Tartu ärevil

Kaarel Tarand

Harjumuspärase muutmine on raske. Seda eriti juhtudel, kui kehtiva olukorra tekkepõhjused on ammu ununenud. Inimene on ju tuntud kui eriti kohanemisvõimeline liik, kes oma peas ka pikaajalisele ebanormaalsusele kindlasti õigustuse leiab, nagu eestlased võiksid hästi mäletada mitte veel piisavalt kaua aega tagasi lõppenud okupatsiooniajast, mil väga paljude jaoks ebamoraalsusest sai normaalsus.          Et üks linn on seest tühi ja lage, kuulub nii linnaehituslikus, -majanduslikus kui ka esteetilises plaanis ebanormaalsuste hulka. Linn kui organism ei saa funktsioneerida, kui pole täidetud linnasüdame miinimumnõuded, kui pole kriitilist massi. Lääne-euroopalikus või põhja-ameerikalikuks mõttes ei vasta ükski Eesti linn miinimumnõuetele, kuigi eeldusi neid nõudeid täita võiks Tallinnal ja Tartul olla.       

Tobe korratagi, aga linn tähendab ennekõike  inimesi. Elujõulise, see tähendab eluasemest meelelahutuseni kõike linlikku pakkuva linnasüdame või kesklinna või ameerikalikus traditsioonis all-linna (New Yorgi järgi – downtown) toimimiseks arvatakse kogemuse põhjal vaja olevat vähemasti 40 000–50 000 inimest, kes elaksid maksimaalselt 20minutise jalutuskäigu piires, 1800 meetri raadiuses ehk umbes kümnel ruutkilomeetril, seega tihedusega 4000-5000 elanikku ruutkilomeetri  kohta. Tallinna kesklinna linnaosa asustustihedus on teatavasti 1500-1600 elanikku, Tartus 2500 elanikku ruutkilomeetri kohta. Tihedus tingib majad. 

Muidugi võib öelda, et maarahva linnad peavadki olema teistsugused, meenutama rohkem küla metsade ja põldude vahel, kuid ühtki akadeemilist tõestuskäiku, et sellistena võiksid nad ka organisatsiooniliselt ja majanduslikult elujõulised olla, pole mul õnnestunud leida. Ei pidanud küla linnatoomist õigeks ka omaaegne linnaarhitekt Arnold Matteus, kes pärimuse järgi üritas sõjas hävitatud Tartu kesklinna haljasaladeks muutmisega ajaloolist linnakudet tulevastele põlvedele ehitamiseks säästa. Haljastus pidi olema ajutine. Seda teades  on küllap kohane küsida kõigilt, kes teevad häälekalt maha algatust nn Ülejõe pargiala hoonestamiseks, et millal ükskord linnakeskkonnale ohtlik nõukogude võim nende arvates Tartus otsa saab.       

Märkamatult antakse neis emotsionaalsetes aruteludes põhjendamatult hävitav hinnang Eesti arhitektidele: ehitada ei tohtivat seetõttu, et me arhitektid on küündimatud ning niikuinii ainult ahnete arendajate käepikendus.  Nad tegevat „kolemaju”. Kas agarad hinnanguandjad ei peaks natuke peeglisse vaatama ja endalt küsima, ehk on nende endi maitse arenemata ning nende arusaamad linnakeskkonnast puudulikuvõitu? Üldhariduskoolile lisandub küsimus, kas ja kuidas gümnaasiumi õppekavas võiks urbanistika teemat käsitleda, et tulevased valijate põlvkonnad planeeringuid ja arendusotsuseid hääletades pisutki teadmistele, mitte ainult emotsioonidele  ja nostalgiale toetuda saaksid. 

Tartu rektori algatusel taas avalikku päevakorda tõstetud idee põllumajanduse, metsanduse ja veterinaaria distsipliinide taasliitmisest ülikooliga on akadeemilisele ja organisatsioonilisele lisaks ka linnaehituslik küsimus. Praeguse maaülikooli põhirajatised Tähtvere mõisa väljadel ning nende võimalik naasmine ülikooli rüppe toob kaasa kiusatuse muidki ülikooli osi aina rohkem linnatagustele aladele viia. Ülikool  kui linna suurim kinnisvaraomanik, tööandja ja muuski suunanäitaja üritab linna raskuskeset jõe äärest eemale nihutada, töötades nii linna kui terviku huvidele risti vastu. Aeg oleks aru saada, et kui 1000aastase ajalooga veeäärne keskus uue vastu vahetada, sobib seda parimal juhul nimetada „Lõunakeskuseks koos haridusliku abimajandiga”, aga mitte Emajõe Ateenaks. See viimane jääb küll romantiliste lagunevate varemetena kunstnikele maalida ja uue linna  kodanikele „huviväärsusena” majandada, kuid eluspüsimise eeldusi uuel linnal ikkagi pole. Põhjala ristisõdade ajal oli siinse rahva üks kaotuse põhjus ja arengus mahajäämuse tunnus linnade puudumine. Kas astume jälle rehale, millel tallusid juba Lembitu, Vootele ja Manivalde?