Üleujutatud linnaosa, milles asuvad köögiviljanimedega tänavad

Kui Supilinna nimi ongi läinud laiemasse käibesse sulaajal ja lähtub irooniliselt mõeldud supellinna tiitlist, siis aeg on teinud oma töö. Sellest, mis võis olla pilkenimi, on saanud tähtis osis Tartu identiteedis.

VAHUR AABRAMS

Ma ei olnud Supilinna nimest enne eriti mõelnud. Teadsin, mida selle kohta tavaliselt teatakse. Et nimi tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et selles piirkonnas on hulk tänavaid, mis on nime saanud supis kasutatavate köögiviljade järgi (Herne, Kartuli, Oa jne). Teadsin ka, et ei ole selgust, kui vana see nimi on. Mõne arvates alles Teise maailmasõja järgne, mõne arvates eelne. Kirjalikud allikad olevat sellele küsimusele vastuse leidmisel väga kitsid. Supilinna kõige põhjalikumalt uurinud Lea Teedema ütleb oma magistritöös (2010), kus on vaatluse all Supilinna asustuse kujunemine aastatel 1704–1899, et Supilinna nime käibele tulek „ei olegi täpselt teada, allikates seda nimetust ei kohta. Nimetus näib olevat kasutusse tulnud nõukogude ajal“.1

Ma ei oska anda vastust, millal Supilinna nimi esmakordselt kõnes käibele tuli ja annaalidesse jõudis. Mart Siilivaski 2012. aasta artiklist jääb mulje, et Supilinna nime kasutati kirjalikes allikates esimest korda 1930. aastatel (artikli avalehel seisab joone all märkus: „Nimi iseenesest näib olevat kinnistunud alles 1930. aastail või vähemalt ei ole seda nime varem kirjalikes allikates kasutatud.“),2 ent ühtegi seda tõendavat allikat ei ole seejuures nimetatud. Sellele vastuolule juhtis Supilinna Tirinas (2013) tähelepanu ka Taavi Pae.3 Enn Ernitsa artikli järgi „Eesti kohanimeraamatus“ sai linnajagu endale Supilinna nime „ilmselt Nõukogude ajal“; lisatakse ka, et seda nime hakati „rahva seas“ kasutama „arvatavasti tunduvalt varem“.4 See on ettevaatlikult, aga täpselt sõnastatud, sest sellekohaseid arvamusi tõesti leidub.

Möödunud sügisel hakkas mulle silma Supilinna saksakeelne nimi. Ma ei olnud seda kunagi enne näinud ega kuulnud. Kuid kes tegeleb Teise maailmasõja eelse Baltikumiga, teab, et siinsetel kohtadel on olnud tavaliselt kaks nimekuju: üks eesti/läti keeles, teine saksa keeles. Nii näiteks on Tartu Ülejõe linnajao kohta olnud saksa keeles käibel omapärane segakeelne nimi Trans-Embach. Supilinna tähistas kohalikus saksa pruugis, nagu osutus, nimi (das) Gemüseviertel.

Silmasin seda sõna Saksa ajaloolase Verena Dohrni reisikirjas „Baltische Reise“, mis ilmus 1994. aastal Maini-äärses Frankfurdis ja milles on juttu Baltikumi juutidest. Selle väga lugemisväärse raamatu autor oli käinud just Balti riikides ja sõitnud läbi siinsed suuremad linnad, peatunud ka Tartus ja suhelnud kohalike juutidega. Dohrni raamatus on kasutatud ka palju baltisaksa allikaid, muu hulgas omaaegse juristiharidusega tartlase, Saksa kultuuromavalitsuse sekretäri Oswald Hartge (1895–1976) mälestusteraamatut „Auf des Lebens großer Waage“ (Hannover-Döhren, 1968). Näib, et Gemüseviertel’i sõna võiski talle just Hartge memuaaridest tuttavaks saada. Mõeldav on ka, et seda nime kasutas lisaks mõni noistki, kellega ta Tartus, ligi 30 aastat tagasi, kohtus.

