Tuumajaam aia taga ehk teerull ukse ees

Letipea ja Mahu piirkonna inimeste organiseerumine ühise vaenlase AS Fermi Energia isetegevuse takistamiseks.

MADIS VASSER

Enno Tammeri värske teos „Tuumajaam aia taga“ kajastab ühe kogukonna võitlust oma kodukoha nimel päästmaks looduskaunist poolsaart väikese tuumajaama ja suure tööstuse käest. Kõlab nagu kirjeldus mõne arengumaa äärealadelt, kuid ei – tõsielulise raamatu tegevus toimub Eestis, nagu reedab ka raamatu alapealkiri „Letipea päevaraamat“. Esmapilgul ülimalt kitsa teema ümber keerlev kirjutis on tegelikult palju laiema haardega: see on vastupanu käsiraamat, nagu autor on ise öelnud.

Lugejat ootab ees formaat, mis on segu päevikusissekannetest, ajaleheartiklitest, teabenõuetest, ilmateadetest ja ilukirjanduslikest vahepaladest. Kohati on tekst kuiv ja rahulik, siis jälle kirge täis ja üle võlli. Ei puudu ka korraliku kriminulli ilmingud, nagu näiteks korruptsioonikahtlustused, salakuulajad ja koodnimed (Noorperemees, Põliskalur, Külavanem jne). „Omasid ma hoian,“ kinnitas autor raamatuesitlusel. Ja teised asjaosalised … võivad leida oma passijärgse nime ja autoriga peetud kirjavahetuse kenasti must valgel äratrükituna. See pani higistama ka minu, sest olin minagi Tammeriga (oma teada privaatselt) kontvõõrana tuumateemadel põgusalt mõtteid vahetanud. Mõned korrad tõesti oma nime raamatust leidsingi – hea ja halb üllatus korraga.

Lugu on iseenesest lihtne: mööda Eestimaad liigub ringi tuumajaama rajada sooviv seltskond ärimehi, kelle näpp langeb ühel saatuslikul hetkel Viru-Nigula valla Letipea küla peale. Kohalikele tuleb selline otsus 2022. aasta oktoobris täiesti ootamatult – ja ega aega uudisega kohanemiseks antagi, kuna mõne nädala pärast läheb geoloogiliseks puurimiseks ja uurimiseks. Kohalikke „unustatakse“ aga sellest teavitada. Elanikele, keda ei vaimusta plaan muuta elurikas poolsaar tööstusmaastikuks, kleebivad arendajad ja omavalitsusjuhid külge sildi „suvitajad“ või „NIMBYd“. Algab aasta ringi „suvitajate“ omavaheline suhtlus, luureandmete kogumine, avalike pöördumiste koostamine ja kõik muu, mis ühe kodanikuvastupanuga kaasas käib. Kuigi nad ei ole tegelikult vastu, nad on poolt: „oma kodude, oma aedade ja aiataguste, ümbruskonna, põhjaranniku, oma Eesti poolt“. Nad panevad proovile nii arendaja kui ka riigiametnike väite, et kui kohalikud elanikud ikka üldse ei soovi, siis tuumajaama nende aia taha kindlasti ei tehta. Aga kui kohalikelt ei küsitagi? Siis võib senine teerullipoliitika jätkuda.

Aukartustäratava detailsusega on raamatus dokumenteeritud umbes aasta jooksul Letipea ja Mahu piirkonna inimeste organiseerumine ühise vaenlase AS Fermi Energia isetegevuse takistamiseks. Ja ega muud moodi kui niisuguse raamatu vahendusel sellest kõigest teada ei saakski. Nagu tekstist korduvalt ilmneb, siis kipub näiteks seletamatult tuumaenergialembene rahvusringhääling kajastama peaaegu igat Fermi pressiteadet, aga Letipea kohalike saadetud uudistest ei midagi. Mitte et need uudislood oleksid kuidagi kehvasti kirjutatud, aga mida peatükk edasi, seda rohkem poetab autor killukesi ka omaenda kuulsusrikkast minevikust võimeka ajakirjaniku ja publitsistina. Lugedes võib vahepeal küll tekkida küsimusi, kas üht või teist külaelu tippsündmust on vaja nüüd nii põhjalikult kirjeldada. Kuid siis saabub jälle selgus: muidugi on vaja, sest nii on vastaspoolel üha totram väita, nagu kujutaks Letipea endast vaid üht mahajäetud tühermaad, mis ootab avasüli Fermi Energia tuumajäätmete konteinereid.

Kas sellest raamatust saab lugeda tuumafüüsika nüansside kohta? Ei. Aga Eesti ees seisvatest keerulistest valikutest energeetikavallas laiemalt? Kindlasti mitte. Väikestest moodultuumajaamadest? Noh, natukene. Ja rohkem ei olegi vaja. Kuivõrd masstoodetavaid pisireaktoreid ei ole veel kusagil maailmas litsentseeritud, veel vähem rajatud, siis kalduks raamat antud küsimuses juba tugevalt ulmevaldkonda. Küll aga on vägagi päris negatiivne mõju, mida avaldab juba praegu Letipea kohalikele väikereaktori rajamisega ähvardamine – psühhoterror, nagu mõni raamatus ütleb. „Letipea ei ole nõrkadele,“ kinnitab autor.

Soovitan raamatut kõigile, kes tahavad sageli emotsioonitu tuumadebati kõrvale ka pisut inimlikumat dimensiooni, huvituvad üldisemalt kogukondliku aktivismi telgitagustest või soovivad lihtsalt koos kohalikega veidi muheleda: „Ühel hetkel üllatab Fermi kommunikatsioonijuht Loide mind Juhan Peegliga. Väidab, et tema pole õppinud Peegli ajal, kuid teab Peegli väga head lauset: ajakirjanik võid olla, kuid inimene pead olema. Hakata minule Juhan Peeglit tsiteerima? Juhtumisi olen õppinud Peegli ajal, juhtumisi oli Juhan minu diplomitöö juhendaja ning juhtumisi tegin tema 100. sünniaastapäevaks raamatu „Meie Juhan“. Peaksin sellele tattnokale vastama Juhani lausega: „Teie jutt on nagu pardi sitt merevees“.“

Madis Vasser on väiketuumajaamade vanemekspert keskkonnaühenduses Eesti Roheline Liikumine. Arvustus on kirjutatud raamatu autori kingitud eksemplari põhjal.