Üks roll

TAMBET KAUGEMA

Teatrikriitik ja tuleval hooajal taas kõrgliigas mängiva Viljandi Tuleviku jalgpallimeeskonna tulihingeline poolehoidja Alvar Loog on kirjutanud ühest talle tõsise pettumuse valmistanud teatrilavastusest: „Ootasin sellelt lavastuselt umbes sama, mida advokaadilt, ametiühingult, rahvasaadikult või kodukoha jalgpallivõistkonnalt: et ta mind esindaks.“ Usun, et paljudele lugejatele on muidu kõik arusaadav, ent häguseks jääb see, kuidas saab jalgpallivõistkond kedagi esindada või olla inimesele üldse tähtis. Miks muidu pahandas üks kultuuriajakirjanik (nimi toimetusele teada) mõni aeg tagasi Facebookis, et samal ajal kui paljud olulised kultuurisündmused jäävad teleekraanil kajastamata, kannab ERR üle mõttetut Eesti jalgpalli, mis niikuinii kedagi ei huvita ja midagi põnevat ei paku.

Läinud laupäeval sai otsa Premium liiga 36 vooru väldanud jalgpallimaraton: märtsi alguses, kui lumi oli veel maas, hakati mängudega pihta, ning nüüd, uue lume saabudes, selgus Eesti meister. Otsa saanud hooajal põnevuse puudumise üle kurta oleks sulaselge asjatundmatus, sest tihe rebimine käis kogu aeg ning veel kaks vooru enne lõppu oli neljal meeskonnal enam-vähem võrdne võimalus võita tiitel ja viia karikas oma koju. Selguse tõi majja laupäeval Hiiul ja Lillekülas mõneminutilise vahega kõlanud lõpuvile: meistri selgitamiseks lisamängu ei tule ja keset tummist konkurentsi on võitnud klubi esimese meistritiitli Lasnamäe paesel pinnasel pesitsev Infonet.

Põhjustena, mis viisid Infoneti (küll napi) võiduni, on nimetatud meeskonna stabiilsust ja kogenud mängijate suurt osakaalu. Kui teistel tiitlipretendentidel tuli ikka ette lühemaid või pikemaid mõõnaperioode, kiputi järjest kaotama ja viigistama, siis Infonet sumas läbi hooaja ühtlases tempos ja ilma suuremate ärakukkumisteta. Selle kinnituseks on kas või asjaolu, et 36 mängust kaotati vaid neli: liiga parim tulemus selle nurga alt vaadates. Ülejäänud kolme kogenud musketäri (Vladimir Voskoboinikov, Andrei Kalimullin, Aleksandr Dmitrijev) kõrval tõusis Infoneti meeskonna selle hooaja võtmemängijaks vasakkaitsja Dmitri Kruglov, kelle vasakut jalga on koondise peatreener Martin Reim nimetanud Eesti parimaks. Täpsed tsenderdused ja karistuslöögid on need, mille pärast Kruglovi kõrgelt hinnatakse, nagu ka mängukindlus, mida tal on oma kopsaka kogemuse pealt meeskonnale pakkuda.

Juba teist hooaega hõbemedalile jäänud-tulnud Levadia, kelle tänavune tõsisem murekoht oli meeskonna kasin komplekteeritus ja lühike varumeestepink, võib tagantjärele üksnes kurjalt kiruda oma aastatagust otsust mitte pakkuda Kruglovile lepingupikendust ja hoida sel kombel ära tema siirdumine Infoneti. Raske öelda, kas ilma Kruglovi nelja värava ja 10 väravasööduta oleks Infonetil jäänud meistri­tiitel võitmata, aga selge on see, et 1. oktoobril XXXII voorus Kruglovi ligi 40 meetrilt Levadia väravasse lajatatud karistuslöök jäänuks löömata ning Levadia saanuks liigatabelisse ühe viigi­punkti asemel võib-olla kolm võidupunkti. Just need kaks punkti rohkem, mis jäid puudu nüüd, hooaja lõpus, et viia kullaheitlus lisamängule.

Põneva ja tasemelt ühe tugevama hooaja taustal on üllatav, et publikut tuli staadionidele vähem kui paaril eelmisel hooajal. Premium liiga mängude keskmine publik jäi paari-kolmesaja inimese kanti, ent tuli ette ka mänge, kui jalgpallurite rassimist vaatas pealt alla saja inimese. Milles põhjus? Kehvad staadionid? Tõsi on, et näiteks Infoneti koduväljak Lasnamäel ja Flora varuväljak Sportland Arena Lillekülas on tegelikult harjutusväljakud ning ega ole põhjust kiita ka Nõmme Kalju kodustaadioni Hiiul – tuule- ja vihmakindel trübüün peaks olema meie kliimas elementaarne. Ega see ole kalaleminek, et tuleb kummiülikond selga tõmmata. Seejuures sai aga tänavu valmis Pärnu Rannastaadion, millesarnast ihkaks endale küllap iga jalgpallilinn. Ilmselt tõmbasid ilmakartlikuma ja mugavust hindavama osa publikust staadionitelt ära ka mängude üha kvaliteetsemad tele- ja veebiülekanded, ent siiski jääb õhku küsimus: kas Eesti klubijalgpall pole ikka veel saanud üle nõukogude ajal kogetud katkestusest? Miks tahavad nii vähesed, et neid esindaks kodukoha jalgpallivõistkond?