Tulevikuvisioonid

ENN SOOSAAR

Inimene on ikka püüdnud ajasilmapiiri taha kiigata. Mis meid ees ootab, mida on inimkonnale toomas tulevik? Järgnevas segunevad kahe lähiaastakümne võimalikud arengusuunad vallatute mõtetega, mida mõlgutada oli mõnus. Neid pikivad mõned kasinad soovid, kuidas asjad meie maailmas peaksid või võiksid käia. Kiikamas  tulevikku: anno 2024

I

Mais 2004 said Euroopa Liidu järjekordseteks täisliikmeteks neli Kesk-Euroopa endist nn. sotsialismimaad, kolm NSV Liidu endist nn. liiduvabariiki, üks Jugoslaavia FV osariik ja kaks Vahemere saareriiki. Teise maailmasõja järgsele Euroopa lõhestatusele kaheks vastandlikuks leeriks tõmbas too triumfaalne ühinemine lõpliku ning pöördumatu risti peale.

Paraku ei lasknud argipäev ennast kaua oodata. Kahekümne viiest tükist kokku õmmeldud lapitekk ei osutunud ? eriti esimestel aastatel ? kuigi edukaks lahenduseks tavalisele eurooplasele. Koostöö ja ühiselu tõrkeid tuli nii uutelt kui ka vanadelt. Kõik vastsed liikmed jäid oma majandusnäitajatelt ELi keskmisest märgatavalt maha (endised sotsleerimaad kuni kolm korda) ja vajasid ning ootasid ühiskassast rohkem toetust, kui oli algselt neile plaanitud. Häirivaid probleeme tekkis mitmes idapoolses riigis demokraatia mängureeglite järgimisega, mida läänepoolsed endastmõistetavaks pidasid. Liiatigi olid kõik uustulnukad peale Poola väikeriigid (seitsmel elanike arv viis miljonit või vähem) ja hakkasid ? koos varem liitunud väikeriikidega ? tõsiselt suurtele peavalu tegema.

Edusammudest peapöörituse saanud vaesed (?me täitsime vähem kui kümne aastaga rikaste ühendusse astumise kriteeriumid?) ei tahtnud möönda, kui madalale oli latt nende jaoks tegelikult lastud, ja kujutasid ette, nagu peaks neid ka ELi täisliikmena siidkinnastes koheldama. Samal ajal puudus neil kogemus uues olukorras toimimiseks ja suhtlemisel teiste liikmesmaadega lõi sageli välja ?sotsialismi? ajal sissejuurdunud komme katsuda partnerit lüpsta, kust iganes annab. Arusaadavalt ärritas uute jultumus vanu olijaid ja nad tundsid vajadust ülbitsejatele koht kätte näidata ? tõsi, see toimus rohkem kulisside taga kui avalikkuse ees. Lisaprobleeme tekkis Poolaga, kes, unustanud mannetu SKT ja nadid tulemused reformide läbiviimisel, tahtis endale suure riigi sõnaõigust (rahvaarvult ELis ikkagi viies-kuues) ja tunnustust Ida-Euroopa liidrina. Pahatihti põhjendasid vanad liikmesriigid oma pikka aega vindunud sisehädasid laienemisest johtunud raskustega.

Ida-Euroopa integreerimise tüsistused lükkasid Bulgaaria ja Rumeenia ühinemise ELiga sajandi teise kümnendi algusse (varem olid EK läbirääkijad neile poole suuga lubanud koguni aastat 2007). Muide, ka uued liikmed, peljates, et leem läheb liiga lahjaks, andsid Brüsselis korduvalt mõista, et järgmise laienemisega ei maksa kiirustada. Kuna Bulgaaria ja Rumeenia kuulusid aastast 2004 NATOsse, siis otsest ohtu, et see piirkond võiks diktatuuri või siserahutustesse hälbida, lääneriigid ei kartnud. Nii juhtuski, et kaks Musta mere äärset riiki astusid ELi koos Norra ja Islandiga Euroopa teisest, s.o. Atlandi ookeani servast.

Balkani poolsaarega oli lugu keerulisem. Sealt tulnuks võtta kuni seitse eraldi tükki, mis aga tekitas Berliinis, Londonis, Pariisis ja Roomas hirmuvärinaid, sest ennasttäis väikeriikide arv oleks hüppeliselt kasvanud. Kompromiss, mis leiti, oli tavatu Euroopa eelmise poolsajandi praktikas. Nimelt poolitati Bosnia ja Hertsegoviina nõnda, et alad, kus serblasi enamus, läksid Serbia külge, alad, kus horvaate ja muhameedlasi enamus, Horvaatia külge. Montenegrol ei lastud iseseisvuda ja Kosovo liideti eritingimustel Albaaniaga. Makedooniat meelitati Bulgaariaga ühinema, aga üritus luhtus. Naaberriikides kompaktsete kogukondadena elavad ungarlased, serblased, kreeklased, albaanlased panid ette Kagu-Euroopa poliitiline kaart etniliste kriteeriumide alusel põhjalikumalt ümber joonistada, aga need ketserlikud soovid suruti Brüsselis pikema jututa maha. Kartus, et paha haigus ? olemasolevate riikide tükeldamine või piiride muutmine ? võib levida mujalegi Euroopasse, oli küllaldane põhjus, miks tolles küsimuses ei alustatud isegi mitte diskussiooni.

Niisiis koosnes Euroopa Liit aastal 2024 kolmekümne kolmest täisliikmest ? kahekümne viiele olid lisandunud Norra, Island, Rumeenia, Bulgaaria, Horvaatia, Makedoonia, Serbia-Montenegro ja Albaania-Kosovo. Ühinenud oli kogu see Euroopa, mida ühendada andis, paitsi ?veits, kus oli toimunud ja napilt äpardunud kaks referendumit ELi asjus. Kõige lähemal oli liitumisele Moldova, kusjuures Brüssel soovis teda vastu võtta mitte iseseisva liikmena, vaid Rumeenia osana.

 

Türgiga saavutati 2014 kompromiss, mis mõlemat poolt rahuldas. Nimelt tekitati nn. pool- või välisliikme staatus. See oli mõeldud Euroopa-väliste assotsieerinud riikide tarvis. EL oli nõus andma pariteedi alusel ?lähisvälismaa? kapitalile ja kaupadele täieliku liikumisvabaduse kogu ühisturu alal tingimusel, et tööjõu ja teenuste liikumisele seatakse mõned piirangud (assotsieerunud maa kodanikud ei saanud ELi kodakondsust ega valimisõigust, nende elamis- ja töölubade väljastamist reguleerisid kvoodid ja konkreetse piirkonna vajadused). Lisaks oli välisliikmetel ühendusesiseste otsuste langetamisel nõuandev hääleõigus.

Türgi nõustus tolle variandiga. Ta ei olnud endiselt valmis lahendama kurdi probleemi viisil, mida EL nõudis, ja see süvendas ? eriti kurdide iseseisvumistaotlusi sümpatiseerivate väikeriikide hulgas ? Türgi-vastasust, nii et kui Ankara olekski majanduspoliitilised läbirääkimised Brüsselis edukalt lõpetanud, ei oleks paljud liikmesriigid liitumislepingut ratifitseerinud. Pealegi oli Türgis saanud uut tuult tiibadesse panturgi liikumine ja suurem osa türklaste tähelepanust, energiast ning ressurssidest oli suunatud kirdesse, regioonidele lääne ning ida pool Kaspiat.

Nõukogude Liidu lagunemise järel haarasid kõikides turgikeelsetes liiduvabariikides võimu endised tippkommunistid. Ükski neist isevalitsejatest ei suutnud siiski tagada võimu pikemaajalist püsimist määratud kroonprintsi käes pärast oma surma. Järgnes segaduste ajajärk, kus stabiliseeriva jõuna mängis olulist osa Türgi ja üritas võimule upitada Suur-Türgi ideed pooldavaid kohalikke. 2024. aastal ei ole Suur-Türgi liitriik ametlikult veel välja kuulutatud, küll aga on Aserbaid?aan Türgiga niisama hästi kui ühinenud ja kaugel ei ole aeg, kus järgnevad Türkmenistan ja Usbekistan. Kasahstaniga tuli tõrge. Võimuvõitluses raugastunud Nazerbajevi lahkumise järel (Ankara kahtlustas vägivaldset surma) jäid peale Moskva-meelsed. Kui president George Bushi meeskond püüdis Türgit ELi suruda ning meelitada, kartes, et käärivasse islamimaailma üksi jäetud NATO liige ei suuda demokraatlikuna püsida, siis järgmised USA presidendid toetasid aktiivselt Ankara kirde-ekspansiooni, nähes sekulaarse Türgi otsese mõju kasvus Kesk-Aasias ainukest arvestatavat tõket islamifundamentalismi vohamisele seal pärast NLKP juurtega diktaatoritest lahtisaamist.

