Üks roll

OTT KARULIN

Kui Andi esmakordselt ETV ekraanil oma õunapuu otsas elava vanaemaga kohtus ja nende ühised seiklused lõbustusparki täpsust viskama, preeriasse hobuseid püüdma ja Indiasse mereröövlitega võitlema alles ees ootasid,¹ oli Krista Aru 19aastane. Ilmselt ei vaadanud Aru siis enam lastesaateid ja arvatavasti ei mõelnud veel sellelegi, missugune ta ise kord vanaemana on, kas temast saab pühapäeva- või argipäeva-vanaema.

Ometigi on Krista Arus midagi nii Mira Lobe õunapuu-vanaema kui ka seda tegelast ETV telelavastuses kehastanud Salme Reegi moodi. Reek meenub ennekõike Krista Aru häält kuulates. See on käre ja jõuline, ehk ootamatultki madal ja just seetõttu kuulama panev. Selles hääles, nagu ka Reegi omas, on selgelt aimata tarkust ja elukogemust, millega aga kumbki ei eputa.

Mängis ju Salme Reek korduvalt ka ema Åset Henrik Ibseni „Peer Gyntis“ (Ilmar Tammuri lavastuses 1962 ja Ago-Endrik Kerge lavastuses 1978). Oma enesekeskset ja seiklussõltuvuses poega truult ootav ema Åse küll noomib oma maimu, aga teeb seda ikka heatahtlikult, ka oma surma­stseenis, mille Reegi esituse kohta on kirjutanud Pille-Riin Purje: „[S]eegi muutub poja ja ema ühiseks fantaasiaseikluseks, mis surma, õigemini hirmu surma ees, kirglikult ületab. Lapse­hingelise eluusaldusega.“²

Sarnaselt Salme Reegi Åse ja eriti õunapuu-vanaemaga on Krista Arugi silmis alati väike krutskihelk. „Hapu teeb lõbusaks,“ teatab vanaema õunapuu otsas ja lööb uljalt hambad pooltooresse ubinasse, nagu Aru on ette võtnud jõuda esmapilgul lootusetute eesmärkideni: just tema direktoriks olemise ajal (1995–2005) kasvas Eesti Kirjandusmuuseum „teaduse tippkeskuseks“, nagu sõnastas kulka žürii, kes talle 2005. aastal selle töö eest aastapreemia määras, ning ka eelmisel nädalal avatud Eesti Rahva Muuseumi (Aru juhtis seda 2006–2012) uue maja saamisloos on tal oluline roll. Ehk suuremgi, kui … „Ah, mis sellest rääkida,“ kujutan siinkohal Aru ütlevat.

On selge, et uudishimuta ei jõua kuhugi ja seda paistab Arul jaguvat – nagu ka Mira Lobe vanaemal, kes trammis loksudes ja hädapidurit silmitsedes nendib: „Mul on kange tahtmine sellest nöörist tõmmata.“ Ja tõmbabki. Sellist uljust läheb vaja ka Arul riigikogu liikmena, sest ega Vabaerakond oma kaheksa liikmega palju enamat nõudlike – ja mõnikord kiuslike – küsimuste esitamisest ning vajaduse korral lärmi tegemisest ette võtta saagi. Jääb vaid üle loota, et kui Aru kunagi saadikuajale tagasi vaatab, ei pea ta õunapuu-vanaema kombel vastama: „Ma töötasin ju aastaid tsirkuses …“

Tsirkust, s.t bürokraatlikku jama ning pealiskaudseid otsuseid, Aru ilmselgelt ei salli. Nii võttis ta ka julgelt sõna, kui Tartu ülikooli rektor Volli Kalm tegi tollasele eesti keele instituudi direktorile Urmas Sutropile, kes kolm päeva varem oli teisele ametikohale valitud, ettepaneku EKI liitmiseks TÜga. Kalmu toodud põhjus – saada tõukefondide programmi kaudu rohkem Euroopa Liidu raha – oli Aru hinnangul „kohatu ja sobimatu“, nagu ka „ei kõlba“ anda lubadusi oma eelviimasel tööpäeval EKIs ametis oleval Sutropil, kes arvas vastukirjas, et ettepanek on asjalik ja väärib kaalumist.³

Aru tegemisi juhib terav õiglustunne, ja kui ta ka sikutab vahel mõnd hädapidurit või lööb hambad hapusse õuna, siis ikka meeles pidades Dagmar Normeti laulusõnu Peeter Volkonski meloodiale telelavastusest „Vanaema õunapuu otsas“: „Meil on, meil on kindel tunne, kui on käsi käes.“

Selles mõttes on Aru ikkagi argipäeva-vanaema, et teistele ta lootma ei jää, nagu ei jää ta ka ilmselt kunagi ema Åse kombel ootama, millal ligimesed oma pättused on teinud ja nende tagajärgedest aru saavad. Siinkohal võiks ju lausa hõisata, et kui Aru poliitikas poleks, tuleks meil vähemalt temasugune pühapäeva-vanaema välja mõelda, aga millegipärast arvan, et Arule selline paatoslikkus sugugi ei istu – ega passikski.

1 Telelavastus „Vanaema õunapuu otsas“, režissöör- lavastaja Elvi Koppel, ETV, 1977.

2 Pille-Riin Purje, Salme ongi teatrisajand! – Postimees, 10. XI 2007.

3 https://www.facebook.com/notes/krista-aru/mitte-ainult-eesti-keele-instituudist/870103299712210