Üks roll

TRISTAN PRIIMÄGI

Igas seltskonnas on omad reeglid. Varivalitsus, nõunikud, niiditõmbajad, asjamehed ja käsutäitjad peavad oma viha alla suruma suurema hüve ja omakasu eesmärgil. Vahel õnnestub muule maailmale pragudeta fassaadi eksponeerimine paremini, vahel halvemini. Aetakse justkui ühist asja, kuni see oma asja ajamisele ette ei jää.

Õukonnas eripositsioonil on aga narr. Narri üldiselt ei sallita, sest tema positsioon on teiste omast autonoomsem – vaid temal on õigus kõnelda tõtt. Narri tegevus lõhestab ja tekitab segadust, kõigutab valitsevat harmooniat. Provokatsioon kõigutab paati, nii et meeskonda ähvardab väiksemagi kõikumise juures tõsine merehaigus.

Kui Triin Ruumet kuulutas Eesti filmi- ja teleauhindade galal lavalt, et talle on kõige olulisem vabadus, siis pidas ta ilmselt silmas just seda: vabadust etiketist, mille puudumist heidetakse talle ette avalikult ja varjatumalt. Et ta justkui ei oskaks käituda. Et ta ei allu kellegi kehtestatud normile, kuidas tuleb pidada tänukõnet, eriti veel telesaates. Andrei Liimets leiab lõbustatult oma loos „Vähe küpsenud auhinnagala“ siinsamas lehenumbris, et „Triin Ruumeti kõlamine ühena oma filmi peategelastest lõhestas rõhutatud pidulikkuse meeldivalt“. Ruumet ei mahtunud oma olemisega ei selle õhtu ega laiemalt „tele- ja filmiindustri“ raami. Koos oli saalitäis inimesi, kellest paljude üks keskseid tegemisi on oma kuvandi hoolikas vormimine masside tarvis. On teada, kui maitsetu võib olla üks nali, kui vali hääletoon ja kui täpselt peab olema läbi mälutud süntaks, et edastada oma ümmarguste nurkadega, turvaline ja vajaduse korral sotsiaal-poliitilise alatooniga sõnum meediapilti. Olgu see siis hea või halb, Ruumet neid juhtööre ei järgi. Oleks küll ilmselt ekslik arvata, et ta ei tea nende olemasolust või ei hooma, millised need on. Ruumeti külahullu käitumise taga on võib-olla arvestus, mis meenutab mulle kuskilt kuuldud lauset: „Kuuluta kohe, et oled ekstsentrik, siis on sulle edaspidi lubatud palju rohkem kui teistele“.

Ruumeti filmiauhindade suurvõit justkui õigustaks sellist käitumist. Narrid ja hullud on kultuuris ikka olnud äravalitud, nende hullus aga märk, et nad on äravalitud ja seisavad jumalale lähemal kui teised. Nad räägivad teistsuguses keeles ja seepärast pöördume meie, n-ö normaalsed inimesed, nende poole, et raskes olukorras neilt juhatust saada. Delfi oraakel hingas sisse mürgiseid aure ja ajas transis peaga segast juttu, millele omistati tähendus. Šamaanid ja nõiad peavadki olema imelikud, teisest maailmast, ja kas me ei taha, et samasugust funktsiooni etendaks meie elus kunst? Kunstnik on kui müstiline ja irratsionaalne geenius, keegi, kes toob meile teiselt poolt sõnumeid, mida me ise väljendada ei oska, mitte kokteiliklaasiga suhteid korraldav ja kõigile meeldida püüdev tegelane üldiselt heaks kiidetud sõnavaraga.

Ruumet ütles lavalt, et „täna öösel on täiskuu, mis ajab kõik hulluks“. Kuu on ju olnud inimsoo maailma ratsionaliseerimispüüetel risti jalus ees kogu ajaloo vältel. Kuu ajab mere tõusma ja langema, naised verd jooksma, hundid ulguma ja viiemehed jooma. Ruumet ulgus laval kuu poole, sest sel õhtul ja sellel laval oli kuu tema kõige tugevam liitlane, kellele toetuda sel raskel hetkel, kui ülikonnastatud normikirjutajad tahavad kunstnikule hakata vaikselt kõnepruuki ja käitumismalli peale suruma, sest „nii ei tehta“.

Meenub mõistulugu kahest külaarstist. Üks oli väga hea arst, aga inimesena ebameeldiv, ja teine ei teadnud tohterdamisest eriti midagi, aga oli suurepärane suhtleja ja kuulas alati mured ära, mis siis, et ei osanud nendega pärast suuremat peale hakata. Inimeste arvates tähendas „hea arst“ siin loos isikuomadust, mitte ametialast oskust. Milline aga peaks siis olema „hea režissöör“? Tahaks filmitegijaid, kes mõtlevad vähem oma käitumise ja meeldimissoovi peale. Pidev surve kunstnikule tegelda iseenda suhtekorralduse ja paljuski ka finantseerimisega on tapnud vaba, irratsionaalse vaimu. Selleks tulebki aeg-ajalt meile kõigile meelde tuletada, et vaba kunsti loomiseks on kõige olulisem vabadus.