 

Euroopa Liidu juhid oleksid hea meelega tahtnud näha Venemaad samasuguses assotsieerunud välisliikme staatuses, nagu oli Türgi, kuid Moskva teatas, et teda ei rahulda pool muna. Venemaa on kristlik Euroopa riik ja nõuab endale ELi täisliikme kõiki majanduslikke ning poliitilisi õigusi. Mõned riigid nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi, kõheldes ka Soome, kus suurinvesteeringuid Venemaale teinud äriringkonnad hellitasid lootus saada oma käpa alla märgatav osa sealsest turust ning toormest, olnuks nõus alustama liitumisläbirääkimisi, tõsi küll, ilma et kõnelustele oleks määratud lõpptähtaega. Seda sammu vastustasid ägedalt nii Ida-Euroopa kui ka mitmed alalhoidlikumat poliitikat ajavad maad. Ega Venemaalgi kõik ELi peale hea silmaga vaadanud. Der?aava ihalejad, unustades majandusnäitajad, lootsid, et taastub suurriik, millest kujuneb peagi vastasjõud ühinenud Euroopale.

Venivas patiseisus mõistis Moskva, et parem varblane peos kui tuvi katusel, ja saatis 2019 delegatsiooni Brüsselisse uurimaks, mis tingimustel ning kunas saaks Venemaa Türgi-suguseks ELi paraliikmeks. 2024. aastal jätkuvad läbirääkimised, kuid kokkulepet silmapiiril ei ole. Ilmselge venitamise põhjuseks ei ole seekord Moskva juhtkonna isemeelsus või tõrksus, vaid ELi tipp-poliitikute süvenevad kõhklused. Sest Venemaa arengu, s.t. tuleviku prognoosimine on muutunud veel raskemaks, kui oli kahekümne aasta eest.

Venemaa olukord on kahemõtteline, et mitte öelda lausa skisofreeniline. Vladimir Putinist ei saanud eluaegset tsaari. Kuigi presidendi ametiaega pikendati põhiseadust parandades, ei suutnud Putin ning ta kaaskond leida lahendust põhiküsimusele: kuidas valitseda Venemaad. Võimu taastsentraliseerimine (mis neil formaalselt õnnestus) ei andnud soovitud tulemusi. See süvendas võimuhierarhia ning bürokraatia omavoli ja ? mis veel halvem ? pärssis kodanikuühiskonna teket. Rahva enamust sovetlikust letargiast (?sina oled kruvike ja liigutad ennast siis ning seda viisi, nagu sulle öeldakse?) üles raputada ei õnnestunud ? või ei tahetudki, sest valitsemismudeli põhielemendid pärinesid Venemaa minevikust ja lähtusid tsaari- ning nõukogudeaegsest põhimõttest ?üks keiser, üks usk, üks keel, üks rahvas?. Õigeusu kirik õhutas küll inimesi moraalinorme ehk kümmet käsku järgima, kuid suutis mõjutada väheseid: ateismi küüniline relativism ja totalitarismi ?tugevama õigus? olid ühiskonda laastanud palju sügavamalt, kui osati NSV Liidu kokkuvarisemise järel oletada. Liiatigi jättis vaimulikkonna enda eeskuju (nn. moraalne pale) palju soovida: tipus sahkerdasid võimukollaborandid (sinodi esmane mure oli hea läbisaamine ilmalike valitsejatega ja nende abil kiriku välise hiilguse tagamine), tavapreestrite usuline ettevalmistus logises igast tapist.

Sõjaväereform viidi tagurlike vanemohvitseride vastuseisust (kartusest, et nad kaotavad tulusa priileiva ning võimu) hoolimata läbi ja 2024 on elukutseliste armee toiminud Venemaal juba mitu head aastat. Paraku ei vabanenud sõjavägi ei vohavast korruptsioonist ega korralagedusest. Riik ei suutnud proffidele maksta palka, mida nad olid oodanud, luua neile rahuldavaid elamistingimusi ega varustada sõjaväge uue põlvkonna täppisrelvadega. Voolavus sõjaväelaste hulgas võttis häiriva ulatuse. Katsed marurahvusliku propaganda najal patriotismi õhutada luhtusid. Ühiskond on nakatunud tarbijamentaliteeti ja õõnsad ?ovinistlikud loosungid ei lähe teisi isandaid teenivatele noortele lihtsalt enam peale.

See-eest on välispoliitikas Moskva jätkuvalt tegija. Putini ajal täiuslikuks lihvitud oskus ära kasutada USA, Euroopa Liidu ja Hiina huvi ning kartusi Venemaa suhtes kannab endiselt vilja. Meie idanaaber jätkab sajandi algusest tuttavat kaksikelu. Ta esineb maailmas suurriigina, kes kuulub tänu tuumarelvadele rikaste klubidesse ning otsustajate siseringi, ja on samal ajal käeväristaja, kes nõuab ning saab rahvusvahelist toetust oma ähvardavate keskkonnaohtude leevendamiseks ning ühiskonna väidetavaks reformimiseks. Venemaaga arvestatakse. Vahepeal paistis, et Putini MID ajab oma jäärapäiste nõudmistega pilli lõhki, aga ei, venelased astusid õigel ajal tagasi ühe sammu, et EL saaks astuda kaks. Lääs ei ole enam nii ülevoolavalt optimistlik kui paarkümmend aastat tagasi, kuid ei suuda varjata muret, et ajutinegi konfrontatsioon N. Liidu järglasega on see, mida tuleb igal juhul vältida.

Majanduslik tegevus on mõnevõrra tõhustunud. Paraku on see toimunud esmajoones tänu loodusvarade intensiivsele ekspluateerimisele ning toorme väljaveole. Välisinvesteeringud ei ole tõrjutud, küll aga on ?kodumaisele kapitalile? tehtud nii suuri soodustusi, et need on pärssinud konkurentsi ja odavast tehnilisest tööjõust hoolimata on Venemaal raskusi läbi lüüa maailmaturul isegi oma traditsiooniliste valmiskaupadega (relvad, lennukid, masinad). Siseturul on väike- ning keskmine ettevõtlus kasvatanud oma osatähtust ja parandanud tavaliste inimeste elujärge (ka väljaspool metropole). President Putin väärib tagantjärele tunnustust: võtted olid jõhkrad, aga maffialaadsete oligarhide omavolile ning ühisrikkuste lausriisumisele suutis ta meeskond piiri panna. Siiski ei toonud see kaasa ühiskonna kihistumise vähenemist, vaid ainult rikkuse ?õiglasemat? ümberjaotumist selles elanike kastis, kes moodustavad riigi poliitilise ning majandusliku ladviku. Ülirikaste kimbutamine mõjus tavavenelasele igal juhul toniseerivalt ja hoidis presidendi reitingu kõrgel.

Samal ajal on Kreml kaotanud tegeliku kontrolli riigi mitme piirkonna üle. Kaug-Idas moodustavad hiinlased elanike enamuse ja on lisaks saavutatud majanduslikule ülemvõimule üle võtmas poliitilist juhtimist (korrumpeerunud kohalik võimuladvik on hiinlastel juba kindlalt peos). Moskvas tuntakse avalikult kahetsust, et Kuriili saari ei antud Jeltsini ajal jaapanlastele tagasi ja Siberisse ei tõmmatud õigel ajal Jaapani kapitali, oskusteavet, inimressurssi. Jaapanlaste tegutsemist ning kohalolekut oleksid reguleerinud kahepoolsed lepingud ? hiinlased lihtsalt tulevad, ilma et nende laiutamist piiraks keski või miski.

