mõistusele, jätkusuutliku arengu strateegiale. Seda laadi kaugemate strateegiate toetamine eeldab ajaloolist kogemust, juurdub mentaliteedi (humanism), ideede (õiglus, solidaarsus), maailmvaate (demokraatia) jne toel. Lühidalt ? sotsiaaldemokraatia on sügav ajalooline kultuur.

Sotsiaaldemokraatia kui ideoloogia on osa ajaloolis-filosoofilisest  protsessist, osa protestikultuurist, mis kõikide indiviidide võrdväärsust tunnistades on suuresti sekulariseerunud kristlus. (Ka kristlik sotsiaaldemokraatia on olemas.) Eestlased on paraku üks kõige sekulariseerunumaid rahvaid koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Samas on sotsiaaldemokraatia modernse tööstusühiskonna (mida Eestis polnud) peegeldus ? kodakondsuse laiendamine ?sotsiaalse kodakondsuseni?. See juba pool sajandit tagasi vermitud põhimõiste on Eestis peaaegu tundmatu. Eesti sotsiaalteadus pole suutnud fundamentaalse tähtsusega ?sotsiaalse kodakondsuse? kuvandit ühiskondlikku/avalikku diskursusesse kinnistada. Eestis seondub kodakondsus eelkõige sinise passiga, riikkondsusega ? kuidas hakkama saada, on juba erastamises/tagastamises õngeta jäänud või selle leidnud õngitseja enda asi.

Veel, ükski poliitiline liikumine pole üksnes poliitiline ideoloogia: sotsiaaldemokraatia nagu iga hegemooniline liikumine lõi oma ajakirjanduse-, teatrikultuuri jne. Tänasele maailmale pole Gorki ?Ema? just väga oluline (kui mitte just eksootiline huvi seda ei kannusta), aga teatav empaatiavõimeline ?elutunne? kuulub ilmselt tervesse kultuuri, kus on häbi bulvarilehekaanel bravuuritseda, et ega 10 miljonit vähegi elamisväärset elu ikka ei luba?

Eesti on väikekodanlik maa par excellence ? seda nii linna- kui maarahva mõõtmes. Väikekodanlane on väikeomanik. Talupojaklassi areng kujundas nn talupojakodakondsuse, mille aluspõhi on individualism ? omal jõul läbisaamine. Talupoja elu on isiklik võitlus loodusega ja saatusega. Talupidamine on saavutusideoloogia. See on sügavalt individualistlik ja naabriga mitte koostööle, vaid konkurentsile rajatud mõtteviis. Naabrite, nende talu, poekese, saapaparanduse jm. edu pole suuresti oodatud, nad on konkurendid, kelle võimekus lööb turul hinnad alla. Naabrite pankrot on oodatud sündmus. Kooperatiivide liikumine, see on ?kalkuleeritud edu?, win-win game ? ja vaid veidi ka solidaarsust.

Sõdadevahelistel ajal veidi jõudu kogunud sotsiaaldemokraatia oli kas väikekodanlik või militantlik-sektantlik (kommunistlik) ega loonud traditsiooni, mis elanuks üle okupatsiooni (nagu  Lätis). Selle liidrid (Andresen jt) olid juunipöörajatena määrinud kogu liikumise.

Öeldu valguses ei julge väita, et sotsiaaldemokraatial oleks olnud väljavaateid saada tooniandvaks parteiks. Kommunismi ränk vari muutis sõnade, kus sisaldub liide ?sots? või ?sotsiaalne? ja üldse ühiskonnast rääkimise elukardetavaks. Rahvuse kui tõelise, autentse kollektivismi nimel tõrjuti tagaplaanile kõik muud ?valed kollektivismid?. ?Ühiskonda pole olemas,? kinnitasid kui ühest suust nii Isamaa kui Reformierakonna juhid. Vabadused, erastamine, tagastamine  (eriti nn hallastelikus lehma lellepoja variandis) lõi illusiooni, et igaüks, ka mina olen see, keda ?tabab õnn?, mida ei taha/ei pea kellegagi jagama. Individualismist arenes postkoloniaalses triiphoones piiritu egoism. Jagunemine ilmseteks ?kaotajateks? ja ?võitjateks? ei löö kohe pilti selgeks ? nagu õnnemängus ?kõik loosid võidavad?. Ka ilmseid kaotajaid võib helmestega üsna kaua mängus hoida. Muidugi, kaua püsis ka talupoeglik usk oma käte jõusse, mida ?talude tagasitulemise? valega alatult ekspluateeriti.

Üldise kiire edu ideoloogias paigutusid (ultra)liberaalid hoopis paremini ajastu konteksti. See oli ka 1990. aastate üldisem trend. Pole õiget ja valet poliitikat, on loomulikud lained. Postkoloniaalne Eesti suruti IMFi jt toel moes olevasse voogu. Pealegi, jutt solidaarsusest ja tasakaalustatud arengust ei suutnud konkureerida ?edu?, ?saavutuste?, ?Eesti majandusime? jne retoorikast kantud kuvandiga. ?Eesti ime? kuvandisse sotsiaaldemokraate kui selle osalisi peagi enam ei lubatud. See, et eilseid liitlasi hakati esitama paariate, s.o äärmusvasakpoolsetena, ümberjagajatena, luuserite jne parteina, jääb muidugi ütlejate südametunnistusele. Peamistel manajatel on sageli väga  pikk EKP staa?, pealegi selle tipus.

Tänase Eesti poliitiline elu on moraalitu võitlus juba ?toote? müüjate vahel reklaamirahade ja imagoloogide toel. Eurovalimiste tulemus aga annab lootust, et Eesti sada aastat tagasi üldise kirjaoskuse omandanud valija on vähemalt õpivõimeline.