Tundmatuid teisi on tänases Eestis ohtralt, erinegu need meist siis edu või etnose poolest

Maarja Kaaristo

Intervjuu antropoloog Aet Annistiga

Läinud detsembris toimus taas rõõmustav sündmus eesti sotsiaalteaduste vallas: doktoritöö kaitses Aet Annist, kes on Sirbi lugejaile tuttav kolumnidega, kus ta vaatleb antropoloogi pilguga Eesti ühiskonna eri tahke, asetades need muus maailmas toimuva konteksti. Aet Annist on kaitsnud magistrikraadi Tartu ülikoolis sotsioloogia ja Cambridge’i ülikoolis sotsiaalantropoloogia erialal ning õpetanud ülikoolides nii Tartus, Tallinnas kui ka Londonis. 2001. aastal alustas ta doktoriõpinguid University College London’i antropoloogia osakonnas. Aastatel 2002–2004 käis ta Eestis välitöödel ning kaitses doktorikraadi dissertatsiooniga “Seeking community in post-Soviet Estonian centralised villages” (“Otsides kogukonda postsotsialistlikes Eesti keskuskülades”). Esitan sel puhul töö autorile mõned küsimused.

Uurisid oma hiljaaegu kaitstud doktoritöös arenguantropoloogilises perspektiivis abiprogramme kahes Lõuna-Eesti külas. Kuidas jõudsid teemani?

Tegelikult on see päris pikk lugu. Kirjutasin oma magistritöö Tartus noorte kujutamise kohta Eesti meedias ja leidsin, et neid kujutatakse antropoloogi traditsioonilise objekti, metslasega, üsna sarnasel moel. Ühest küljest põneva, eksootilise olendina, ja teisest probleemina, näiteks arenguprobleemina. Nii metslast kui noort on kujutatud sellistena nii igapäevases retoorikas kui ka ühiskonnateadustes. Jätkasin juba otsesemalt arenguantropoloogiaga oma magistriõpingute ajal Cambridge’is. Töö käigus selgus, kui vähe on antropoloogid uurinud arengu teemat Ida-Euroopas, kuigi see on seal ühiskonna identiteedis nii keskne ja kultuuri seisukohalt raputav. Eestis tagasi, sattusin õpetama kvalitatiivseid meetodeid grupile spetsialistidele, kes pidid ühe välisrahastuse ja -ideoloogiaga programmi raames edendama kogukondade koostoimimise võimet Eestis. Nad olid oma välismaise instruktori Kolmandast Maailmast pärit näidetes ja suhtumises pettunud. Mulle tundus välismaiste arengueesmärkide võimetus arvestada kohalike olude ja enesehinnanguga aga hirmus põnev, nii et hakkasin neid õpetades ka esialgset doktoritöö uurimiskava kokku seadma. Kui alustasin doktoriõpinguid Londonis, otsisin sarnaseid uurimisobjekte, aga ainult arenguorganisatsiooni uurimine tundus mulle kuidagi mage. Tahtsin samal ajal vaadelda ka sotsiaalseid gruppe, mida selline organisatsioon püüab mingi ideoloogilise raami abil aidata üle oletatavalt postsotsialismist tulenevatest probleemidest. Nagu antropoloogias tavaks, ei läinud ka mina välitööd tegema kivvi raiutud hüpoteeside ja ülikonkreetse uurimisplaaniga, mis kanaliseeriks uurija huvi vastavalt ettekujutusele kohalikust tegelikkusest. See, mis lõpuks välja koorus, erines suuresti kavandatust ja oli lõpptulemusena üsna üllatav.

 

Viisid oma välitöid läbi väga traditsiooniliselt, elades pikemat aega otse “väljal”. See pole Eesti teemade uurijate puhul just väga tavaline. Palun kirjelda lähemalt oma metoodikat ja välitööde protsessi. Millised olid koduse antropoloogia plussid ja miinused?