Lõuna-Venemaale, s.t. Ees-Kaukaasiasse ja Kaspia rannikule, on tekkinud, õigemini tekitatud moslemite enklaav, mis kuulub endiselt VFi koosseisu, kuid ei allu (ka mitte äraostetud käsilaste kaudu) Moskva keskvõimule. Seal käärib pidevalt, kuid pragmaatikud Kremlis on mõistnud, et tolle laia ?iseseisva? vööndi Venemaa-poolse piiri kaitsmine (okastraattarade ning pideva patrullimisega) tuleb odavam ja on lõppkokkuvõttes tõhusam kui saata sinna karistusekspeditsioone või hoida seal mitmesaja tuhande pealist armeed ning sõjaväestatud miilitsat, kes ei suuda nagunii piirkonda rahustada. Etniliselt kireva suurautonoomia oht osutus Venemaale kardetust palju tühisemaks, sest omapäi jäetuna ei suutnud hõimupealikud üksmeelt leida ja kurnasid isekeskis jagelemisega sealsed rahvakillud välja. Pealegi võimaldas säärane suletud piirkond saata päris-Venemaalt tagasi ?etnilisele kodumaale? kõik ebasoovitavad islamiusulised ning ?kaukaaslased? ? ja seda on edukalt kasutatud.

 

Valgevene ärkas pärast Luka?enkot ?okis, et riik on Euroopa kõige vaesem. Konkurentsivõime välisturul, kaasa arvatud Vene turul, oli nullilähedane. Katsed demokraatlikke võimustruktuure (taas)tekitada osutusid mõõdukalt edukaks, aga kuna kogu majandus oli laoses ja täielikus sõltuvuses idanaabrist, ei olnud Minskil võimalik üles näidata ühtegi välispoliitilist initsiatiivi, millele Moskva dobro?d ei andnud. Inimeste elujärg ei olnud paranenud ja eriti rohujuure tasandilt kostis hääli, mis otsustasid asja: milleks meile omariiklus, kui sellega käib kaasas viletsus ning vaesus. Taastunud on Minski-Moskva N. Liidu aegne suhe: Valgevenel on oma esindused ÜROs ja mitmes teiseski rahvusvahelises organisatsioonis, kuid tegelikku iseotsustamist on tal niisama palju/vähe kui säärastel nn. föderaalsubjektidel Vene Föderatsioonis nagu Tatarstan või Karjala. Lisaks on mõlemas riigis käibel ühine raha ja sõjavägigi on ühendatud.

Ukrainas olukord nii hull ei ole ja avalikult ei väida keegi, nagu oleksid nad iseseisvuses pettunud. Pigem vastupidi: rahvuslikud aated, mis kujundasid sajandi algul Lääne-Ukraina hoiakuid ning arusaamu, on levinud üle kogu riigi. Teisalt mõjus esimeste kümnendite majanduslik ning poliitiline käpardlikkus ja korruptsioon kogu arengule sedavõrd halvavalt, et Ukrainat ei saa 2024. aastal pidada edukaks üleminekumaaks. Majandus on jätkuvalt seotud saja lõaga (ning hiigelvõlaga) Venemaa külge ja loodetud läbimurre Läände vaid tingimisi teostunud. Kõige kurvem aga: Ukraina (nagu ka Valgevene) ei kasutanud ära õiget aega, et ennast Nõukogude Liidu aegsetest kütketest ning mentaliteedist lahti raputada ja ühiskonda ümber kujundada nendel vabaturu ning demokraatia põhimõtetel, mida järgib läänepoolne Euroopa. Teisi sõnu: nad magasid maha Euroopasse integreerumise alternatiivi. Negatiivsed kogemused Ida-Euroopa vaeste, kuid ennasttäis riikide eurokõlblikuks muundamisel tegid Brüsseli ettevaatlikuks. Vahepealsed jutud, nagu tuleks Ukraina liita ELi ning NATOga, kuulutati enneaegseks. Kummatigi ei tahtnud ei EL ega USA tekitada Moskvale lisapingeid, mida Ukraina poliitiline eraldamine Venemaast kahtlemata oleks olnud.

Teise kümnendi teisel poolel, kui kadus viimnegi lootus, et SRÜd on võimalik 12-liikmelisena toimima panna kas või ainult majandusliku ühendusena (poliitilise liidu tekitamise kava oli juba varem maha maetud), muutus taas aktuaalseks slavofiilide vana unistus ühendada Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Lääne- ning Põhja-Kasahstan umbes samasuguseks föderaalparlamendi ning -presidendiga ühendriigiks nagu USA (või Saksamaa). Varem moodustatud nelja riigi nn. ühisturg õigustas ennast vaid osaliselt, sest ettevalmistused, mis taganuksid vastastikku eduka majanduskoostöö, olid pinnapealseks jäänud ja Venemaa ei suutnud lahti saada eriti Ukrainat häirivast vanema venna kompleksist. Nüüd tahetakse ?vigadest? õppust võtta ja tõsta integratsioon täiesti uuele (ja tagasipöördumatule) tasemele.

Moskva-Minsk ajavad asja ja venemeelne nukuvalitsus Astanas on nõus korrigeerima ?etnilise printsiibi? alusel riigi piiri ning viima pealinna tagasi Almatõsse (?kasahhi kultuur ja keel puhkevad tõeliselt õitsele ainult siis, kui riik on pindalalt senisest kompaktsem ja kasahhide enamus oma riigis absoluutne?). Kiiev kõhkleb. 2024 ei ole veel selge, kas sünnib Suur-Slaavia. Kaalukeeleks on Ukraina ? ta tugevus-nõrkus ehk täpsemalt: kas tolles riigis jääb peale iseolemise tahe või nn. slaavivendlus.

 

II

Hiina majanduslik areng on viimasel kahekümnel aastal muljet avaldanud. Siiski jääb Peking sõjaliselt ja majanduslikult võimekuselt 2024 endiselt maha USAst ja ühinenud Euroopast. Hiina on oma mõjusfääri laiendanud ja selle käigus ?lähenenud? Koreale ning muutnud Singapuri samasuguseks sõltlaseks nagu Hongkong. Taiwan on endiselt mandri-Hiinat vastustav ja endiselt laiema rahvusvahelise tunnustuseta iseseisev saareriik, keda varasemast jõulisemalt toetab USA, eriti pärast oma sõjaväebaaside sundlikvideerimist Lõuna-Koreas. Tiibeti formaalset autonoomiat ning läbikäimise võimalusi teiste maadega on laiendatud (dalai-laama resideerib taas kodumaal), ent tõhustunud on ka Pekingi keskvõimu ?nähtamatu karvase käe? askeldused tiibetlaste argipäevas.

Põhjusi, miks Hiinast ei ole saanud nii vägev tegija Kagu-Aasias ning maailmas, nagu sajandi algul oletati või kardeti, on mõistagi mitu. Kuigi rahvastiku kasvu küsimusega on tegeletud tublisti üle poole sajandi, ei ole iivet suudetud negatiivseks pöörata ja riigi ülerahvastatus annab pidevaid tagasilööke nii tervishoius (sagenenud on pandeemiad) kui ka keskkonnakaitses. Keskkond on üldse muutunud murettekitavaks ja riigikassat kurnavaks probleemiks. Asi ei ole ainult selles, et asustustihedus elamiskõlblikes piirkondades on ületanud keskkonna taluvusläve. Ka mitmed uljad looduse ümberkorraldamise hiidprojektid (jõgede paisutamine, metsaalade põllumaaks kultiveerimine, suurüleujutused riisikasvatuse laiendamiseks, taimekahjurite laushävitamine mürkkemikaalidega jmt.) on avaldanud soovimatut mõju kliimale ning maa viljakusele. Lisaks on ettenähtust mitu korda kulukamaks osutunud rajatud suurehitiste järelhooldus (rääkimata sellest, et paljude tehniline ja eriti tehnoloogiline amortisatsioon hakkab jõudma järku, mis nõuab ulatuslikku rekonstrueerimist). Meeletute inimpingutuste ja ressursiraiskamistega suudeti teise kümnendi keskel ära hoida Jangtse jõe kõige suurema tammi purunemine. Paikkonniti on saasteprobleemid kasvanud sedavõrd üle pea, et lahenduse otsimise asemel püütakse neid varjata.

