Sotsiaalne ebavõrdsus kui tabu, rutiin ja mootor

Anu Toots

Eestis on sissetulekud jaotunud ebavõrdsemalt kui ükskõik millises pika demokraatiakogemusega Euroopa riigis. Sotsiaalne ebavõrdsus pole Eestis teema, mis avalikkust või meediat märkimisväärselt köidaks. Sisuliseks debatiks pole valmis ka parlament ja valitsus. Kiire Interneti-otsing näitab, et viie ametis oldud kuu vältel on sotsiaalminister Maripuu nimi Postimehes vilksatanud 56 korda, välisminister Paeti oma aga 153 korda. Kui  statistikaamet esitles suve lõpul kogumikku “Sotsiaalne ebavõrdsus” (Statistikaamet, 2007, 124 lk) sotsiaalse ebavõrdsuse kohta Eestis, tekitasid rohkem meediakahinat peaministri kummastavad kommentaarid kui asja sisu ise. Millest siis selline leigus? Pole ju Eesti ometigi kommunistlik ühiskond, kus ebavõrdsuse ainest napiks.

Ilmselt on üks põhjusi see, et me pole veel selgeks mõelnud, kuidas ebavõrdsusest rääkida, kuidas seda mõista ja millega seostada. Pikka aega turumajandusliku ühiskonnaga riikides on ebavõrdsus rutiinne nähtus, millest räägitakse avatult ja liigsete emotsioonideta. Meil peetakse selle teema puudutamist kuidagi häbiväärseks, piinlikuks. Nagu aastakümneid tagasi ei  räägitud avalikult süüfilisest. Selliste küsimuste puhul, kus vaba debatt  puudub, hakkavad levima sissetallatud mõttemallid ja stereotüübid. Kõnelejad ja kirjutajad kasutavad neid omamoodi kilbina rünnakute puhuks, mida julged mõtted võiksid esile kutsuda. Just niisugust stiili esindab ka kogumik sotsiaalse ebavõrdsuse kohta Eestis. Lugeda saab tuntud tõsiasju, et Harjumaal on sissetulekud kõrgemad kui Võrumaal, et vanemate haridustase on lapse edasipürgimisel oluline ja et naised armastavad teatrit rohkem kui mehed. Autorid on kohati nii tugevalt stereotüüpse argumentatsiooni haardes, et pole märganudki, et joonised ja tabelid nende väiteid ei kinnita.  Vastupidiselt väidetule ei too kõrgemad sotsiaalkaitse kulutused automaatselt kaasa Gini koefitsiendi  alanemist. Sloveenia ja Portugal kulutavad  mõlemad sotsiaalkaitsele 22-23% SKTst, ent nende Gini indeksi vahe on peaaegu kahekordne. Eestil ja Ühendkuningriigil on seevastu Gini koefitsient sarnane, kuid lõhe sotisaalkuludes ligi kahekordne.  Ka selles Gini indeksi kobaras, kuhu kuulub enamik ELi riike, varieeruvad  sotsiaalkaitse kulutused 15%-st kuni 30%-ni SKTst.

Üks põhjus, miks riikide näitajad erinevad, peitub poliitika mõjus. Eesti keelekasutuses (ja ilmselt ka mõttemustrites) on levinud illusioon, et ühiskonnas asjad kujunevad, mitte neid ei kujundata. Friedmanlikku “nähtamatut kätt” usutakse toimivat lisaks majandusele ka sotsiaalse kihistuse vormimisel. See sobib hästi äraootava seisukoha võtmiseks nii  kodanikule kui valitsusele. Paraku kummutavad riikide sotsiaalstatistika näitajate erinevused sellise arusaama. Just valitsuse poliitika tagajärjel erinevad UK ja Rootsi sotsiaalkulud ja Gini koefitsient, vaatamata nende riikide sarnasusele jõukuse taseme poolest.

Just seepärast, et sotsiaalkulude ja ebavõrdsuse taset saab poliitika kaudu mõjutada, ongi vaja debatti ebavõrdsuse teemadel. Sotsiaalne ebavõrdsus iseenesest on iga vaba ühiskonna olemuslik joon, millest ei saa üle ega ümber. Ebavõrdsuse iseloom, selle dünaamika ja määr on aga poliitiliste valikute ja väärtushinnangute küsimus. Sotisaalkuludega saab ebavõrdsust vähendada, aga vastupidiselt levinud arusaamale seda ka kinnistada.  

Siirdeperioodi alguses otsis Eesti oma ebavõrdsuse etaloni Euroopast:  vasakpoolsed vaatasid Skandinaavia, konservatiivid aga Mandri-Euroopa  poole. Terviklikul kujul ei realiseerunud kumbki valik, sest tol dekaadil otsisid Euroopa heaoluriigid ise agaralt uusi lahendusi. Moevooluks kujunes uue avaliku halduse doktriin, mis propageeris ärisektori väärtuste ja mehhanismide ülekandmist avalikku sektorisse. Eestis aitas selle doktriini lihtsustatud esitamine juurutada müüte õhukese riigi tõhususest, Euroopa sotsiaalmudeli pankrotist ja odavast USA heaoluriigist. Pinnapealne suhtumine Euroopa heaoluriigi reformidesse ja majandusfaktori ületähtsustamine on meid tänaseks viinud olukorda, kus Eesti sotsiaalne kuvand ei sarnane tuumik-Euroopaga, vaid perifeeriaga. Kõikide olulisemate sotsiaalstatistikute järgi paigutub Eesti  kaugele Saksast, Prantsusmaast, Beneluxi maadest ja Skandinaaviast. Me kuulume seltskonda, kuhu me end hea meelega ei arvaks, sest Hispaania, Kreeka, Poola, Portugal ja Läti-Leedu pole mingid arengu lipulaevad. Enesetunde tõstmiseks tuleb tõdeda, et Eestil on sotsiaalse heaolu ja ebavõrdsuse aspektis olulisi sarnasusi ka Ühendkuningriigiga ning Soome heaoluriik pole viimase kümnendi valguses Eestiga enam nii kontrastne.

Riigi asetuse muutmine heaolumaatriksil eeldaks konsensuslikku arusaama sellest, milline on inimväärne elustandard ja kui suurt ebavõrdsuse määra peetakse normaalseks. Paraku pole märke sellise konsensuse kujunemisest. Sotsiaalteadlaste üks üllatus postkommunistlike siirderiikide analüüsimisel oli see, et endised homo soveticu’sed hakkasid kiirelt aktsepteerima suhteliselt suurt ebavõrdsust ühiskonnas.

Avalikkusel puudusid ootused hindade või palkade riikliku regulatsiooni suhtes, pere elujärjest sai eraeluline, mitte sotsiaalne küsimus. Nii ongi lühema demokraatiakogemusega riigid täna ebavõrdsema sissetulekute jaotusega, vaid Tšehhi, Slovakkia ja Ungari moodustavad erandi. Eestis on sissetulekud jaotunud ebavõrdsemalt kui ükskõik millises pika demokraatiakogemusega Euroopa riigis. Kuigi esimese ja kümnenda tuludetsiili palgavahe on meil 30-kordne, ütleb vaid 1,3% leibkondi, et nad ei tule majanduslikult üldse toime. See näitab, et rahval puudub ühtne visioon elatustaseme standardist.

Poliitikutele on see olukord mugav, sest massilise surve puudumisel saab valimislubadusi ja hilisemaid rahaeraldusi just oma toetajaskonnale sihistada. Nii oleme uskunud, et Keskerakond hellitab toetustega pensionäre, Reformierakond aga väikelastega peresid. Paraku näitab Statistikaameti kogumik, et sellistel uskumustel pole tõepõhja all. Sotsiaalsed siirded on avaldanud võrdset mõju kõikidele tulukvintiilidele, mitte aga madalamatele, kuhu on koondunud seeniorid ja enamik lastega peresid. Pärast sotsiaalseid siirdeid jääb alla vaesusriski ikka 21% 16aastastest lastest ja pensionäridest, mis on 5% kõrgem tööealiste grupi näitajast. Viimastel aastatel on pensionäride ja laste vaesusrisk koguni kasvanud. Vaadates sotsiaalsete siirete efekti kas tervikuna või teistsuguste rahvastikukategooriate lõikes, jõuame ikka sama avastuseni: efekt on nõrk. Vaesus ei vähene, ebavõrdsus sissetulekutes samuti mitte. Näib, et meie valitsused jagavad sotsiaaltoetusi väga rutiinselt – kui majandus kasvab, antakse kõigile raha juurde. Kui majandus kasvab jõudsasti, muutub automaatselt heldemaks ka rahajaotus. Seega tekib õigustatud küsimus, millele on Eesti heaolupoliitika suunatud? Klassikalise liberaalse mudeli puhul peaks toetused olema sihitud ainult kõige madalamatele tulugruppidele, kelle puhul riiklik sekkumine annaks märgatava efekti vaesuse vähendamisel. Seda me Eestis ei näe. Sotsiaaldemokraatliku mudeli puhul on peamine kasusaaja keskklass, kes parandab sotsiaalsete siirete abil oma positsiooni kõrgklassi suhtes. Ka seda efekti pole Eestis võimalik tuvastada, sest kõrgemad tuludetsiilid libisevad eest ära nendesamade tulusiirete tõttu.  

Rahalised siirded on heaolupoliitika üks tahk, millele Euroopa traditsioonis lisanduvad ka ulatuslikud teenused. Just võrdne juurdepääs tervishoiule, haridusele ja eluasemele eristab Euroopa sotsiaalmudelit USA ja Kagu-Aasia omast. Eesti statistikaameti andmed näitavad, et ka selles dimensioonis ei kuulu Eesti Euroopa liidrite hulka. Tervishoiuteenuste rahastamises on omaosalus jõudnud 24%, nii jõukamad kui vaesemad pered kulutavad arstiabile võrdselt veidi üle 2% oma sissetulekust. Kuna aga sissetulekute rahaline väärtus on väga erinev, siis erinevad ka vaeste ja rikaste tegelikud kulutused tervishoiule üle üheksa korra. Tagajärjeks on tervise seisundi märgatav varieerumine sotsiaalsete klasside lõikes.

Hariduslikust ebavõrdsusest on viimasel ajal räägitud  palju, kuid sageli kammitsetuna pooltõdedest ja stereotüüpidest. Liiga palju “auru” läheb eliitkoolide paremuse tõestamisele, mis on ju a priori selge. Eliitkoolides õppivate laste arvu silmas pidades pole see üldse Eesti hariduse põhiprobleem. Tähelepanu peaks pälvima hoopis fakt, et vallakoolid, kes põhikooli tulemustes on parimad, jäävad gümnaasiumi tasemel alla nii maakonnakoolidele kui suurlinnakoolidele. Taas kord leiab kinnitust meie heaolupoliitika jõuetus mõjutada sotsiaalset ebavõrdsust. Kümned, kui mitte sajad analüüsid on kinnitanud koduse kultuurikapitali mõju laste haridussaavutustele. Järelikult peaks maapiirkondades, kus vanemate sotsiaalsest klassist tulenevalt on kultuurikapital madalam, kool toimima omamoodi kompensatsioonimehhanismina. Ohtrale poliitilisele retoorikale vaatamata pole seda efekti saavutatud. Sedasama kodust kultuurikapitali aitaks tõsta ka vanemate tagasitoomine õppimise juurde. Paraku on Eesti elukestvas õppes osalemise näitajad  ühed viletsamad Euroopas, sarnanedes Balkani ja Vahemere-äärsete agraarmaade omadega. Erinevalt Põhjamaadest (ja isegi UKst) puudub elukestval õppel Eestis klassilist ja regionaalset ebavõrdsust vähendav funktsioon. Koolitustel käivad peamiselt juhid ja tippspetsialistid, töölistest osales koolitusel mullu vaid 1,7%.

Statistikaameti üllitise lugemisel tekkis mulje, et sotsiaalne ebavõrdsus on meil kujunemas rutiiniks, millega näikse olevat leppinud kõik: kodanikud, uurijad ja poliitikud. Varakapitalistlikus ühiskonnas oli ebavõrdsus mootoriks indiviidile, kes pingutas, et jõuda haljale oksale. Heaoluriigi kuldajal sai sellest poliitikute leivanumber, kes tarmukalt ebavõrdsusega võitlema asusid. Tänapäeval, kus riigid maadlevad jätkusuutlikkuse küsimustega, ei ole probleemi tuum selles, kas ebavõrdsust on liiga palju, vaid selles, milline ühiskonnatüüp ebavõrdsuse mustri tulemusel kujuneb ja kas see muster võib hakata arengut pärssima.