Briti antropoloogidele on pikaajaline välitöö (vähemalt aasta) norm; ka enne mind on Eestis teinud doktoritöid mõned Britannia ülikoolides õppinud antropoloogid, näiteks 1990. aastate keskpaigas Sigrid Rausing. Kuna tegin välitööd erinevalt enamikust arenguantropoloogidest samaaegselt nii arenguorganisatsioonis kui külades, venis välitöö veelgi pikemaks. Olin “väljal” poolteist aastat pluss lühemad visiidid pärast välitöö lõppu. Mitmetasandiline etnograafia võimaldab kirjeldada seda, kuidas kohalikku elu mõjutavad rahvuslikud ja rahvusvahelised tegurid, aga ka seda, mis kohalikus elus on suunatud just niisugustele teguritele reageerimisele. Mu igapäevane töö oli aga selle mitmetasandilisuse tõttu vahel päris kontimurdev, seda enam, et otsustasin külade ja organisatsiooni ürituste vahel liikuda ühistranspordi, ratta või nii-öelda informandiküüdiga. Igatahes andis see mulle palju lisainfot, võimaldas luua tihedaid suhted uuritavatega ja omal nahal läbi elada teistest sõltumise vaevasid Eesti maaühiskonnas.

Koduantropoloogia on tegelikult üpris suhteline mõiste: olgugi et töötasin eestlasena Eestis, oli maal elamine mulle tuttav kõigest suvitajana. Nii oli tegemist piisavalt tuttava väljaga, et enda distantseerimine antropoloogilise pilgu võimaldamiseks nõuaks lisapingutust, ja samas polnud mul maaelust mingeid varasemaid sügavaid teadmisi. Samaaegne välitöö Briti arenguorganisatsioonis ja mu antropoloogiline Briti “päritolu” osutavad veelgi selgemalt “koduantropoloogia” problemaatilisusele. Kindlasti hõlbustas keeleoskus uurimist, ka oli mul eestlasena lihtsam orienteeruda eestimaises igapäevas, aga samas on vaid see, kes keelt ei oska, suuteline nägema selles peituvaid sotsiaalse peegeldusi, mida keelega harjunu enesestmõistetavuseks peab – ja sama kehtib ka võime kohta kultuuri lahtiste silmadega vaadata.

 

Kirjeldad oma dissertatsioonis väga huvitavalt mitmesuguseid külaelu sotsiaalseid vorme (nt “katlamajaklubid” vs. kohalike ettevõtjate “lipsuklubi”). Kui kerge (või raske) oli kõigi niisuguste gruppide ja ka külaelanikega kontakti luua, kuidas sind omaks võeti?

Eestis on haridus ja uurija staatus üsna austusväärne ja see avab paljud uksed. Samas ei ole meil kasti- ja klassipiirid nii selgelt joonistunud, et uurija nende taha takerduks. Siiski on nii sotsiaalse skaala ülemine kui alumine ots raskemalt ligipääsetavad, miski, mis iseloomustab kindlasti koduantropoloogiat nii läänemaailmas kui Ida-Euroopas rohkem kui traditsioonilist antropoloogiat, kus uurija saabub hõimupealiku juurde, kelle abiga jõuab iga hütini.

Aga lõppeks on antropoloog diskreetne ja huvitatud kuulaja. Ja see on suhteliselt harva esinev ning tervitatav nähtus. Võimalust endast rääkida, oma elu endale ja võõrale, neutraalsele inimesele seletada hinnatakse kõrgelt nii edukate kui rataste vahele jäänute hulgas.

 

Näitad, kuidas Eesti maaelanikkonna sotsiaalne staatus on langenud varasemaga võrreldes väga madalale ja kuidas külaelanikud väldivad omavahelisi kontakte ning ootavad oma elu korraldamisel abi pigem riigilt ja kohalikult omavalitsuselt. Kui palju aitas Briti abiprogramm kogukonna liikmete vahel suhteid (taas)luua? Kas sinu arvates on praegune situatsioon ajutine ja kas on oodata ka kolmanda sektori osatähtsuse kasvu ja kogukondlike sidemete tugevnemist maapiirkondades?