Tõsiseks arengutakistuseks on kujunemas juhtpartei tahtmatus jagada poliitilist võimu tekkinud keskklassiga. Probleem on paljutahulisem, kui esimesel pilgu näib, ja osutab sellele vahest kõige häirivamale kitsaskohale, miks suhteliselt edukalt alanud ?Hiina tee kommunismilt kapitalismile? ähvardab umbe joosta. Riigi huvides lubati ühiskonna kõige aktiivsemal detsiilil jõukaks minna. Sügav varanduslik lõhe vähemuse ja enamuse vahel ei teinud valitsejatele peavalu, sest nelja tuhande aastases riigis on alati olnud rikkaid ning vaeseid, ja hiinlaste traditsiooniline arusaam võrdsusest ning vabadusest lähtub Konfutsiuse õpetuse tõlgendustest, mitte Euroopa ?valgustajate? ja Prantsuse revolutsiooni külvatud lakkamatust rahulolematusest olemasolevaga. Ent üks kümnendik rahvastikust Hiinas tähendab üle saja miljoni ?keskmisest? ettevõtlikumat, teadlikumat (ka muu maailmaga kontakte omavat) ja jõukamat inimest. Süües kasvab isu. Nii kõrge enesedistsipliin ja eurooplastest nii lahknev sotsiaalteadlikkus kui hiinlastel ka on, ei erine nad põhiomadustelt teistest isenditest, kes kuuluvad liiki Homo sapiens. Mida enam kogunes keskklassi kätte majanduslikku jõukust, seda ahvatlevamaks muutus elus edasi jõudnud hiinlaste soov kaasa rääkida (koos õigusega vastustada) nendes poliitilistes otsustustes, mis määravad tema enda ja ta riigi käekäigu.

2024 miilab tuli veel tuha all ega ole lahvatanud võimuvõitluseks. Hiina on endiselt üheparteiline riik. Tõsi, juba aastaid on tegutsenud seal kitsendatud tingimustel kolm-neli väikeerakonda. Juhtpartei on välja kasvanud 1949. aastal võimule tulnud komparteist. Kommunistlikust (marksistlikust, stalinistlikust, maoistlikust, dengistlikust) ideoloogilisest ?puhtusest? on ammu loobutud. Tegemist on pigem pragmaatiliste funktsionääride ning karjeristide ühendusega, kes ? mõni rohkem, mõni vähem ? usuvad, et ilma nende korrastava jõuta langeb riik kaosesse. Seesama Hiina ajaloo küpsetatud veendumus, et keskvõimu kokkuvarisemine tähendab kodusõda, laost ning viletsust, on laialt ühiskonnas levinud ja seletab, miks need, kes ei peaks ühe-partei-süsteemiga põhimõtteliselt leppima, on pika hambaga nõus taluma edasi toda mõõdukat totalitarismi, mis tagab suhtelise stabiilsuse. 2020. aastate Hiina poliitiline ühiskonnakorraldus meenutab eelmise sajandi Singapuri. Eks kehtinud tolleski saareriigis iseseisvumisest (1965) alates parteide pluralism, aga alati võitis parlamendi- ja presidendivalimised see üks erakond või isik, kes võitma pidi. Ka Hiina valimistel seatakse üles mitu kandidaati, aga kunagi ei eksi valijad andma valedele ehk juhtpartei poolt mittesoovitatutele häälte enamust.

Ülerahvastus tingib väljarände. See on kõigisuunaline ja eelkõige lähetatud mongoliidsesse Aasiasse, kuid mitte ainult sinna. Noorte ärksate hiinlaste kooliskäimist ja võimalikku kannakinnitust Põhja-Ameerikas ning Euroopas pigem soositakse kui takistatakse. Selleski mõttes on Hiina N. Liidu vastand, kus riigist lahkumist käsitati ?kodumaa? reetmisena.

Kõige ambitsioonikam projekt, mille olemasolu ei ole küll ametlikult tunnistatud, on Siberi hõivamine. Tavahiinlane mõistab seda kui Põhjaterritooriumi asustamist. Avalikkus teeb näo, nagu valgutaks ei-kellegi-maale või ajutiselt Venemaa alla sattunud piirkondadesse, mis on pikki sajandeid olnud Hiinale kuulunud tagamaa kas liidusuhete kaudu Kaug-Ida ja Siberi põlisasukatega või sealsete elanike etnilise läheduse tõttu hiinlastele. Arhiividest on leitud neid väiteid kinnitavaid ajaloolisi dokumente. Programm ise näeb ette pikaajalist pidevat ja rahumeelset sisseimbumist. Piiride muutmine kavatsetakse päevakorda tõsta alles sajandi teisel poolel, kui nn. strateegilistes regioonides on hiinakeelsed ja -meelsed saavutanud elanike absoluutse enamuse.

Funktsionääride bürokraatia kõrval on otsustav sõna riigi arengusuundade ning prioriteetide kohta öelda ka armeeladvikul. Kuigi tsivilistid ja militaristid nägelevad pidevalt, mõistavad mõlemad leerid, et vastastikuse tasakaalu säilitamine on nii ühe kui ka teise huvides. Riigi majandusele on sõjaväelaste aplus, nende soov haugata riigipirukast võimalikult suur suutäis, rüüstav koorem. See on kindlasti üks lisapõhjus, miks Hiina ei suutnud korrata Jaapani kunagist majandusimet. Lisaks valitseb sõjaväelaste hulgas endiselt arusaam, et kvantiteet on sõjalise võimsuse kõige olulisem näitaja. Mida rohkem tanke, lennukeid, rakette ja püssi alla kutsutud noormehi, seda vägevam on riik. Sama usku olid omal ajal Nõukogude Liidu kaitseministeerium ja kindralstaap.

 

Hiina välispoliitiline suursaavutus oli Koreade rahumeelne ühendamine ja seejärel kogu poolsaare oma käpa alla saamine. Pyongyangi prognoosimatus, jabur bluff ja tuuma?antaa? võtsid säärased paranoilised mõõtmed, et Pekingi kannatus katkes. Saladiplomaatia ähvardused rakendada blokaadsanktsioone ning katkestada otsesuhted, kui Põhja-Korea juhtkond ei puhasta end teatud isikutest, kaasa arvatud Kim Jong Ilist, ei andnud tulemust. Järgnes peaaegu veretu riigi- või õigemini paleepööre, mille viis näiliselt läbi rühm noorema põlve Põhja-Korea ohvitsere. Tegelikult korraldasid selle ühisoperatsioonina Hiina ja Lõuna-Korea salateenistused, mõlema riigi eriüksuslaste vahetul ja tõhusal osalemisel. Surmasaanute arv, kusjuures enamuse moodustas valik kõige kõrgemaid võimukandjaid ja nende turvamehi, jäi saja kanti. Nähtavasti tuli too coup d?état üllatusena Jaapanile ja USA-le, sest kahel esimesel päeval ei osanud ametlik Tokyo ja Washington sündmustele adekvaatselt reageerida.

Suur oli maailma hämming, kui selgus, et need ligi kümme tuhat Hiina ja Lõuna-Korea eriväljaõppe saanud komandolast, kes paisati ladviku likvideerimise järel mõne tunni jooksul tähtsamatesse punktidesse, suutsid neutraliseerida (s.t. üle võtta) kogu Põhja-Korea parteilise ja sõjaväelise infrastruktuuri. Kus vastupanu avaldati, osutus see loiuks ning koordineerimatuks. Veel suurem oli hämming, kui Hiina vabatahtlikult tagaplaanile tõmbus ja jättis Põhja Lõuna ?sõjasaagiks?. Nähtaval moel ei sekkunud Peking Korea poolsaare ühendamisse. Soul püüdis vältida Bonni vigu kahe Saksamaa ühendamisel ja tegi kohe alguses Põhja elanikele selgeks, et kuigi neist on saanud ühtse Korea Vabariigi kodanikud, ei ole esimesel põlvkonnal lootagi, et nende elujärg tõuseks Lõuna tasemele. Ja ikkagi osutus innustunult alanud vaesema poole jaluleupitamine ettevõtmiseks, mis ei andnud loodetud kasu (kuna Põhi jäeti ostujõuetuks, ei hakanud toimima laienenud ühisturg) ja muutus jõukamale poolele paralüseerivaks koormaks. Tasapisi ilmnes muudki. Soul oli koreakeelsete rahumeelse liitumise nimel sõlminud poliitilisi ja majanduslikke salakokkuleppeid, mille täitmist nõudes sekkus Peking jõhkralt Korea siseasjadesse. Kuna prognoositud ühinemisjärgne majandusõitseng jäi tulemata, samal ajal aga levis rahulolematus nii lõuna- kui ka põhjakorealaste hulgas, ähvardades kasvada kontrolli alt väljuvaks mässuks, oli Hiinal hõlbus längutada kogu poolsaar oma vahetusse mõjusfääri.