Oswald Hartge sündis ja veetis osa lapsepõlvest otse Supilinna naabruses Laial tänaval, kuhu tema arstist isa 1880. aastatel elama asus. See oli nn Walteri maja, mille taga asus „suur metsistunud aed, mis sirutus üle vana linnavalli ja kraavi“. Hartge kirjeldab Laia tänavat veel: „Pikad aiatarad ja madalad, peaaegu maailmelised majad annavad tänavale aguli iseloomu. Suured lääne­küljel asetsevad aiad kulgevad üle valli ja kraavi Botaanika tänavani, mis juhatab oma XIX sajandil valminud puumajadega juba edasi vähe mainekasse Herne, Oa ja teiste köögiviljade nimesid kandvate, osaliselt isegi sillutamata tänavatega agulipiirkonda.“5

Linnaosa kui supikauss. Veeta ei ole supist mõtet rääkida. Meloni tänav Tartu Supilinnas varakevadel.

Wikimedia Commons

Kaugemal selgitab Hartge ühes joonealuses Meloni tänava asukohta ja mainib seejuures Gemüseviertel’it: „Meloni tänav kuulus väikestest puumajadest koosnevasse nõndanimetatud „Gemüseviertel’isse“ (Herne, Oa jne tänav), millel oli sealsete salajaste kõrtside ja porduelupaikade tõttu neile mahedatele tänavanimedele vastu rääkiv kuulsus.“6

Vahemärkusena sobib lisada, et Tartu ülikooli hügieeni- ja kohtuteaduse professor Bernhard Körberi maitse jaoks algas tolsamal, Hartge lapse­põlvega kokku langeval ajajärgul Tartus küla­miljöö mõnevõrra kaugemal — Supilinna piirkonna kõrvaltänavatel ja äärealadel. Ta kirjutas 1902. aastal: „Kõrval­tänavatel ja linna perifeeriale lähenedes kaotab piirkond linna iseloomu ja meenutab pigemini küla.“7

Neile, kes saksa keelt ei mõista, tuleks muidugi selgitada, mida sõna Gemüseviertel tähendab. See on liitsõna, mille esimene pool Gemüse tähendab köögivilja/aedvilja. Teine pool Viertel tähendab kvartalit (s.o õieti veerand(ik), neljandik) või ka ebamäärasemalt mingit piirkonda, osa mingist alast, enamasti linnast, niisiis linnaosa. Võiks öelda, et Gemüseviertel on piirkond, kus kasvatatakse või näiteks hoopis müüakse (nt turul) köögivilja (mõnes teises Viertel’is võib-olla kasvatatakse lilli, müüakse liha jne).

Nimetus Gemüseviertel on heas kooskõlas Supilinna tekkelooga. Lea Teedema on näidanud, et Supilinn kasvas põhiosas välja tartlaste kunagistest väljaspool linnamüüri asunud aiakruntidest, mille struktuur sai XVIII sajandi lõpuks üldiselt paika.8 Kruntide hoonestus aegapidi muudkui tihenes, kuid aiapidamine ei kadunud siiski kuhugi. XIX sajandi keskpaiku oli „[p]ea kõigil kruntidel […] lisaks elamule rohkelt kõrvalhooneid (sh ka loomapidamishooneid) ja lisatulu andev juur- või puuviljaaed“.9 Körber mainib samas 1902. aastal ilmunud teoses, et sealsed „[a]iad (80%) on väga suured, rajatud enamasti köögivilja kasvatuseks“.10 Elamuid lisandus, aiamaad jäi vähemaks, tänavate nimed talletasid piirkonna kunagise peaotstarbe.