Sageli tähendab mingi sotsiaalse kategooria, nt maainimeste sattumine kehva olukorda seda, et grupisisesed sotsiaalsed sidemed tugevnevad. Eestis aga paistab, et kehv olukord on teravdanud vahesid selle elanikkonnarühma sees. Minu poolt uuritud kahes külas ei suutnud programmi tegevus kogukonda luua. Kõiki elanikke kaasata püüdvad üritused hoopis rõhutasid teravnenud suhteid, mille taustaks on üsna värske ebavõrdsuse kogemus, minevikupositsioonide problemaatilisus ja uued ebasümmeetrilised sõltuvussuhted. Sellises olukorras ei teeninud ka kohalike liidrite koolitamine deklareeritud eesmärki (kuigi see saavutas muid, vähemalt sõnastamata, kui mitte ootamatuid, programmi eesmärke, nt kohalike “programmiusku” pööramine ja sellega tarviliku ning muljet avaldava toetajaskonna loomine). Ma arvan, et see soovimatus lävida, mis ilmnes keskuskülades, ei ole ainult postsotsialismist põhjustatud, vaid iseloomustab põhjamaise võrdsuskultuuriga ühiskondi üldisemalt, aga eriti siis, kui võrdsuseetos on ohus. Sellistes tingimustes ei paista piisavat niisugust tüüpi pingutustest, olgu need vaid kolmanda sektori omad või kõigi sektorite koostöö. Ma ei julge ennustada, kas on võimalik, et vahed inimeste hulgas võiksid vähenema hakata, või et eestlane muutub immuunsemaks ebavõrdsuse suhtes. Millegipärast kahtlen selles. Küll aga on valmisolek ühiste eesmärkide nimel koos tegutseda tihenenud hajakülades, ja suhteliselt sarnastel sotsiaalmajanduslikel positsioonidel inimeste vahel. Iseasi, kas seda võib kogukonnaks pidada, kui koos käib näiteks mingi programmirahastuse taotlemise tõttu paar keskklassi peret.

 

Kas oled oma informantidele ka töö tulemuste kohta tagasisidet andnud ja kuidas suhtusid nemad uurimistulemustesse?

Koduantropoloogia üks tõsisemaid väljakutseid on vajadus arvestada kohalike lugejatega, minu puhul seega nii külades, arendajate hulgas kui siinsetes akadeemilistes ringkondades. Olen andnud otsest tagasisidet peamiselt uuritud organisatsioonile, kus minu üllatuseks mu kriitika igati heaks kiideti. Külaelanikele on tagasisidet keerulisem anda juba selle tõttu, et töö on ingliskeelne. Aga nendega, kellega suhtlema olen jäänud, on ka töö tulemustest juttu olnud. Antropoloogia on seni Eestis nii võõras distsipliin, et töö tulemuste kirjeldamise asemel pean enamasti seletama, kuidas nii veider tegevus nagu kusagil võõras kohas elamine võib tulemuseks anda midagi, mida võib nimetada teaduseks. See kummaline ühiskonna peegeldus, mis antropoloogia abiga inimeste ette jõuab, on üldse väga intrigeeriv – seda enam indiviididele, kelle elu on olnud abiks selle avastamisel.

 

Missuguste uurimisteemadega tegeled praegu?

Praegu olen süvenenud sellesse, kuidas areneb imikust inimene … Olen lapsepuhkusel ja kuigi mõned ripakil tööd on ka parasjagu käsil, püüan seda üürikest aega, mil laps on väike, abitu ja kiiresti arenev, kasutada ainult temale pühendamiseks. Aga järgmised teemad, mida tahaksin asuda uurima, puudutavad ühel või teisel moel institutsioonide ja inimeste kokkupuudet postsotsialistlikus maailmas.

 

Millised Eesti etnoloogide (antropoloogide) tööd on viimasel ajal huvi äratanud?