Edelasuunaline ekspansioon ehk üritus suurendada Indohiina majanduspoliitilist sõltuvust päris-Hiinast pole nii käegakatsutavate tulemustega kulgenud. Probleemid on samad mis kogu tollel hiigelregioonil. Inimesi on liiga palju, vaba kapitali (investeerimisvõimalusi) liiga vähe, varasemad ja jätkuvad keskkonnakahjustused annavad tagasilööke, etnilist kirevust ei ole suudetud kanaliseerida (nagu näiteks Euroopa Liidus) konstruktiivseks koostööks, riikide autokraatlik juhtimine kergendab küll otsuste langetamist, kuid pärsib kodanikuühiskonna teket.

Hiina pikk vari langeb kogu Kagu-Aasia peale. Selle vahetu tagajärjena pole sinnakanti tekkinud ei NATO-laadse integratsiooniastmega julgeolekupoliitilist ega ELi-laadse integratsiooniastmega majanduspoliitilist ühendust. Ühelt poolt kardavad võimalikud liikmesriigid Hiina liigset domineerimist võimalikus suurliidus. Teiselt poolt ei söandata tekitada ühendust, mis välistaks või vastustaks Hiina. Liiatigi ei ole need maad saavutanud ühiskonna demokratiseerimisel taset, mis tagaks, et liit jääb püsima ka süvalõimumise korral. Sellegipoolest toimib nii riikidevaheline majanduslik kui ka julgeolekuline koostöö kõrgemal järjel kui kusagil mujal maailmas ? paitsi Euroopas ja nn. transatlantlises ruumis.

 

USA otsene (sõjaväebaasid Taiwanil, Filipiinidel) ja kaudne (majandusabi klientriikidele) kohalolek on endiselt tajutav, kuid ameeriklaste võimalused mõjutada sealseid arengusuundumusi varasemaga võrreldes tühised. Austraalia on loobunud oma kunagisest auahnusest muutuda oluliseks tegijaks Kagu-Aasias. Riigi majanduspotentsiaal ei kandnud seda välja ja pealegi eelistavad austraallased sulgumist saavutatud heaolusse ega ole nõus leevendama immigratsiooni põhimõtteid. Ärksamad tajuvad lähenevat isolatsiooniohtu ja identiteedikriisi, kuid tõsine arutlus Viienda maailmajao tuleviku väljavaadete üle ei taha vedu võtta.

Tumedaid pilvi on kogunenud ka Jaapani kohale. Inimesed, s.t. valijad, on harjunud kõrge elatustasemega ega soostu isegi taktikalise (ehk ajutise) tagasitõmbumisega, et majandus saaks ennast ümber korraldada vastavalt uutele võimalustele ja väljakutsetele. Poliitikud on sundseisus: neil on erakordselt raske langetada pikemaajalisi strateegilisi otsuseid. Pealegi on Jaapan heaoluriikide hulgas endiselt kõige tõrjuvam ?võõra vere? sissetungi suhtes oma ühiskonda. Süvenemas on kahtlused, kas riiki ähvardava stagnatsiooni üks põhjusi ei ole too hoiak. Jaapanlaste jõukus põhineb endiselt suurel määral sisseveetaval toormel ja väljaveetaval tootel; import- ja eksportpartnerid on aga vahepeal märgatavalt iseteadvamaks saanud ja Nipponi endassesulgumisest, mida paljud käsitavad kõrkusena, on kujunemas järjest suurem takistus läbikäimisel.

Kuriili saared (ja mitte ainul neli lõunapoolset, vaid kogu aheliku) sai Jaapan ? õigemini ostis ränga raha eest ? Venemaa käest tagasi teise kümnendi teisel poolel. Venelased olid huvitatud eelkõige rahast (millest osa läks rataste määrimiseks). Muud tingimused olid jaapanlastele suhteliselt soodsad. Piiranguid tulevase asustuse või loodusvarade kasutamise suhtes ei seatud. Vene läbirääkijate peaprobleem oli tehingu serveerimine kodupublikule. Nii tekkisid mõned kummastused. Saared demilitariseeriti igaveseks ajaks, aga venelased jätsid endale õiguse ? ?kui rahvusvahelise olukorra pingestumine seda nõuab? ? rajada saarestikku neli piiratud kontingendiga mere- ja/või lennuväebaasi. Ka jäi Vene kodanikest kaluritel õigus püüda kvoodi alusel Kuriilide majandustsoonis kala ning muid mereande, randuda ilma loata sealsetes sadamates ja viibida viisavabalt kuni kuu aega ükskõik missugusel saarel.

Nendel ja veel mõnel seda laadi eriklauslil ei olnud siiski praktilist tähendust, sest hulk mitmesuguseid märke ennustasid Kuriilide mahamüümise aegu, et ligi kakssada aastat Venemaa ülemvõimu Kaug-Idas on hääbumas ja Venemaast ei saa sealkandis enam kunagi tõsiseltvõetavat sõjalist või majanduslikku jõudu. 2024 käivad Tokyo ja Moskva vahel läbirääkimised Sahhalini saare rentimise asjus 99 aastaks Jaapanile. Tingimused on jaapanlastele ahvatlevad, kui mitte arvestada summat, mis Sahhalini eest tuleb tasuda, ja asjaolu, et Moskva tahab kolme neljandikku kogu rendirahast kätte saada esimesel seitsmel aastal. Jaapani parlament on lõhenenud. Konservatiivsemate leer leiab, et mis käes, see käes, ja on nõus maailmapangalt laenu võtma. Teised soovitavad oodata, rehkendades, et kümne-viieteistkümne aasta pärast võiks saare palju odavamalt kätte saada. Paistab, et esimeste tahtmine jääb peale. Õigusega või õiguseta loodavad paljud, et Sahhalin leevendab mitmeid siseprobleeme ja annab rahvale taas Suure Eesmärgi ning majandusele kaua oodatud arengutõuke.

 

Lähis-Idas käärib jätkuvalt ja lahendust, mis võiks tõepoolest lahenduseks kujuneda, ei paista kusagilt. Iisrael on ennast turvamüüriga piiranud. Ja kuigi Palestiina on juba üle kümne aasta nn. iseseisev riik esindustega rahvusvahelistes organisatsioonides, püsib ta jalul ainuüksi tänu rikaste Araabia maade, USA ja Euroopa rahaabile. Juudid jätkavad palestiinlastega alandavat kassi-hiire mängu, millega ollakse Euroopas ja Ameerikas nii harjunud, et selles ei nähta ammu enam midagi ebatavalist kahe naaberriigi suhetes. Aastal 2024 valitseb Iisraeli ja araabia maailma vahel järjekordne relvarahu, aga seda, et Aabrami kahe poja Ismaeli ja Iisaku järglased suudaksid omavahel püsivas rahus elada, ei söanda keegi ennustada.

Iraagi türanni Saddam Husseini kukutamine USA ja Suurbritannia ühise sõjakäigu tulemusena ei rahustanud piirkonda. Siiski tuleb tagantjärele möönda, et too vägivaldne sekkumine teise riigi siseasjadesse andis tõuke mitmeks hädavajalikuks ümberkorralduseks. Need ei ole küll täisvilja kandnud, kuid on sealset kanti sedavõrd normaliseerinud, et ühestki araabia maast ei kardeta enam lähtuvat sõjaohtu naaberriikidele või maailmale. Ameeriklaste kaunis kava Husseini-järgse Iraagi demokratiseerimiseks osutus teostamatuks. Paljusid rabas, kui vildaka ettekujutusega sellest, mis hakkab pärast ?võitu? Iraagis toimuma, oli Washington sõda alustanud. Too naiivne ja valearvestustest kubisev riigi ülesehituskava, mille olid George W. Bushi valitsuse nõunikud koostanud, muutus hiljem mitme ülikooli politoloogiateaduskonnas näidisõppematerjaliks selgitamaks tudengitele, missugust laastavat mõju avaldavad poliitiliste eesmärkide saavutamisele kabinetiteadlaste arusaam maailma arengust ja puudulik olukorraanalüüs. Alles pärast ÜRO ehk teiste riikide kaasamist suudeti ellu viia piiratud ulatuses strukturaalseid muudatusi, aga need nõudsid algselt eeldatust mitu korda rohkem raha ning aega. Lisaks halvenesid onu Sami suhted mitme teise araabia maaga, eriti silmatorgatavalt Saudi Araabiaga, ja moslemite haavatud eneseteadvus õhutas terroriste, kaasa arvatud enesetaputerroriste, ründama ?uskmatuid? kasvava fanatismiga.

Ar-Riyadi korrumpeerunud õukond keeldus re?iimi vajalikul määral mahendamast, kuni siserahutused lahvatasid mässuks, mis lahenes radikaalse paleepöördega ja uue valitseja lubadusega naftatulusid rahvaga õiglasemalt jagada. Samal ajal oli araabiakeelses Aasias hoogu saamas rahumeelne rahvaliikumine, mis ?kuulutas? kõik Araabia poolsaarel, Mesopotaamias ja Süürias paiknevad naftamaardlad (kaks kolmandikku nende tuludest, kui täpne olla) selle suurpiirkonna araablaste ühisomandiks. Liikumise sunnil moodustati lõtv liitriik, mis on 2024. aastal paraku lagunemas. Solidaarsusidee pidi taanduma ületamatute sisevastuolude ees. Türklaste omaaegset Atatürki-taolist ühendavat ning reformivat autokraati ei ilmunud, samas ei suutnud pooldemokraatlike valimiste tagajärjel moodustatud valitsus rakendada ühiselumudelit, mis oleks rahuldanud ühteviisi sealseid sunniite ja ?iiite, islami fundamentaliste ja mullade meelevalda kärpida soovivaid sekulariseerijaid, rikkaid ja vaeseid, harituid ja harimatuid. Lisaks ei ole leitud lahendust sellistele probleemidele nagu töö pakkumine noortele meestele (kelle arvukuse pidurdamatu kasv on araabia maade jätkuva ebastabiilsuse peapõhjusi), naiste tõrjutus, kolklus, laialt levinud kummaline segu tõrjuvast üleolekust ning kadedusest läänelike vabaduste ja heaolu ees.

Aafrika araablaste probleemid on samad mis Aasia araablastel. Puuduvad nii ühendav konstruktiivne idee ühiskonna stabiliseerimiseks kui ka juhid, kes mõtleksid kaugemale ette ja kel oleks kardinaalsete ümberkorralduste elluviimiseks jõudu ning kodanike toetus. Hirm, et mõni (võimul) kildkond või jõukam regioon jääb muudatuste käigus kaotajaks pooleks, torpedeerib reforme, soodustab ilmaliku ning vaimuliku omavoli eri vormide vohamist ja hoiab sealsete riikide ühiskonna püsivalt olukorras, kus ?juhuslik? plahvatus võib esile kutsuda laiaulatuslikke sotsiaalsed vapustusi. Euroopa Liidu (eelkõige prantslaste ja itaallaste) aktiivne huvi Põhja-Aafrika kui assotsiatsioonipartneri vastu on 2024. aastaks saanud vastastikku toimivasse lepingulisse koostöösse kuuest sealsest Araabia riigist neli ja rahustanud oluliselt kogu Sahara-pealset.

Musta Aafrika tulevik on endiselt must. Mõned analüütikud tahavad näha, et allamägi, mis algas eelmise sajandi kuuekümnendatel seoses iseseisvumisega, on saavutanud lainepõhja (võimul ikkagi juba kolmas sugupõlv), aga julgustavad märgid puuduvad. Relvastatud riigipöörded, klikivõim, lokaalsed kodusõjad (sageli põhjustatud etnilistest vastuoludest), vaesus, pandeemiad, inimese enda tekitatud keskkonnakahjustused on Sahara-aluse argipäev. Kui kusagil pääsebki võimu lähedale mõni Nelson Mandela sugune visionäär, kaob ta enne, kui suudab esile kutsuda paikkondlikkugi murrangu. Tooni annavad korrumpeerunud kildkonnad ja võimuhullud diktaatorid oma käsilastega.

Esimese Maailma rikkad riigid ei ole endiselt kitsid Kolmandat Maailma oma ülejääkidega abistama, kuid seda olulist pööret, mis aitaks Mustal Mandril ise jalule tõusta, pole toimunud. Ühelt poolt kardavad heaoluriigid, et liigne sekkumine Aafrikas võib tõmmata nad veekeerisesse, kust ei pääse enam välja (altminekud ?rahu ja demokraatia toomisega? Lähis-Itta hoiatavad), teiselt poolt ei ole ei EL ega Põhja-Ameerika korduvatest lubadustest hoolimata valmis loobuma oma siseturu kaitsmisest ega põllumajanduse doteerimisest sellisel määral, et must mees oleks oma toodanguga valge juures konkurentsivõimeline. Pealegi näikse Aafrika eelistavat kala õngele. Julm ja isekas maailm on siit leidnud julma ja iseka ettekäände: las Aafrika küpseb veel, lasku oma mädapaised enne tühjaks joosta, siis saame teda tõsiseltvõetavaks partneriks pidada.

 

III

Novembris 2024 toimuvad Ameerika Ühendriikides järjekordsed presidendivalimised. Isik, kes valituks osutub, juhib suvel 2026 suurpidustusi, millega tähistatakse 250 aasta möödumist maailma esimese demokraatliku riigi sünnist. Valimised tõotavad tulla tasavägised nagu mitmed eelmisedki, kusjuures kaalukeeleks ei ole juba viimased tosin aastat olnud nn. ideoloogilised lahknevused kahe peamise partei kandidaadi programmis või lubadustes, isegi mitte kampaaniale kulutatud raha hulk (kehtivad lagipiirangud ei välista kaudkulutusi), vaid säärased sekundaarsed mõjurid nagu võistleja välimus, sõnaosavus, reageerimisvõime ootamatutes olukordades (mida meedia pidevalt provotseerib, et kedrata TV-kanalites demonstreerivaid lõike). Ja muidugi presidendiks pürgijate minevik, kus tuhnitakse vastastikku ja tehakse vastastikku diile: meie ei löö lokku teie kandidaadi kolmekümne aasta eest Village Voice?is avaldatud mõttemõlgutuse ümber, kui teie ei pane suure kella külge meie kandidaadi kõrvalhüpet abielukriisi kolmandal aastal. Rünnakud või solvangud presidendiks pürgija isiku vastu on muutunud räigeks, kuid nii tavaliseks, et seda ajakohastatud argumentum ad hominem peetakse valimisvõitluse endastmõistetavaks osaks, mis usutakse ununevat pärast novembri esimest teisipäeva.

Varasemast veel olulisemaks on saanud kandidaadi seotus multinatsionaalsete suurettevõtetega. Neid sidemeid ei püütagi varjata, sest neid pole võimalik maha salata, ja seetõttu on raskuspunkt nihkunud propagandasõjale: mida ?patriootlikum? suudab globaalkontsern näida, seda parem ?anss tema toetatul. Kõik suuremad rahvad on ameeriklaste eeskujul muutunud patriootlikeks. Paraku kuulub hea tooni juurde patriotismi vastandamine (väikerahvaste) natsionalismile.

Euroopaga võrreldes on valimistest osavõtuprotsent jätkuvalt madal. Presidendiks saamiseks piisab tavaliselt neljandiku hääleõiguslike toetusest. Valimiseelsest retoorikast hoolimata ei söanda valituks osutunu asuda muutma ei senist sise- ega välispoliitilist kurssi, ühelt poolt mõistes, et tegutsemisruum on igas mõttes ahas, teiselt poolt kartes, et too ühiskonnakorralduslik struktuur, mis tagab ameeriklaste enamikule (ja edukatele ka mujal maailmas) suhtelise heaolu, võib ümberkujundamiste käigus kokku variseda. Kuna riigi majanduspoliitiline ladvik käsitab Ameerika huvisid maailmas palju püsivamana kui kolm-neli presidenditsüklit, muudab vabariiklaste asendumine demokraatidega või demokraatide asendumine vabariiklastega kärarikka kampaania tagajärjel vaid üksikuid rõhuasetusi poliitilistes arusaamades ning praktilistes lahendustes. Enne valimisi otsib oponeeriv partei meeleheitlikult sihiseadeid ja loosungeid, mis eristaksid neid võimulolijatest. Alati kimbuke ka leitakse. Seejuures eelistatakse pigem destruktiivseid kui konstruktiivseid argumente. Eesmärgiks on ametis presidendi ja ta meeskonna väljavahetamine ja niisiis ? vähemasti sõnades ? selle halvustamine, mis on eelmisel neljal või kaheksal aastal korda saadetud. Võimuteostajate kohustuslik rotatsioon, rõhutatakse, minimeerib korruptsiooni- ning stagnatsiooniohu ja on demokraatia toimimisel olulisem kui võimalus iga natukese aja järel täis- või poolpöördeid teha.

Paljud ameeriklased on mures nende ilmingute pärast. Siiski ei ole suudetud midagi arukat ette võtta. Ühiskonnas ei leidu konsensust. 2016. aasta valimistel kordus 2000. aasta valmiste jant varasemast drastilisemal kujul: tänu mandaatide jagunemisele valijameeste kolleegiumis sai presidendiks kandidaat, kes kogus rahvalt ligi miljon häält vähem kui rivaal. Sellest hoolimata jooksid liiva katsed lisada konstitutsioonile amendment, mis likvideerinuks või vähemasti reforminuks valijameeste institutsiooni. Vastuväiteks oli, et ka kehtiva põhiseaduse järgi on võimalik presidenti valida. Electoral college?i kaotamist vastustasid eelkõige osariigid, kes leidsid, et põhimõtet winner takes all tuleb endiselt rakendada iga osariigi, mitte kogu Ühendriikide tasemel.

Kahekümnendatel aastatel tajuvad helgemad pead mitte ainult Uues, vaid ka Vanas Maailmas, et valimistega Lääne moodi ei ole ?kõik kõige paremas korras?. Käremeelsed näevad lähenemas demokraatia krahhi ja maalivad seinale ühe tondi teise järel, et inimesed mõistaksid, mis neid ees ootab, kui ?ühel päeva? ei toimi Põhja-Atlandi kummalgi kaldal enam demokraatia. Kardetakse, et inimeste tüdimine ühiskonnakorraldusest, kus valimistega pole võimalik suunamuudatusi esile kutsuda ja rahvavõim esitab ennast rahvale meelelahutuslikes klounaadides, põhjustab üleüldise käegalöömise ehk poliitilise vaakumi, mida asuvad täitma pettunuid hullutavad demagoogid. Alalhoidlikud rahustavad: olgu demokraatial kui tahes häirivaid puudusi, aga vastuvõetavamat kooselumudelit nendele hälbelistele ahvidele, kes me oleme, pole keegi mõistnud ei teoreetiliselt, veel vähem praktiliselt välja nuputada.

Keerata oleks vaja uus lehekülg, möönavad paljud, sest stagnatsioon ähvardab Läänt nii või teisiti. Ent kus on too üldaktsepteeritav kava, mille järgi võiks inimkond oma hoiakuid ja arusaamu muuta? Nagu puudus säärane perspektiivplaan aastal 2004, nii ei ole inimene oma tuleviku kujundamisel targem ka aastal 2024. Kartus, et oodatud uus osutub pelgalt tühja tünni kõminaks, on laialt levinud. Populaarsena püsivad soovitused keskenduda eelkõige sellele, kuidas olemas olevaga toime tulla. Kuigi Francis Fukuyama väidetesse, nagu jõuaks maailmaareng lõpule liberaaldemokraatias, suhtuti eelmise sajandi üheksakümnendatel ? ja suhtutakse ka kolmkümmend aastat hiljem ? muigava skepsisega, näikse too mõte avalikkust jätkuvalt kõditavat. ?Demokraatial ei ole alternatiivi? on muudetud paljutähenduslikuks lööklauseks. 2024. aastal ei ole veel selge, kas tegemist on kollektiivse enesevaigistusega, mis pärsib hädavajalikke uuendusi sellesama demokraatia raames ja viib Euro-Atlandi ruumi ehk arenenud esimese maailma sajandi teisel poolel tõsisesse eksistentsikriisi. Või tabasid tõepoolest märki need, kes ennustasid, et läänelik demokraatia kui inimkonna ainumõeldav olelusvorm laiendab XXI sajandil otsustavalt oma areaali.

 

Samal ajal on Ameerika Ühendriikides enamuse mõtted 2026. aastale pööratud. Uhkus kumerdab jänkide rinda. Olid 1776. aasta iseseisvusdeklaratsioon ja 1787. aasta konstitutsioon kui ebatäiuslikud tahes, avasid need inimkonnale värava varasemast sootuks teistsugustele eneseteostamise võimalustele. Juubeldada kavatsetakse veendumuse saatel, et kes pole seni taibanud ameeriklastelt mõõtu võtta, võtku kiiremas korras. Loomulikult tõmbab Uus Maailm võrdlusjooni Vana Maailmaga ja Vana peab silmad maha lööma. Inimesi ? meie ligimesi ? ei ole miski nii palju vintsutanud ja tapnud kui need kahe eelmise sajandi laastavad suursõjad, revolutsioonid, riigipöörded, diktatuurid, veresaunad, mis vallandusid Euroopas või eurooplaste laiutamisiha rahuldamiseks mujal.

Mõistagi saame väita, et ega Ameerikaski samal ajal vaguralt üksnes demokraatiat lihvitud. Sõditi ka seal küll omavahel, küll põlisasukate indiaanlastega, küll lähemate-kaugemate naabritega. Ja leiame Ühendriikide ajaloost nii korrumpeerunud presidente kui ka veresüüga rahajõmme, nii kohalikke võimuhulle kui rahvusvahelisi intriigipunujaid. Teisalt peame tunnistama: XVIII sajandi lõpul mõisteti ookeani vastaskaldal laduda alusmüür nõnda püsivale ehitisele, et ükski võimule pääsenu ei ole seal isegi mitte üritanud riiki pöörata või diktatuuri kehtestada. Kaks ja pool sajandit on võim kokkulepitud päeval ja tunnil ilma ühegi tõsisema tõrketa üle antud järglasele, kes põhiseaduse järgi valitsema valitud. Ja kuigi ameeriklased on sekkunud või kistud arvukatesse relvakonfliktidesse paljudes paikades, ei ole nad ise alustanud ühtegi suursõda. Tõsi, aastal 2024 on eurooplastel põhjust enesekiituseks. Pärast külma sõja lõppu tekkis olukord, kus USA osutus olevat oma sõjaliselt ning majanduslikult võimsuselt paljukordselt üle igast teisest riigist maailmas ega osanud korraga selles sõgestavas üleolekus adekvaatselt käituda. Euroopa Liidu vaigistav vahelesegamine aitas jänkidel jagu saada kiusatustest, kuhu unipolaarsus oli nad meelitanud.

Maailma ümbertegemise messianistlik sund vaevab onu Sami sellegipoolest. Näpud on mitu korda kõrvetada saanud, aga kui ind globaalpolitseinikuna korda luua on mõnevõrra jahtunud, siis mitte jänkiidealismi raugemise tõttu. Afganistan ja Iraak ei jäänud viimaseks ega saanudki jääda, sest rahvusvahelist terrorismi need sõjakäigud ei ohjeldanud (rääkimata terrorismi likvideerimisest) ja probleemid nurjunud või paariariikidega ei ole sajandi algusega võrreldes vähenenud. Näiteks koristati 2012. aasta paiku täismõõdus militaarse operatsiooniga võimult Ladina-Ameerika narkokuningast president ning tema camarilla ja varsti pärast seda käidi NATO liitlastega Iraagist mitte kaugel asuvas riigis likvideerimas kolme ?transpordi- ja lõhkamisvalmis? tuumapommi, mis sealne megalomaanist isevalitseja oli hankinud.

Ameeriklaste ?ettearvamatu? sekkumisvõimalus pelutas mitmed diktaatorid ennast talitsema. Teisalt aktiviseeris Iraagi sõda Lähis-Idas Ameerika- ja üldse Lääne-vastalisust. Tõenäoliselt hoidsid ranged jälitus- ning kontrollimeetmed, mida rakendati USAs ja Euroopas, ära suurema osa kavandatud terrorismiakte, aga vabaneda neist maailmal korda ei läinud. Samal ajal ärritas isikuvabaduste piiramine tavakodanikke. Argielu muutus muuski osas ebamugavamaks. Nii õhutas kõrgendatud valvsus paljusid kohalikke hulle tegutsema. Ühiskonna tühinegi häirimine äratas laia tähelepanu ja psühhopaatidel oli varasemast hõlpsam oma avalikku või varjatud kaifi kätte saada. Küünikud väidavad ? aga võib-olla polegi väitjad küünikud, vaid inimese süvaolemuse tundjad ?, et terrorism on paratamatu hind, mida inimkond maksab oma põlise igatsuse ja värske oskuse eest vältida uusi maailmasõdu. Iga sugupõlv toodab teatud hulga väärdunud isendeid, kelle missioon on hävitada, ja kui pole lahinguvälja, kus tappa, tapetakse ilma rindejooneta.

Ajaloolased spekuleerivad. Kui ameeriklased ja britid ei oleks kevadel 2003 Iraaki vallutanud, mis oleks meie maailmas kakskümmend aastat hiljem teisiti olnud. Jänkid said mõru õppetunni, kahtlemata, ja mitme analüütiku arvates jäi sajandi esimese kümnendi keskpaik nende relvavõimsuse apogeeks. Lähis-Idas ei hakanud asjad nõnda minema, nagu Washington oli oma kodukootuses oletanud. Samas jäi Iraak moraalseks ja ressursse raiskavaks taagaks George W. Bushi järglastele. Maailma ja niisiis ka USA majandus ei saanud loodetud mahus uut hoogu sisse. 1929. aasta börsikrahhi kordumise kõige ohtlikum ähvardus hoiti teisel kümnendil ära, aga ei suutnud ei demokraatidest ega vabariiklastest Valge Maja peremehed leida võlukeppi, mis vabastaks riigi eelarvedefitsiidi ja kodanikud võlakoorma kammitsast. Saddam Husseini kukutamisega ei lõppenud, vaid algas ülikulukas salajane ja avalik võitlus selle eest, et naftamaardlad Kaspia-tagusest Sahara-pealseni ei langeks mõne islami fundamentalistide ?anta?eeriva-terroriseeriva kliki kätte. Maailma majandusele eluliselt tähtsa energiaallika kättesaadavus tagati. Siiski küsivad aastal 2024 paljud, kas konservatiivsemaid abinõusid ja mõjutusvahendeid rakendades ei oleks Lääs võinud saavutada sama eesmärgi odavama hinnaga. Muide, energia ?puhas ja piiramatu? tootmine (näiteks kontrollitud termotuumareaktsiooni abil) kuulub endiselt ulmevalda, kuigi jutud võimalikust läbimurdest lähikümnendil on taas populaarsed.

Ent toimus muudki, millega Bush, Cheney, Rumsfeld ja Co ei olnud arvestanud. Superriigi kohmakus oma supervõimu kasutamisel ajendas hoiakumuutuse Euroopa ja Aasia demokraatlike ja pooldemokraatlike riikide pealinnades. Häid suhteid USAga peeti endiselt oluliseks, kuid XX sajandi teise poolega võrreldes jäi järsult vähemaks onu Sami soovide silmadest lugemine. 2024. aastal ei ole maailm taas multipolariseerunud selles mõttes, et Ameerika Ühendriikidele oleks tekkinud üks või mitu enam-vähem võrdset vastasjõudu. Jänkid pidid hämmingus tõdema, et isegi sõltlased ei jaga nendega kaugeltki mitte kõiki väärtusi ja arusaamu, kuidas seesinane maailma peab toimima. Ameerika militaarse hegemoonia tasakaalustajaks osutus ? muu hulgas ? liitlaste isemeelsus. Washingtoni ?hüva nõu? võeti valikuliselt kuulda. Ja üllatus ? sidemeid ei lõtvunud, küll aga tihenes koostöö ja vähenes uisapäisa tegutsemine. Lahkarvamused Ameerika ja Euroopa vahel ei ole kadunud, kuid majanduslik, poliitiline ja julgeolekuline kooperatsioon üle Atlandi on mõlemale sedavõrd vältimatu, et ?arusaamatusi? ei lasta muutuda tagasipöördumatuks.

 

Geograafilise Euroopa sellest osast, mis on ühinenud Euroopa Liiduks, on kujunenud maailma kõige stabiilsem piirkond. Kontrast jõukama Lääne- ja vaesema Kagu-Euroopa vahel on selgesti hoomatav, ent mitte nii karjuv kui mujal maailmas. Sisemajanduse kogutoodangult per capita (neid päid on pool miljardit) jääb EL maha Põhja-Ameerikast, Austraaliast ja poolest tosinast kontsentreeritud rikkuse saarest Aasias. Loomulikult vaevab liitunuid hulk mitmesuguseid päevaprobleeme, osal juured sügaval minevikus. Aga ikkagi on XX sajandi keskel alanud integratsioon osutunud ainuõigeks lahenduseks. Riikide-rahvaste sidumine vastastikuses koostöös hoidis ära allakäigu, mis ähvardas õhtumaid pärast Teise maailmasõja ning taas pärast külma sõja lõppemist, ja tegi ühiskodu eurooplastele vastuvõetavaks. Märgatavalt suurendas ELi sisemist stabiilsust ning lõdvendas pingeid 2012. aasta ülemkogul vastu võetud otsus, et ?lähima viiekümne aasta jooksul ei laiene EL üle oma ajaloolis-kultuuriliste piiride?, kuid on valmis tegema laiaulatuslikku majanduslikku koostööd mis tahes riigi või regiooniga, eriti aga oma lähinaabritega idas, kagus ja lõunas.

2000. aastal seatud eesmärk, et EList peab 2010. aastaks saama kõige konkurentsivõimelisem ja teaduspõhine piirkond maailmas, nihutati edasi põhjendusel, et nii laienemine kui ka uue põhiseaduse tegelik rakendamine tekitasid ?ootamatuid? komplikatsioone. Majanduspoliitilise tervikregioonina on EL saavutanud 2024. aastaks küll number ühe staatuse, ent ei ole oma arengus siiski mitte nii kaugele jõudnud, kui varem loodetud. Asi on selles, et kusagil mujal pole tekkinud riikide ühendust, mille lõimetusaste oleks Euroopaga ligilähedaseltki samale tasemele tõusnud. Kannustav vajadus omasugus(t)ega rinda pista puudub.

Kagu-Aasia on kasvatanud majanduslikku potentsiaali, kuid ei ole suutnud poliitiliselt integreeruda ja niisiis ka mitte muutuda ühisjõuks, kes heidab kinda ELile ja/või Põhja-Ameerikale. Poliitiliselt on ASEAN varasemast isegi ebastabiilsem. NAFTA on jõudsalt laienenud. Aga kuna Ladina-Ameerika riigid kardavad USA mõju liigset kasvu ja USA ise eelistab jääda pigem traaditõmbajaks kui asuda oma tagahoovi lahendamatuid umbsõlmi harutama, ei mindud Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikide kooperatsioonis vabakaubandusest oluliselt kaugemale. Pealegi ei ole karta, et sealsed sotsiaalsed käärimised võiksid lahvatada muud maailma ohustavaks tulekahjuks. Onu Sam on õppust võtnud: ladinlaste igasse võimujagelusse pole mõtet sekkuda. Nii mõnigi kord on tulusam lasta protsessil ise küpseda ning ennast välja kurnata. Narkoäri pole suudetud tõkestada. Relvakaubandusel ja raha liikumistel (mille eest relvi osta) peab Washington siiski silma peal. Ootetaktikale ülemineku tegi võimalikuks tõsiasi, et ajalooareenilt oli kadunud revolutsiooni eksportiv, s.t. rahastav-relvastav Nõukogude Liit. Islamimaadest imporditud terrorism ei saanud katoliiklikus Ladina-Ameerikas kardetud tuult tiibadesse, kuigi häirivad üksikjuhtumid leiavad sealgi aset.

 

Kakskümmend aastat hiljem ei ole inimkond oma keerdsõlmede lahendamisel sammugi edasi jõudnud. Võib-olla ollakse sajandi algusega võrreldes mõnevõrra pragmaatilisemad ja seega küünilisemad, võib-olla osatakse pisut paremini mõnda ohtu ette näha, mõnest probleemist kompromisside najal üle saada. Võib-olla mõistab rohkem meie liigikaaslasi kui varasematel aegadel, et kõigel on piirid ? ka inimese ahnusel, isekusel, naudingujanul, võimuteostamisel. Ent inimese mõistmise-teadmise ja käitumise-tegemise vahel haigutab endiselt ületamatu lõhe. Ühed on veendunud: sõgedus pärib võidu ja marss kuristikku jätkub pidurdamatult. Teised kõhklevad: inimene olla on mõistatus ja lahendamata mõistatus kätkeb lootust.

26.04.2004