Hartge ei ole ainus, kes on sellest piirkonnast kirjutades mõistet Gemüseviertel kasutanud. Seda leidub ka sõjaeelses Eesti vabariigis ilmunud saksakeelses ajakirjanduses. Ja igal kasutuskorral on selge, et mõeldud on just nimelt Supilinna piirkonda. Leidsin kolm näidet: Revaler Bote 1. III 1927, nr 48; Dorpater Zeitung 19. I 1931, nr 14; Dorpater Zeitung 27. IV 1931, nr 93. Aga vaevalt on need ainsad.

Revaler Bote 1927. aasta 1. märtsi numbris on juttu Emajõe kalda hädaabi korras kindlustamise töödest, mida tehakse linnavalitsuse korraldusel selleks, et „Tähtvere tänavast allpool paiknevat niinimetatud Gemüseviertel’it üleujutuse ohu vastu kaitsta“.

19. jaanuaril 1931 ilmunud Dorpater Zeitungis teatatakse, et jäälõikajad leidsid Emajõelt ühe jääaugu juurest maaler August Posti kirja, millest võis järeldada, et mees on enda uputanud. Post elas Tartu Gemüseviertel’is („im Dorpater Gemüseviertel“). Et tegemist on seejuures Supilinnaga, selgub eestikeelsest ajakirjandusest, milles sama juhtumit kajastati. Supilinna nime seal ei kasutata, kuid antakse teada, et Post elas Oa tänaval. Niisiis on Dorpater Zeitungis Gemüseviertel’iga mõeldud just Supilinna. Ja et seda ei ole artiklis täpsustatud, viitab sellele, et Gemüseviertel oli lugejatele niigi selge sisuga. Muide, hiljem selgus, et tegemist oli Posti naljaga, ta oli joomise pärast naisega tülli läinud ja kavatsenud end jääaugus tappa, kuid viimasel hetkel ümber mõelnud (Postimees 20. I 1931, nr 19). (Jäälõikajad, kes ta soni ja kirja leidsid, varustasid õlletehast Livonia jääga, moodsaid külmutusseadmeid ju ei olnud.)

27. aprillil 1931 ilmunud Dorpater Zeitungis on juttu üleujutusest, mis oli nädala eest Tartut tabanud. Vee alla olid jäänud „[k]a Botaanika tänav ja osa Gemüseviertel’ist“.

Ajaloolane Georg von Rauch (1904–1991), kes 1927. aastal Tartu ülikooli lõpetas, kirjutas ühes oma 1985. aastal ilmunud artiklis Häädemeeste hingekarjasest Ernst Jaeschest (1867–1945). Jaesche, kes 1939. aastal Eestist lahkus, elas 1932. aastast peale emeriitpastorina Tartus, „ühes noist iidvanadest väikestest majakestest Jakobi ja Botaanika tänava nurgal, mis olid veel elanud üle suure, peaaegu kogu linna 1775. aastal hävitanud tulekahju“. Rauch nimetab Jaesche maja taga asunud piirkonda Gemüseviertel’iks: „Saatus tahtis, et Jaesche maja taguses linnajaos, mida vastavate tänavanimede tõttu Gemüseviertel’iks kutsuti, elasid lihtsad inimesed tagasihoidlikes oludes. Just neid aitas Ernst Jaesche meeleldi; ta tegi seda, nõudmata selle eest honorari.“11 Lea Teedema uurimusest teame, et Jaeschedel oli Supilinna veeres Botaanika (Kroonuaia) tänaval ammust ajast oma krunt, kuhu ehitatud elamu oli sel tänaval asuvatest toredaim: „Tänava uhkem elamu kuulus professor Jäsche pärijatele, kelle krundil oli 13 eluruumiga maja.“12

Selle kõigega ei tahtnud ma väita, et Supilinn oleks Gemüseviertel’i tõlge või vastupidi. Selleks on need nimed ka liiga erinevad. Mõlema nime „loogikas“ on aga ühisosa, nende nimede lahti­seletamisel on mõlemas keeles viidatud sellele linnajaole tüüpilistele „köögiviljalistele“ tänavanimedele. On ka ilmne, et saksakeelses nimekujus tuleb see seos esile selgemini kui eestikeelses. Kui neid nimesid veel võrrelda, siis võiks öelda, et Gemüseviertel on Supilinnast ilmselt vanem nimi, sest on mõttekalt kasutatav ka siis, kui sellega tähistatavas piirkonnas elumaju ei ole, vaid on ainult aiamaad, kus kasvab köögivili.

