?Teater Undi? esitleb: hämarusesõber ja valgustaja

JANEK KRAAVI

Mati Unt, Theatrum mundi. Ilmamaa, 2004. All the world?s a stage,And all the men and woman merely players:They have their exits and their entrances;And one man in his time plays many parts?

W. Shakespeare

 Undi uue raamatu pealkirjast lähtuvalt peaks arvustaja tuletama ka peaaegu et ainumõeldava pealkirjavõimaluse oma loole: Theatrum M. Undi. Kuid sellist sõnamängu on juba kasutatud. Pärast käesolevagi köite kontekstis aktuaalse teatriromaani ?Via regia? (1975) ilmumist kirjutas Marju Lauristin nii seda teksti kui ka eelnenud Undi loomingut käsitleva suurepärase essee, milles Undi autorimaailm ristitigi kahemõtteliselt ?Theatrum M. Undi? (Looming 1975, nr. 10). Ilmselt on sellest inspireeritud ka Luule Epneri koostatud kogumiku pealkiri.

?Eesti mõtteloo? sarjas ilmunud raamat on tegelikult kokkuvõte Undi tegemistest nii teatrikriitiku kui -praktikuna. Liiatigi kui viimase viieteistkümne aasta jooksul on Undist räägitud ennekõike kui lavastajast, selle kõrval mõnevõrra ka argipäevast mütoloogilist ainest kaevandavast kolumnistist. Kirjanik Unt pole rakendanud oma sõnastamisoskust 1990ndatel mitte romaanides, vaid näidendite, dramatiseeringute või lavakompilatsioonide kirjutamisel. Möödunud kümnendil aset leidnud ?Undi teine tulemine? ja kontaktid teatriga said alguse tegelikult ju ikka paralleelselt tegevusega eesti kirjanduse uuendajana 1960ndate lõpus ja edaspidi. Undi esiletõus 1990ndatel on ilmselt seotud ka muutunud kultuurikonteksti ja teatrisituatsiooniga. Tekkinud vaatemänguühiskonnas saavad igasugused vaatemängud ja etendamisþanrid mitmetel põhjustel populaarsemaks kui kirjandus. Teiseks soosis vähemalt kümnendi esimene pool erinevuse või erakordsuse ideesid ja igat tüüpi autoreid ja lavastusi. Realiseeriti varasematel kümnenditel kogunenud energia, teadmised ja kogemused, mida veel mõned ajad tagasi polnud võimalik näiteks tsensuuri või ametliku esteetika diktaadi tõttu täie jõuga rakendada. Erinevuste ajajärk saab eesti teatris otsa 1990ndate lõpus, kuid Unt jääb ühtlustamisprotsessi kiuste dramatiseerima ja lavastama. Nii ongi tulevase teatriajaloo üks põnevam peatükk ilmselt pühendatud ?Teater Undile? ja selle institutsiooni kogu Eestit hõlmavale produktiivsele tegevusele. Undi intellektuaalse kõikjalolemise (kirjandus, ajalehed, teater, TV) kontekstis oleks vahest tähenduslik ka kunagine Andres Noormetsa katse mõtestada nähtust nimega Matiunt: ?See märksõnaline substants on läbini mütoloogiline. Ajuti vilksatab midagi ajalikus või ajatus kirjanduses, on TV kuvaril mõni tunnuslik valguslaik, ja jälle vaikus ./—/ Ta võib samal ajal Tartus lavastada, Kadriorus kirjutada (lennata, magada). /—/ Keegi ei tunne tema reaalsust. See on alati vahendatud, deformeeritud, pealtnägijaist (kiibitsejaist, üleskirjutajaist) irdu./—/ Libamaailm jääb ära seletamata.? (Postimees 21. XI 1995).

Kogu Undi loomingu lõikes on tema vaimne tegevus hargnenud kahes suunas: ?puhas kunst? (romaanid ja lavastused) ning metatekstid (kriitika, kommentaarid, selgitused, referaadid, mälestused, esseed, publitsistika jne.). Undi ilukirjanduslike tekstide ja lavateoste südamik on alati olnud mõnevõrra arusaamatu, ambivalentne ja kehtestunud esteetikast erinev. Kunstnik Unt on ikka olnud ?hämarusesõber? ? nii esitleb ta ennast mitmel puhul ka selles artikliköites. Teda on paelunud ratsionaalseid arusaamasid ja kõike ära seletada püüdvate mõtlemisskeemide kriitika, kuu varjukülg. Müüdid, seksuaalsus ja alateadvus, hüsteeria ja juhuslikkus, kõrgkultuuri ja popesteetika segunemine, avangardsemad kirjutamis- ja lavastamisvõtted loovad tema teoste ümber erilise hämaruse esteetika, mis peegeldub ka nende vastuvõtus publiku või mõne teatri juhtkonna poolt. Ikka on see tollele müütilisele ?keskmisele? publikule kas liiga keeruline, liiga pikk või lollitav. Selles mõttes ei tea Unti vaatama minnes kunagi, kas tore salongikomöödia pole muutunud räuskavate tegelastega ajastumanifestatsiooniks või klassikalisest armsast ?Kirsiaiast? pole äkki saanudki kirjandusõpetajat hüsteeriasse ajav ekspressiivsete stseenide jada. Ilmselt tuleneb see hämaruselembus modernismi ja postmodernismi traditsioonilisest realismivastasusest ja sellest arusaamise raskused on seotud kahe erineva teatrikeele konflikti ehk siis konservatiivse vaataja XIX sajandi lõpu esteetiliste arusaamadega. 1990ndate lõpul toimunud vestluses möönab Unt küll mõnetise kahjutundega talle kunagi nii omase tumeda esteetika asendumist professionaalsete arusaamade-oskustega: ?Kui alustasin, siis ma tahtsin väljendada võimatut, tahtsin väljendada asju, mida tegelikult ei ole võimalik väljendada. Mitut asja korraga ja teadagi veel, mida. /—/ Oskan küll endiselt korraldada hämaraid kohti oma lavastustes, aga ma ise ei ole kahjuks enam nii hämar. Mulle meeldis isegi rohkem, kui ma hämaram olin, kui mul sündmuste horisondist ei olnud piisavat ülevaadet. (Naerab.)? (lk. 324). Seda metafüüsika, lõpmatuse, elu ja kunstiga võitlust pidavat Unti näitab hämaras valguses kaasvõitleja Vaino Vahing oma aasta alguses ilmunud raamatus ?Noor Unt?, mis muuhulgas laseb aimata ka 60ndate vaimsuse tegelikku ?arheoloogiat?.

Undi lõplikult eesti teatrikaanonisse kinnistavat raamatut ?Theatrum mundi? kannab hoopis teine väljenduslaad. Kriitiku ja esseistina mõjub Unt pigem moodsa valgustusliku kirjaniku-mõtlejana. Tema artiklid on korraliku kompositsiooniga, refereeriva ja hariva sisuga, sellest tulenevalt selget mõtet ja arusaadavat sõnavara sisaldavad. Poolt- või vastuargumendid saavad põhjendatud liigse ilutsemise või teoreetilise kõnepruugita. Palju kasutab Unt n.-ö. näiteid elust, võrdlusi ja kujundeid ? selline stiil lubab tal olla mitte üleliia ja pühalikult tõsine. Seda võib lugeda Undi enesekommentaarina oma loomingule, teatud piirides on see ka nimetatud hämaruse kompenseerimine ja põhjendamine. Praktika kujundliku ja metafoorse pealispinna tagant koorub välja lavalise mõtlemise struktuur ja seda kehtestavad printsiibid. See olekski Undi raamatu silmatorkavam erijoon.

Millisele laiemale taustale Undi teatrikäsitlus võiks paigutuda? Unt möönab mitmel puhul, et on postmodernismi või ka intertekstuaalsuse ajastu laps. Ka kriitika on pidevalt teinud sellesuunalisi osutusi. Millised oleks raamatust välja loetavad postmodernse ajastu teatriideed ja selle lühike ajalugu? Milline oleks Undi ?elava ja otsiva teatri? taust? Undi ?avatud kunstiteose? eeldused?

Postmodernse teatri algusest kõneldakse paljuski 1960ndatel aset leidnud teatrikunsti tõusulainega seonduvalt: see oli häppeningide, performance?ite, tantsuteatri jt. radikaalset uut väljenduskeelt viljelevate vormide tekkimise periood. Postmodernistliku teatri eksperimentaalsete suundumuste keskmeks on paljuski Ameerika Ühendriikides 1960ndatel-70ndatel välja töötatud teatriideed. Katsetati vormide, ruumide, ideedega: tehti ?puhast kunsti? kõrvuti poliitilise teatriga ja balletti paralleelselt psühhoteraapilise draamaga. Teatritegemist prooviti kõikvõimalikes hoonetes ja keskkonnas. Oluline on ka toonaste katsetuste publikutundlikkus: arvestati eri rasside, vanuserühmade, haigete ja eri sotsiaalsest klassist pärit vaatajaskonnaga. Tähtsustati ka kultuuride dialoogi nii näitlejate, publiku kui teemade tasandil. Muide ? sõjajärgse avangardteatri linnulennulise ülevaate tegi Unt ühes siinsest kogumikust välja jäänud tekstis. 1980ndate alguse ühes Loomingus (1983, nr. 6) on ta avaldanud lühikese Richard Schechneri artikli referaadi, kus räägitakse just postmodernismi katussõna alla mahtuvatest suundumustest Ameerika teatris. Selle lühikese, aga faktirohke ja valgustava sisuga teksti väljajäämisest on vähemalt minul natuke kahju.

Undi teatrifilosoofia kulgeb rööbiti toona uuenduslike ja tänapäeval igapäevaseks saanud ideedega. Uuenduslikkust taotlevat teatrit iseloomustab näiteks põlgus teksti vastu. Toonaseid eksperimente silmas pidades on teoreetikud muuseas viidanud ka sellele, et tekst garanteerib küll lavastuse terviklikkuse ja korrastatuse, kuid see saavutatakse loomingulise spontaansuse allasurumise arvelt. See on ka Undi teatrifilosoofia üks alusidee, mida mitmel puhul toonitatakse. Shakespeare?i suurteose lavastus ei ole teksti ettekanne: ?Ja kui ma lavastan ?Hamleti?, siis ma ju vaid korraldan mingi terviku, kobara või põimingu, mille moodustavad Kaljujärve, Shakespere?i, Undi ja teiste intentsioonid.? (lk. 103).

Sellise tekstivastasuse eeskujud leiti 1960ndate loominguliste otsingute käigus kiiresti üles. Uue väljenduskeele otsinguid mõjutas modernistliku avangardi teatraalne kunstiesteetika: sümbolistlik ja ekspressionistlik teater, futuristide serata?d või ka dadaistide soiree?d. Tähelepanuta ei jäänud ka kunagised sürrealistlikud draamad ja nende põhjal valminud performance?id ja häppeningid.

Sellesse aega kuuluvad ka sürrealistina alustanud A. Artaud? ?julmuse teatri? ideed, millest tuntuimaks sai just teatri vabastamine teda ?koloniseeriva? sõna kütkest. Artaud? ideed leidsid väljenduse näiteks inglise teatri-, filmi-, ja ooperilavastaja Peter Brooki 1960ndate-70ndate töödes, milles püüti avardada näitleja väljendusvahendeid, kaasata etendusse publikut ja kasutada iidsete rituaalide elemente. Brooki lavastatud ?Torm? lähtub küll Shakespeare?i tuntud näidendist, kuid lavastuses oli tekstiga väga vabalt ümber käidud ja põhirõhk langes näitleja tegevusele. Ka Undi teatri keskmes on näitleja, kelle töö olemust iseloomustab lavastaja Dasein?i, kohal-oleku kaudu. ?Tegemist pole improvisatsiooni või mingi erilise ?sisseelamisega? või maniakaalsuse või hüperaktiivsusega, vaid kogu etenduse ruumis valitseva kontiinumiga. Etendus sünnib justkui rohkem ?siin?, ei piirduta ainult taasesitusega, õpitu kordamisega? (lk. 139).

Mainitud Artaud? põhimõtted leidsid järgimist ka Poola lavastaja Jerzy Grotowski ?vaeses teatris? ja Itaalia päritolu lavastaja-pedagoogi Eugenio Barba teatriantropoloogia-alastes tegemistes. Viimati nimetatutele on Undi raamatus pühendatud ka eraldi artiklid, sissejuhatused kahe klassiku mõttelaadi. Ja veel üks märk erinevast teatrikeelest ? näidatagu mulle eesti autori teatriraamatut, kus nimeloendis on Grotowskile rohkem viiteid kui Stanislavskile. Teist sellist praegu veel trükitud ei ole.

Ka sakslase Bertholt Brechti teatrikäsitlus muutus neil aastatel üheks avangardteatrit inspireerinud teooriaks. Brechti 1930ndatel vormunud teatrimõtet kandis samuti näidendi teksti ja etenduse eristamise idee. Näitleja on teadlik, et ta mängib kedagi, ja teatab seda ka publikule: täna mängime Shakespeare?i ja mina olen Hamlet. Tekitatakse ?võõritusefekt?? see on brechtliku teatri tuum ?, mis sunnib publikut kriitilisemalt suhtuma ka tegelikkuses väljakujunenud rollidesse ja mõtlema reaalse maailma kohatise illusoorsuse üle.

Kiindumus ja mõttekaaslus nende praktikute-teoreetikutega tuleb reljeefselt välja ka sellest raamatust. Järjekindlalt tutvustatakse sõjajärgse Euroopa teatriavangardi suhtumist teksti, näitlejasse, lavastuse vastuvõtu probleemi jne. Artiklikogu esimene osa ?Teatriuuenduse nõlvakult? teebki valgustusliku ja üldistava kokkuvõtte 1960ndate lõpu eesti teatriuuendusest maailmateatri toonaste ideede taustal. Eestikeelse teatrimõtte verstapostile, Semperi raamatule viitavalt nimetatud raamatu teine artiklite tsükkel ?Teatrist iseseisva kunstialana? koondab suuresti 90ndatel kirjutatud tekste, rakendab Unt neid ideesid juba sünteesivamalt ning on paljuski loobunud utoopilisest radikaalsusest või ?hämarusest?.

Uuendusliku teatri praktikud ja teoreetikud on 1960ndatest tasapisi loobumas traditsioonilise teatri mõistest ning üha enam tähistatakse sellelaadseid eksperimentaalseid ettevõtmisi sõnaga ?performance?. Undi seisukoht kunsti ja teatri piirimail paikneva þanri suhtes on kahtlev. Samas mainib ta, et teatri piirialadel toimuv segadus olla viljastav ja produktiivne (lk. 139?140). Undi enda arvates on ta suhtumises tõepoolest teatavad ebakõlad: ?Respekteerides keskaegset skolastilisust ja ebaoriginaalsust, mõistes traditsiooni ja repetitsiooni väärtust, pidades ka neid nähtusi loomingulisteks, olles ühelt poolt siis konservatiiv, lööb mus välja ka ajavaim, mis käsitleb loomingulisust kui uue loomist, leiutamist, inventsiooni? (lk. 128).

Kogumiku koostamisel on Luule Epner lähtunud ilmselt kahest asjaolust. Kõigepealt kaardistab raamat Undi teatriteoreetiliste seisukohtade arengut kolme viimase kümnendi lõikes, mitmete memuaarsete lugude ja intervjuude kaudu räägib lavastaja oma varasematest töödest teatrites, tööprotsessist jms. ? ühesõnaga luuakse ?Undi kaanon?. Raamatu teise põhiliini, Undi arvustustegevuse kaudu on saanud mitmed eesti teatriajaloos märkimisväärsed lavastused ja isikud koha mõtteloo kõvade kaante vahel. Raamatu ülesehitus on heas mõttes pedagoogiline: Undi seisukohad ja eelistused saavad lugejani toodud järk-järgult, alguses tekitatava aktsendiga teatriuuenduse põhimõtetel. Üleliigne tundus ?Kahekõnede? osas 1983. aastast pärit intervjuu, kuna kaks aastat hiljem Loomingus ilmunud vestluses Joel Sangaga tulevad jutuks enam-vähem samad teemad ja märgatavalt tihedamal kujul. Ka kogumiku viimase vestluse ? kunagises Sirbis trükitud Andrus Vaariku ja Mati Undi suvedialoog ? taasavaldamise suhtes on mul väiksed kahtlused. Lugemisel tekkis veel üks (undilik?) avantüürne soov. Teatriuuenduse peatüki järel kiilus loetavasse üks kursiivis olla võinud tekst ? seesama algul mainitud ja omal ajal kirgi kütnud ?Via regia?, mille þanrinimetusena võiks kasutada ka ju terminit ?kultuuritekst?. Taaspublikatsioonina näiteks koos Undi kommentaariga selle teksti saamisloo ja tausta kohta, miks mitte?

Seekord selline Undi-jutt.