Ausalt öeldes pärast doktoritöö lõpetamist ei olegi jälginud, kes mida teeb. Laur Vallikivi ja Aimar Ventsel on mind meeldivalt üllatanud, nagu ka mõnede etnoloogide tööd. Aga sügavat austust on minus tekitanud Triinu Metsa töö Tallinna ülikoolis antropoloogia osakonna toimima saamisel.

 

Missugusena näed antropoloogia (ja etnoloogia) tulevikku Eestis? Milline on (või peaks olema) antropoloogi/etnoloogi koht sotsiaalteadustes ja Eesti ühiskonnas?

Hiljutine olukord Tartu ülikoolis, kus etnoloogia oli peidus ajaloo osakonnas, võib olla osalt rikastav, nii traditsiooniliste ajaloo harude kui etnoloogia enda seisukohalt. Samas on suhtlus sotsiaalteadustega vist mingite halduslike takistuste tõttu puudulikuks jäänud, ja see on Tartus etnoloogia ampluaad oluliselt vähendanud. Tallinna ülikooli antropoloogiaosakond annab lootust, et sotsiaalteaduslikum suund saab jalad alla: osakonna loomist alustati administratiivse pagasita ja huvi eriala vastu on vaieldamatult suur. Puudu on paraku tegijaist. Kvalitatiivsema ja terviklikuma, konteksti arvestava ja sotsiaalse tegevuse tähendust analüüsiva eriala järele peaks vajadus olema väga suur. Antropoloogial on muuseas ohtralt ülimalt praktilisi väljundeid, näiteks meditsiinis, arenguplaneerimises, marketing’is ja mujal. On muidugi iseasi, kas Eestis on ühelgi sotsiaalteadusel või üldse analüütilisel otsustusalusel kuigi suurt mõjujõudu. Antropoloogial on unikaalne võime arvestada konteksti ja tähendust; lisaks tegeleb antropoloogia “teise” teemaga. Ent teisi, just uurimata teisi, on tänases Eestis ohtralt, erinegu need meist siis edu või etnose poolest.

 

Maurice Bloch ütles oma 2005. aastal LSEs peetud ettekandes, et tänapäevane antropoloogia on liialt fragmenteerunud, tegeldakse liiga spetsiifiliste üksikküsimustega, kardetakse teooriaid ja üldistamist ning seepärast puudub antropoloogidel igasugune mõju nii teistele distsipliinidele kui ka laiemale publikule. Näiteks George E. Marcus on aga representatsioonikriisist väljatulemiseks pakkunud just interdistsiplinaarset multi-sited antropoloogiat. Missugusena näed sina antropoloogiateaduse tulevikku?

Ma ei usu, et üks peaks teise välistama. Multi-sited ja interdistsiplinaarsed uurimused võiksid just üldistusteni viia. Aga vastuolu “liblikakogumise” ja suurte abstraktsioonide vahel on antropoloogias tõesti olemas. Ideaalis peaks antropoloogia olema suuteline pakkuma mõlemat. Loomulikult on Blochil õigus, ainult fragmentide kogumine ilma üldistusteta ei ole tõsiseltvõetav teadus. Aga mitte iga suur etnograaf ei ole suur teoreetik (ja vastupidi). Põlata tugevat etnograafiat, kuna see ei vii universaalsete üldistusteni, tähendab saagida oksa, millel seesama kriitik istub. Antropoloogia a ja o on võime koguda pikaajalise välitöö käigus tähendusrikast sotsiaalset materjali ja jõuda sellelt pinnalt üldisemate järeldusteni.

Antropoloogia distsipliinisisene enesekriitika on peaaegu morbiidselt terav, kuid minu arust tuleks rohkem väärtustada antropoloogia jaksu vastu astuda varjatud võimu- ja kontrollimehhanismidele. Arvestades praeguseid trende demokraatia arengus, tundub tegelikult antropoloogia tulevik tume, kuivõrd sel erialal on vahendid kõikvõimalike enesestmõistetavaks peetud sotsiaalsete reeglite ja normide katet kergitada, poliitilisi või emotsionaalseid õigustusi läbi näha ja võimult maske maha rebida.