Niisiis on Supilinnal olnud oma nimi ka saksa keeles. Ja minu teada ei ole Supilinna nime üle peetud arutlustes seda veel seni nimetatud. Aga küllap võiks. Tallinna ajaloolase Paul Johanseni uurimusest „Saksa kohanimedest Eestis“ (1930)13 tuleb hästi välja, kui tihedalt ja mitmeti on Eesti (ja ka Läti) kohanimedes eesti (resp. läti) ja (peamiselt) saksa keel põimunud. Mistõttu tähendab Eesti kohanimede uurimine sageli ka nende keeltega seotud tõlkeanalüüsi.

Siin lõpeb see, mis tahtis olla faktoloogia, ja algab spekulatsioon. Ütlesin, et ma ei tea, millal Supilinna nimi käibele tuli. Vanimal kirjapandud kujul olen näinud Supilinna sõna ühes 1955. aasta artiklis, mis ilmus New Yorgi nädala­lehes Vaba Eesti Sõna. Artiklis „Tolmune idüll Tartust” (21. VII 1955, nr 29) vahendatakse Kodu-Eesti raadiosaatest kuuldud kirjeldust Tartu eluolust. Muu hulgas on raadiosaates olnud juttu „vette uppuvast „supilinnast“ (Oa, Herne jne. tän.)“. Tõenäoliselt oli tegemist saatega „Mikrofoniga ümber Eesti – Tartu“, mis oli eetris teisipäeval, 5. juulil 1955 kell 19.30. Sest ehkki Vaba Eesti Sõna artiklis raadiosaate pealkirja ei nimetata, öeldakse seal, et seda laadi kirjeldusi on raadios antud veel „tervest reast muudestki linnadest ja paikadest“. Ja tõesti, sama nädala raadiokava lubab samast sarjast saated lisaks Tartule ka Vana-Kastrest ja Alatskivist/Kallastest. Legendiloomele võiks olla huvipakkuv (eriti juhul, kui tõesti oli tegemist Supilinna nime esmakasutusega avalikkuses) tõsiasi, et Tartust rääkiva saate autor oli Paul Ariste.14

Üleujutatud linnaosa, milles asuvad köögiviljanimedega tänavad … Just see paistab andvat kujundile arusaadava aluse. Linnaosa kui supikauss. Veeta ei ole supist mõtet rääkida. Ja siiski on see kõik kokku ikka nagu liiga keeruline ja kistud, ja kuidagi natuke ka liiga ilus, tähendab – liiga rahvaetümoloogia taoline, eriti kui võrrelda seda Supilinna saksakeelse nime Gemüseviertel lihtsusega.

Kui ma 1982. aastal kooli läksin, oli Supilinna nimi juba kasutusel. Kool asus Laial (tollal küll Mitšurini) tänaval ja meie kooliõu läks sujuvalt üle Kroonuaia (Komsomoli) tänava äärsete majade aedadeks. Ka minu klassi lastest elas mõni Supilinnas, kuid ühtegi neist ei tundnud ma nii hästi, et oleksin neil rohkem kui mõnel harval korral külas käinud. Ma ei tea, millal Supilinna nimi käibele tuli, kuid olen hakanud selle sõnaga seoses järjest rohkem mõtlema ühest teisest sõnast, milleks on supellinn.

