16.09.2016

Tõde D’Antoniost

LINNAR PRIIMÄGI

Michael D’Antonio, Tõde Trumpist. Tõlkinud Lauri Liiders. Toimetanud Karin Kastehein. Pilgrim, 2016, 446 lk.

Toimetus palus mul vaadelda Michael D’Antonio raamatut „Tõde Trumpist“ („The Truth about Trump“ 2015, 2016), mis oma 446 tõlkeleheküljel ilmus äkki ja väledalt nagu mingi efemeriid. Ju siis taheti USA presidendivalimiste eel olla ajakajaline, küllap mõjutada hoiakuid Eestiski – niihästi Donald Trumpi suhtes¹ kui kaude ka kohaliku riigipea valikul. Aja ning raha investeering selle eestinduse üllitusse tasuks end pikemaajaliselt, kui Donald Trumpist tõesti saaks Ameerika Ühendriikide president. Kui ei saa, minetab see faktipurune raamat suure osa oma praegusest huviväärtusest.

Praegu veel võib tõmmata paralleele. „Too ükskõik-kes-peale-Trumpi koalitsioon“ (lk 15) on kohapealses variandis meile täitsa tuttav: pikemalt Keskerakonnaga ning Edgar Savisaarega seoses, täna aga seoses presidendivalimiste ja Mart Helmega. Siin on oht. „Kui Eestis leitakse president „parema puudusel“, siis antakse järjekordne hoop presidendi staatusele, mille lõi Lennart Meri. Siis võib see „käib-kah“-president jäädagi kuulsusetuks viimaseks. Sest selliseid pole tarvis.“² Nii palju sissejuhatuseks.

Vaevalt et mult oodatakse kogu tolle trükitellise „Tõde Trumpist“ peenanalüüsi. Ilmselt taheti minult kui propagandateoreetikult hinnangut just sellest aspektist. D’Antonio teosele kui tervikule hinnangut andes on kõige näitlikum kõrvutada kaht sissejuhatust. Neist varasem (2015) on kirjutatud enne selgust, kas Donald Trump kandideerib USA presidendiks (lk 22: „kui ta peaks tõepoolest otsustama presidendiks kandideerida“). Hilisem (2016) aga juba tõdeb (lk 8): „teatas, et kavatseb presidendiks kandideerida“. Raamatu autori suhe sellesse asjaolude muutusse on ilmne: kui varemalt tundus Donald Trump talle lihtsalt huvitav portreteerida, siis presidendiohtu Donald Trump tekitab temas paanikat. Kui varasemat eessõna (pealkirjaga „Sissejuhatus“, lk 20–35) võib pidada ajakirjanduslikuks esseeks, siis hilisemast („Tõeline Trump“, lk 7–19) tuli viletsavõitu poliitiline paskvill. (Juba pealkiri paneb muigama: kas 2015 ilmunud paks raamat tõesti siis rääkis „ebatõelisest“ Trumpist?)

D’Antonio kuulutab: „lugeja ootab, et autor oleks sõltumatu“ (lk 7) – ning arvab iseennast sellele ootusele vastavat. Aga jääb tõsiasjaks, et paskvillant ei saa olla sõltumatu tollest, keda ta mustab, tal on vaja kedagi, kelle suunas, kelle pihta sappi pritsida.

Paskvilli propagandavõttestik ei ole teab kui suur ega keeruline. Rusikareegli sõnastas juba Francis Bacon aastal 1605: Audacter calumniare, semper aliquid haeret (ld „Laimata söakalt, midagi kleebib ikka külge!“).³

Lihtsaim võte on sildistus. Juba D’Antonio esimene lause algab: „Just nagu mõni solvunud koolitüdruk, otsustas Donald Trump …“ (lk 7). Teine ütleb ilmselt halvustava alatooniga: „suur tehingusõlmija“ (lk 7) – niisiis sahkerdaja. Edasi tulevad „nagu telekast tuttav mafiooso“ (lk 8), „rassistlik“, „võltsitud“ (lk 9), „võltsuudiseid“, „võltsfotosid“ (lk 13), „mõnitusi, viha ja faktimoonutusi“ (lk 14), „tülinorimist, manipulatsioone ja suurushullustust“ (lk 16), „vaidlushimuline, tülinoriv ja füüsiliselt agressiivne“ (lk 17), „ahnust, tüssamist ja pahelisust“ (lk 18), „ahnusele ja enesekesksusele“ (lk 19) – kui osundada vaid silmatorkavamaid silte ja seostusi.⁴

Need kõik käivad rubriiki argumentum (või mitmuses: argumenta) ad hominem. Ei puudu ka selle võtte erijuhtum, reductio ad Hitlerum: „Minuga vesteldes kasutas kolm reporterit Saksamaalt sõna nats, kirjeldades muljet, mis Trump neile jättis“ (lk 16).

Omal kohal on pleonasm, üleliiasus (või üleliialdus): „Kunagi Ühendriikide senatisse kandideerinud (ja mitte saanud! – L. P.) Meg Whitman nimetas Trumpi „ebaausaks demagoogiks““ (lk 15). „Demagoog“ on juba niigi sõimusõna niihästi ütlejanna kui ka tema tsiteerija suus, milleks siis seal veel täiend „ebaaus“? Kas nende meelest on võimalik ka „aus demagoog“? Kas nad tituleeriksid nõnda iseennast?

Mängu tuuakse pärilikkus, aga mitte kui paratamatus, vaid kui parandamatus. Pärilik pahe on jääv, geneetiline. Kui varasemas eessõnas nenditi lihtsalt, et Donald Trump „sündis ühte kõige rikkamasse perekonda kogu maal“ (lk 22) ja peatükis „Poisskuningas“ (lk 64–65) luuakse Donald Trumpi isast neutraalne või isegi positiivne kuju, siis hilisemas eessõnas (lk 16–17) maalitakse lausa õuduspilt. (Vaata tabelit.) Nagu i-le punkti paneb paskvillant oma ohvrile edasikaebamatu diagnoosi: „Tema olemuses pole enam erilist kahtlust.“ – „Nüüd, aastal 2016, on Trump presidendikandidaat, tegelike ideaalideta mees, keda huvitab vaid isiklik võim“ (lk 19).

Diagnoosinud „tõelise Trumpi“, nendib D’Antonio lõpetuseks iseenda kohta: „Küll aga pole sama selge see, mis peitub meis endis“ (lk 19). Vale puha! Tema paskvill tegi vägagi selgeks, mis selle autoris peitub.

Kellel huvi ning aega, see võib D’Antonio raamatu kaanest kaaneni läbi lugeda. Minul ei ole kumbagi. Liiati: veendumaks, et meri on soolane, ei pea teda tilgatumaks jooma. Ent võib leiduda faktograafiahuvilisi, kes tahavad teada, millal ehitati mingi hotell ja kui palju maksis seal ööbida.

Hoopis põnevam, aga hoopis ise teema on Donald Trumpile tema senises presidendikampaanias imetlusväärset edu toonud propagandavõttestik, tema üllatavalt võidukas propagandasõjakäik presidenditooli pärast. Tolle teema analüüsiks D’Antonio teost tarvis ei lähe. Ta tunnistab, et Donald Trumpi kampaania ei allu „tavapärasele poliitanalüüsile“ (lk 10). – See on kõige selgem tõde raamatus „Tõde Trumpist“.

2015	2016
Fred Trump heastas oma sotsiaalsed puudujäägid veel kõvema tööga.	Fred Trumpi äritegevuse loovam külg ei seostunud nende tüüpelamute ehitamisega, vaid hoopis sellise korporatsioonivõrgustiku väljaarendamisega, millega varjata valitsuse toetuste tegelikku kasutamist. Kui ta kutsuti komiteede ette aru andma, tunnistas ta oma ahnet ja sobimatut käitumist, kuid põhjendas seda üpris ebamoraalsel moel…
Harva leidus selliseid päevi, kus ta ei sõlminud mõnd tehingut, ning ta töötas sisuliselt igal õhtul ka kodus telefonitoru otsas.	Ka kodus demonstreeris vanem Trump oma meetodeid ja prioriteete, ajades äri kuni hilise õhtuni. Üheks tema telefonitrikiks oli oma identiteedi varjamine, kui sellest võis inimestele helistades kasu tõusta – ta nimetas end siis mister Greeniks.
Kui mõni poeg või tütar tahtis isaga ühiselt aega veeta, käis ta nädalavahetusel temaga koos kontoris või ehitusplatsil… Selle käigus kuulsid lapsed ka ambitsiooni, distsipliini ja kõva töö tähtsusest.	Oma järeltulijatele õpetas ta, et teistega tuleb julmalt võidelda ja agressiivne olla.
… Eelkõige keskendus ta siiski poegade väljaõpetamisele, et nood tuleksid karmi olelusvõitlusega toime. „Ole tapja,“ rääkis ta neile üha uuesti. Kuid ta ka hellitas neid nii, nagu raskustega rikkaks saanud mehele ikka kombeks… „Sina oled kuningas,“ ütles Fred Donaldile.	Donald pidi olema nii „tapja“ kui „kuningas“.

Kui varasemas eessõnas nenditi lihtsalt, et Donald Trump „sündis ühte kõige rikkamasse perekonda kogu maal“ ja peatükis „Poisskuningas“ luuakse Donald Trumpi isast neutraalne või isegi positiivne kuju, siis hilisemas eessõnas maalitakse lausa õuduspilt.

1 „Donald Trumpi ja Hillary Clintoni kujutamine meie meedias on aga nagu öö ja päev. Alustame Trumpist, kelle isiku ja kogu kampaania kujutamine on tõsiselt ühepoolne ja kohati ka naeruväärne.“ Samas anti eetrisse „ETV uudistesaade, kus lausa esimeseks uudislooks oli paigutatud uudis, et eestimaalased eelistavad USA järgmise presidendina Hillary Clintonit!“ – Valdo Jask: Lugeja kirjutab: USA valimiste kajastamisest Eesti meedias. – Objektiiv 5. IX 2016.

2 Linnar Priimägi: Presidendikandidaadid siirduvad tandrile. – Eesti Päevaleht – DELFI 17. VIII 2016.

3 Vt Linnar Priimägi: Propaganda. Sõnastik. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 131.

4 Vt Linnar Priimägi: Sildistuse retoorika. – Keel ja Kirjandus nr 6, 2015, lk 403–413.

Vaatamisi: 955