Tagasi Narski juurde!

Alvar Loog

Deleuze’i Kanti-raamat on nagu liigselt oma mälu usaldava ning sageli loengutelt puuduva õpilase konspekt materjali ebasüsteemselt esitava lektori jutust. Gilles Deleuze, Kanti kriitiline filosoofia. Tõlkinud Margus Ott, toimetanud Andres Luure. Kujundanud Eve Kask. Ilmamaa, 2011. 120 lk. Kanti kriitiline filosoofia oli valgustusliikumise teoreetiline kõrgpunkt ja kvintessents: see püüdis teha ruumi mõistusele, ühtlasi selle kasutusala piirates. Filosoofia oli juba osaliselt päästetud teoloogia toatüdruku seisusest, kuid tuli veel päästa ka iseenese käest: ratsionalismi ja empirismi ühekülgsus oli juhtinud filosoofia dogmatismi ning skeptitsismi tupikusse. Selleks lõi Immanuel Kant XVIII sajandi lõpus transtsendentaalse meetodi, mis seisneb puhta mõistuse kriitilises analüüsis, mõistuse katses olla iseenesele kohtunikuks. Ja Kant ei liialda, kui väidab „Prolegomena” eessõnas, et „siin on tegemist sootuks uue teadusega, mis pole kellelegi varem isegi mõttesse tulnud”.1 Kanti kriitiline filosoofia on omamoodi mõistuse kosmoloogia. Kosmose (nagu inimene seda tunneb) vääriline on Kanti vaimne pärand ka vormiliselt: selle teoreetilistes konstruktsioonides valitseb kord ja harmoonia, mida maapealses looduses sellisel kujul vist kunagi ei esine. Kanti kriitiline filosoofia kujutab enesest otsekui kliiniliselt puhaste põrandatega paleed, kus arhitekti kiivalt kultiveeritud funktsionaalsus avaldub lõpetatud ehitises ometi barokse majesteetlikkusena; see on palee, mille erinevaid tubade ansambleid, korruseid ja tiibasid ühendavad sirged koridorid ning uhked kõikidesse suundadesse hargnevad trepid. Kes seal palees tähelepanelikult ringi kõnnib, leiab ka ummikkoridore ja tupiktreppe, ent needki on pisidetailideni stiilitruult välja ehitatud; ehkki kasutuskõlbmatud, on need ometi külastamist väärt.

Siiski mõjub see inimese vaimsete ja tunnetuslike võimete kogumit representeeriv palee mõnevõrra klaustrofoobiliselt, sest arhitekti kava kohaselt ei tohiks inimene (s.t tema mõistus ja tunnetusvõime) sealt (s.t iseendast) välja pääseda; ta ei tohiks püüda vaadata kaugemale, kui aknast paistab. Kant väidab, et mõistus võib soovi korral koguni minna ja majast väljaspool jalutada, kuid nagu me ei saa tuua midagi materiaalset kaasa unenägudest, ei saa inimese mõistus moodustada teaduslikke (v.a matemaatilisi) väiteid millegi kohta, mille empiiriline kogemine jääb väljapoole meie tunnetusvõime piire.

Kanti kriitilise filosoofia paljusõnaline lahtikirjutus ning selle (eelkõige epistemoloogilised) järeldused, mis kuulutavad muuhulgas lõppu nii metafüüsikale kui teoloogiale, on selleks liiga ranged, et olla enamikule lugejatest emotsionaalselt ning intellektuaalselt vastuvõetavad. Üks neist, kes kurtnud avalikult Kanti filosoofia „lämmatavat atmosfääri”², on prantsuse XX sajandi postmodernistlik mõtleja Gilles Deleuze. 1963. aastal avaldas ta filosoofe tutvustavas sarjas vihikulaadse raamatu „Kanti kriitiline filosoofia”, mis on nüüd Margus Oti tõlkes eesti keeles ilmunud.

Mida Deleuze on raamatuga täpselt taotleb, me teada ei saagi, sest teose esmatrükil ning ühtlasi ka eestikeelsel tõlkel puudub sissejuhatav eessõna. Lugema hakates selgub, et tegu on üpris tavalise referaadiga, pealegi sellisega, kus autori hääl pole oma jutu objektist, s.t Kanti omast, alati üheselt eristatav. Tõlkija Margus Ott kirjutab järelsõnas (lk 101), et Deleuze orienteerub hästi filosoofia ajaloos. Kõnealusest raamatust see paraku kuskilt välja ei paista. Igasugune konkreetsest filosoofist või mõnest mõttevoolust rääkiv referatiivne kirjutis peaks alati algama probleemsituatsiooni avamisest, kaardistama lugejale historistlikus vaimus selle vaimse (või sageli ka poliitilis-majandusliku) situatsiooni, millesse kõnealuste ideede sünd (põhjuslikult) langeb – iga aktsioon on teadagi ennekõike reaktsioon, iseäranis vaimuvallas. Deleuze’i Kanti-raamatust me midagi sellist ei leia, v.a paar eritlemata viibet empirismile ja ratsionalismile.

Minu silmis on Deleuze’i käekiri, mis sobib kui rätsepaülikond tema enda filosoofiliste mõtete esitamiseks, täiesti sobimatu Kanti filosoofilise süsteemi edastamiseks. See on semantikas lubamatult lodev ja väljajätteline ning süntaksis liiga napisõnaline ja lühilauseline selleks, et Kantist hõlmavalt, täpselt ning arusaadavalt rääkida. Kant ise kirjutab „Prolegomenas”, et: „puhas mõistus on nii isoleeritud ja iseendas nii põhjalikult läbipõimunud valdkond, et ei saa puudutada ühtki osa temast kõiki teisi puudutamata, ega saa millenigi jõuda, ilma eelnevalt kindlaks määramata igaühe kohta ja toimet teistele […] nii saab ka siin tuletada iga liikme otstarvet üksnes täielikust tervikumõistest”.³ 33 aastat tagasi Jüri Saare tõlkes „Suurte mõtlejate” sarjas ilmunud Igor Narski teos „Kant” (Eesti Raamat, 1979) – kui ainuke võrdlusalus eesti keeles – saab selle ülesandega suurepäraselt hakkama (selle raamatu iluveaks on üksnes marksismi positsioonilt antud ideoloogilised hinnangud mitmetele Kanti filosoofilistele tõekspidamistele).

Deleuze ei tee oma raamatus erilist katset kogu Kanti kriitilise filosoofia projekti piisavate eelteadmisteta lugejale kaardistada, mingist detailidesse süvenemisest rääkimata. Näiteks kannab raamatu esimene peatükk pealkirja „Sissejuhatus. Transtsendentaalne meetod”, kuid sõna „transtsendentaalne”, mis on kogu Kanti kriitilise filosoofia üks baasmõisteid, mainitakse esmakordselt alles peatüki viimases lauses, ja sealgi selle definitsiooni andmata. Lehekülgedel 11 ja 12 räägib Deleuze ühtäkki aprioorsetest sünteetilistest otsustustest, ilma et sünteetiliste ja analüütiliste otsustuste erinevust ning ristkombinatsioone aprioorsete ja aposterioorsete otsustustega üldse selgitatud oleks. Mõiste „asi iseeneses” tuuakse sisse äkki (lk 13), kuid ei defineerita. Kausaalsuse ja induktsiooni suhet kommenteerides (lk 12) eeldab autor, et lugeja on juba tuttav Kanti õpetusega aru kategooriatest, millest raamatus pole veel juttu tehtud. Lehekülgedel 15 ja 17 peab Deleuze enesestmõistetavaks, et lugeja tunneb fundamentaalset eristust aru ja mõistuse vahel, leheküljel 12 on „mõistus” ühtäkki kirjutatud suure tähega, küllap on tegu selle mõiste kasutusega laias tähenduses, mis vajaks selgitavat märkust. Jne.

Deleuze’i Kanti-raamat, kus puudub nii õppematerjalile vajalik eneseküllasus kui ka piisava rangusega välja kirjutatud autoripositsioon (mille olemasolu võiks osaliselt õigustada esimest puudust), on nagu liigselt oma mälu usaldava ning sageli loengutelt puuduva õpilase konspekt materjali ebasüsteemselt esitava lektori jutust. Kes tunnevad Kanti filosoofia baasprogrammi niigi, neile ei ütle ta (vähemalt esimesel 30 leheküljel, mis ma läbi viitsisin lugeda) midagi uut; kes ootavad mõnd originaalset lähenemisnurka, mida üks XX sajandi postmodernistlik prantsuse filosoof võiks valgustusfilosoofi pärandile pakkuda, peavad ilmselt samuti pettuma. Deleuze’i katse avada ning hinnata „Puhta mõistuse kriitikat” ja „Praktilise mõistuse kriitikat” eelkõige „Otsustusvõime kriitika” perspektiivist, ei ole minu meelest eriti illuminatiivne.

Varem on eesti keeles ilmunud Deleuze’i käsitlus Henri Bergsonist („Bergsonism”, Ilmamaa 2008). Selle raamatu järelsõnas edastab tõlkija Margus Ott Deleuze’i arvamuse, too olevat enda põlvkonna kohta öelnud, et see oli Prantsusmaal viimane, kes mõrvati filosoofia ajalooga: „Viis, kuidas ma sellest toona välja pääsesin, oli vist tõesti käsitada filosoofia ajalugu teatava tahakeeramisena või – mis teeb sama välja – patuta eostamisena. Ma kujutlesin, et ronin autorile selga ja sünnitan talle lapse, mis oleks tema oma, aga oleks samal ajal ka monstrum. On väga tähtis, et see oleks tema laps, sest autor pidi tegelikult ütlema kõike seda, mida ma panin ta ütlema. Aga ta pidi olema ka monstrum, sest pidi läbi tegema kõikvõimalikke nihutusi, kõrvalekaldeid, sissetunge, salajasi väljajätteid, mida ma tõeliselt nautisin”.⁴

Milline võiks olla sellise meetodi väärtus võimaliku lugeja jaoks? Ma ei oska sellele küsimusele teoreetiliselt vastata, kuid praktikas sai juba „Kanti kriitilise filosoofia” teise peatüki keskel minust kui aktuaalsest lugejast selle raamatu ülejäänud lehekülgede potentsiaalne lugeja, kelle puhul see potentsiaal ilmselt jääbki igavesti realiseerumata. Lugemist ei lihtsustanud ka asjaolu, et tõlkija polnud pidanud vajalikuks (kas või joonealustes märkustes) siduda mitmeid uusi ning seega harjumatult mõjuvaid tõlkevasteid (nt „esindus”, „esitus”, „esituv”, „esitumised”) saksakeelsete originaalide ning „Prolegomena” kui seni ainsa eestikeelse Kanti originaalteose tõlkes (1982) kasutatud sõnavaraga.

Gilles Deleuze’i „Kanti kriitiline filosoofia”, mis teeb Kanti kriitilise filosoofia hästivalgustatud ja avarast paleest hämara ning kitsa kuurialuse, ei vääri minu silmis „Avatud Eesti raamatu” sarja. Tagasi Narski juurde!

*

1 Immanuel Kant, Prolegomena. Tlk Jüri Saar. Tallinn 1982, lk 15.
2 Gilles Deleuze, Kant’s Critical Philosophy. Tlk Hugh Tomlinson ja Barbara Habberjam. London 1994, lk xvi.
3 Immanuel Kant, Prolegomena, Tlk lk 17.
4 Deleuze, Gilles. Bergsonism. Tlk Margus Ott. Tartu 2008, lk 110.