Seda sõna kasutati sõjaeelses Eestis palju, sellel on mingi eestiaegne maik ja kõla. Tegemist on tõlkelaenuga saksa keelest (Badestadt). Enam seda sõna peaaegu ei kasutata, või kui, siis ainult ajaloolises kontekstis. Praegu öeldakse kuurort (mis on samuti laenatud saksa keelest – Kurort, s.o koht, kus ravitakse) või ka suvituslinn ja suvepealinn. Kuid eriti 1920. aastatel nägid mitmed Eesti linnad vaeva enda profileerimisega supellinnana. Sellised olid Pärnu ja Haapsalu ja mõned teised. Hanno Kompus pühendab oma meisterliku süsteemsusega kirjutatud reisijuhis „Maaliline Eesti“ (1939), mis siseturismi vast üksjagu virgutas, Pärnule, Haapsalule ja Narva-Jõesuule (oma Villa Capriccioga) ka omaette peatüki „Kolm supellinna“.

Vastav nimekasutus Tartu linna või mõne linnajao puhul sai olla ainult irooniline. Sest Tartus oli oma supel­asutus (Badeanstalt) ju küll, siinne Emajõe ujula koos supelhoonega (Badehaus) asus Supilinna piirkonna vastas Ülejõel, ent Tartu ei olnud muidugi ka tollal linn, kuhu esimese valikuna suvitama tuldi. Arutelud supellinnade üle, nende omavahelised mõõduvõtmised pidid Tartus, mida tollal, eriti 1920. aastatel, ridamisi üleujutusi (mis eriti Supilinna kandi, nagu ka Ülejõe pärmivabriku ümbruse veeväljaks muutsid) kimbutas, tekitama, ütleme, (enese)iroonilisi reaktsioone.

Seda laadi hoiakuga on näiteks Postimehes 7. juulil 1938 (nr 180) ilmunud artikkel „Tükike „Petserit“ Emajõe „kuurordis““, milles nimetatakse Tartut pilketoonil kuurordiks, milles eristuvat kaks supelrajooni, teine teises linna otsas: „Kui võrrelda Emajõe „kuurordi“ supelrajoone, siis intelligentsema rahva rajooniks on tavaliselt ujula ja Tähtvere-alune. Sellevastu harilik ja alam surelik leotab oma patust keha Ropka ja Annemõisa all Emajõe ääres.“. Viimases „supelrajoonis“ märgatakse venemõjulisust, millest tulenebki artikli pealkiri. Ja Tähtvere-alune oli omakorda termin, millega tähistati Supilinna piirkonda.

Olgu ka öeldud, et Teise maailmasõja eelses Eestis oli minu meelest pigem erandiks, kui ajakirjandus Petserimaad, kui see jutuks tuli, ja selle elanikke sugugi ei pilganud. Nii oli ka selles artiklis avalduv üleolev suhtumine Petserisse tollal päris tavaline ega pannud eesti lugejat ilmselt kulmu kergitama. Tükike Petserit Tartus ei teinud Tartule au. Muu hulgas see oli selle artikli mõte. Ja Ülejõegi pilkamises ei olnud midagi erakordset. Ülejõelaste kohta kasutati saksa keeles ka nimetust „die Überflüssigen“, mis on päris leidlik sõnamäng: „über“ on üle, „Fluss“ on jõgi, kuid kõik kokku tähendab see hoopis: ülearused. Originaalne see küll vaevalt olla sai, seda on kasutatud ka Pärnu Ülejõe elanike kohta, samuti on see käibel olnud Riias.

