Tagajärjed ja ettepanekud ehk mahajäetud mälestused hüljatud muuseumihoones

Johannes Saar

Ukraina noorte kunstnike rühmitus R. E. P. (Ksenia Gnilitskaja, Nikita Kadan, Janna Kadõrova, Lesja Homenko, Vladimir Kuznetsov, Lada Nakonetšnaja) valmistab ette projekti “Muuseum”. Piia Ruber

Täna õhtul kell 18 avatakse Rüütelkonna hoones Toompeal kunstimuuseumi vanas majas Tallinna noorte kunstnike biennaal. Noored loojad Baltimaadelt, Skandinaaviast, Venemaalt, Ukrainast, Ida-Euroopast, Saksast, Taanist, aga ka Moldovast ja Islandilt on loomas regionaalset kunstisuhtlusplatvormi, mis vabastab kohustusest iga jumala kahe aasta takka käia Veneetsia biennaalilt tuld toomas. Rahvusvaheline kunstisündmus meie endi koduõuel, magneedina liitmas regiooni kohalikke kunstiareene üheks avaramaks mänguväljakuks, millel jagub hingamisruumi ja mõtlemisvabadust.

Biennaali korraldamise eesõigus on mõeldud igavesti ringlema Balti riikide pealinnade vahel. Aastal 2009 on põhjust sõita Riiga või Vilniusse kõigil, kes huvitatud lähivälismaade kunsti integreerumisest. Biennaali kureeriminegi on Balti korraldajate privileeg, mis omakorda vabastab siinse loomingulise intelligentsi kohustusest oodata läänest suurt valget meest või lihtsalt valget laeva, mis aitaks sumbunud lahesopist avamerele. Selle asemel on otsustatud muuta kohalikku kunstimaastikku ennast, luua reljeefe ja panoraame, millel potentsiaali kosuda kultuuriliseks mekaks ja metropoliks. Mitte et oleks hirmtähtis tõusta millegi keskuseks, küll aga hoolitseda soodsa kultuurikeskkonna edendamise eest.

Esimese biennaali kuraatorid on Anneli Porri ja Rael Artel, kes on sõnastanud näituse teemaks “Tagajärjed ja ettepanekud”: unustamise ja mäletamise viisidest tulenevad kultuuritagajärjed ning nende menetlemiseks tehtud ettepanekud. Seda nii kultuuri, poliitika kui ideoloogia vallas. Läänemere idakaldaid on sajandeid tuuseldanud nii see, teine kui kolmas, nii et teemapüstituse aktuaalsuses pole põhjust kahelda. Biennaali korraldaja on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, toetaja Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Kumu, Kesseum, mitmed piiritagused  partnerorganisatsioonid ning ärimehed Indrek Prants ja Armin Kõomägi. Näituse publikuks on muuhulgas ka põlvkond, kes on saanud oma kunstihariduse Rüütelkonna hoone parketil sussi sahistades.