Kokkuvõttes võiks öelda, et kui Supilinna nimi ongi läinud laiemasse käibesse sulaajal ja lähtub irooniliselt mõeldud supellinna tiitlist (nihestatud mälestusena sõjaeelsest Eestist), siis aeg on teinud oma töö. Sellest, mis võis olla pilkenimi, on saanud tähtis osis Tartu identiteedis. Ja globaalsete liikumispiirangute ajal on hea mõelda, et pikki, sisukaid, meeleolukaid huvireise saab ette võtta ka koduümbruses, kas või elektrilistel tõukeratastel. Eespool jutuks võetud Oswald Hartge tegi veidi aega enne seda, kui Eestis 1934. aasta keeleseadusega pidid võõrkeelsed kohanimed avalikkusest kaduma, menuka lauamängu „Rund um Estland“ („Reis ümber Eesti“),15 mis püüdis hoida saksa vähemusrühma noorema põlve kohamälu ja turgutada paigavaimu. Uuem aeg pakub reisimiseks rohkelt võimalusi ka e-Eestis, kus saab rännata mitmes keeles ja ajas, leides teekaaslasteks ka inimesi, kes ei ole meieaegsed ega -keelsed, kuid kellel võib olla meile midagi öelda.

Ülejõel 1. augustil 2020

1 Lea Teedema, Supilinna asustuse kujunemine 1704–1899. Magistritöö. – Tartu Ülikool, Tartu 2010, lk 4.

2 Mart Siilivask, Supilinna hoonestuse ja linnaruumi kujunemisest (18. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni). Toim Nele Nutt. – Tallinna Tehnikaülikool, Tallinn 2012, lk 37.

3 Taavi Pae, Supilinna koguteos ja Supilinna nimi. – Supilinna Tirin 2013, nr 11, lk 3.

4 http://www.eki.ee/dict/knr/

5 Oswald Hartge, Auf des Lebens großer Waage. Erinnerungen 1895–1939. Harro von Hirschheydt, Hannover-Döhren 1968, lk 9–10. Saksa allikatest pärit tsitaadid on selles artiklis esitatud minu tõlkes. – V. A.

6 Samas, lk 285. Originaalis: „Die Melonenstraße gehörte zu dem aus kleinen Holzhäusern bestehenden sog. „Gemüseviertel“ (Erbsen – Bohnen – usw. Straße) die wegen der dort vorhandenen geheimen Kneipen und Unzuchtstätten einen den sanften Straßennamen widersprechenden Ruf hatte.“

7 Bernhard Körber, Die Stadt Dorpat (Jurjew) in statistischer und hygienischer Beziehung. Jurjew: [s.n.], Tartu 1902, lk 222.

8 Vt lisaks magistritööle ka Lea Teedema, Supilinna varasem asustus 18. sajandi keskpaigast 1860. aastate alguseni. Aastaraamat. – Tartu Linnamuuseum, Tartu 2010, lk 69–80.

9 Samas, lk 76; vt ka Lea Teedema, Supilinna asustuse kujunemine 1704–1899. Magistritöö. – Tartu Ülikool, Tartu 2010, lk 63.

10 Bernhard Körber, Die Stadt Dorpat …, lk 222.

11 Rauch, Georg von, Ernst Jaesche (1867–1945). Der Pastor von Gudmannsbach in Livland. – Kirche im Osten. Studien zur osteuropäischen Kirchengeschichte und Kirchenkunde. Hrsg. von Peter Hauptmann. Vandenhoeck & Ruprecht Göttingen 1985, lk 14–15.

12 Lea Teedema, Supilinna asustuse kujunemine 1704–1899. Magistritöö. – Tartu Ülikool, Tartu 2010, lk 52.

13 Paul Johansen, Saksa kohanimedest Eestis. Rmt: Paul Johansen, Kaugete aegade sära. Koost Jüri Kivimäe. Ilmamaa, Tartu 2005, lk 24–49.

14 Eeloleva nädala raadiosaated. – Sirp ja Vasar 1. VII 1955.

15 Reet Bender, Mäng ja mälu: baltisaksa mälupaigad Otto Pirangi kaardimängus „Baltisches Heimatquartett“. Aastaraamat 2017. – Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2018, lk 50–52.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht