Usuteaduslik haridus luterlikus vaates

See, mis seob ja kohustab absoluutselt ehk tingimatult, on üksnes Jumal ise. Seetõttu on südametunnistuse vabadusel evangeelses kirikus nii suur osa.

THOMAS-ANDREAS PÕDER

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi (EELK UI) asutamisest möödus tänavu 75 aastat. Sel puhul on kohane arutleda usuteadusliku hariduse tähenduse ja rolli üle luterlikust vaatepunktist. Lähteolukorraks ei ole siinjuures juba valitsev üksmeel, vaid arusaamiste ja vaadete paljusus. Mitte kõigile omase terve mõistuse või väljavalituile omase autoriteedimõistuse enesestmõistetavus, vaid mitmesuguste arusaamade põrkumine, pinge ja konflikt. Usuteadusliku hariduse alal toimub igal juhul taju teravnemine selles osas, et eri arusaamade, erimeelsuste olemasolu ei ole mitte ebatavaline ja ebanormaalne, vaid vastupidi, kõige tavalisem olukord.

Vaated põrkuvad. Usuteadusliku hariduse ülesandeks on aidata jõuda arusaamiseni, et see võib küll tähendada pinget ja konflikti, kuid siiski mitte alati lahutatust, eraldatust, vaenlaseks olemist või saamist. Usuteadusliku hariduse ülesandeks on dialoogikultuuri edendamine. Usuteaduslikku haridust ei saa omandada ega anda mitte keegi üksinda, sel on sotsiaalne ja osaduslik iseloom. Usuteaduskond koosneb mitmest õppetoolist ehk spetsiaalvaldkonnast. EELK UI usuteaduskond jaotub piibliteaduste, kirikuloo, võrdleva usuteaduse, süstemaatilise teoloogia, praktilise teoloogia ja õigeusu õppetooliks.

Usuteaduslik haridus on teoloogiline kõrgharidus, mis võrreldes teiste koolidega toetub kõige vahetumalt teaduspraktikale. Niisiis kujutab usuteaduslik haridus endast teaduslikku suhet usuga. Teaduslikkust võib mõista mitmel, erinevalt täpsustatud moel. Siinkohal piirdun esmatähtsaga: teaduslik osutab metoodiliselt kaalutletud, läbimõeldud ja järjekindlale tegelemisele millegagi. Usuteaduslik haridus kätkeb endas järjepidevat hoolekandmist selle eest, et kujuneks haritud, kultuurne suhe usuga. Usuteaduslik haridus kätkeb endas vajalike spetsiaalsete käsitluste tundmaõppimist ja praktiseerimist. Sellisena on usuteaduslik haridus omamoodi ülikool ülikoolis, s.t usuteadusliku hariduse raames õpitakse ja kombineeritakse eri distsipliinide oskusi, tehnikaid, meetodeid ja teadmisi.

Usku, usuelu ja elu usus ei saa usuteaduslikus hariduses taandada sellele, mis on meie jaoks siin ja praegu faktiline, tegelik. Usuteaduslik haridus kätkeb endas ka võimalikkuse mõõdet ja horisonti, küsimust selle kohta, mis võiks usk ja kirik olla siin ja praegu, mida võiks usk ja kirik tähendada siin ja praegu, aga ka homme. Usuteaduslik haridus ei ammendu tegelikkuse kirjeldamisega, vaid on suunatud haritud ehk kultuurse arusaamise kujunemisele ja kujundamisele usu ja kiriku võimalikkuse osas.

Teoloogiaharidus kätkeb suhestumist usu ja kiriku alustekstidega, usu ja kiriku avaldumisvormidega ajaloos. Aga teoloogiaharidus sisaldab ka suhestumist rahvusvaheliselt toimuva vaevanägemisega usu ja kiriku identiteedi määrat­lemise üle. Teoloogiaharidus hõlmab suhestumist oikumeenilise – kirikutevahelise – aruteluga usu ja kiriku identiteedi üle. Teoloogiaharidus sisaldab suhestumist teiste teadustega, mis oma instrumentidega ja oma perspektiivist ja horisondist lähtuvalt loovad teadmist selle kohta, mis on tegelik ja võimalik, s.t sellest, mis võiks olla või peaks olema või ei peaks olema.

Usuteadusliku hariduse koostisosaks on aidata hoiduda usu ja kiriku identiteedi määratlemisel ning kiriku elukorralduse ja struktuuri reformimisel erapoolikusest, isekusest, rumalusest, omakasupüüdlikkusest, aga ka küsitavatest või valedest eeskujudest ja ideaalidest. Sellisena on usuteaduslik haridus igal juhul puuslikute tuvastamise ja kõrvaleheitmise praktika. Usuteaduslik haridus on suunatud mõistmisele ja eristamisele, mis on elus võimalik ja võimatu, vajalik ja ebavajalik, soovitav ja ebasoovitav, ihaldusväärne ja põlastus- ehk haletsusväärne. Usuteaduslik haridus on haridus olevikuks, praeguse eluolukorra hindamiseks. See on haridus, mis aitab omandada eristamis- ehk kriitikakunsti, kaalutlemis- ja argumenteerimisoskuse. Kõige selle juures on usuteadusliku hariduse puhul – mis, nagu öeldud, on alati ühine ettevõtmine – tunnuslik avalik suhtlus, s.t dialoogi ja kaasamise kultuur.

Esmases ja põhilises tähenduses ei ole seetõttu avalikkus kiriku jaoks iialgi taandatav kiriku ametkondlikele struktuuridele ja organitele. Pigem on kiriku struktuuride ja organite ülesandeks toetada dialoogikultuuri avalikkuses, mille piirid ei ole taandatavad ametkondlikkusele, vaid ulatuvad kõigeni, kogu looduni, ja õigupoolest isegi kaugemale. Sellisena on usuteadusliku hariduse tunnuseks ja omaduseks harjumuspäraste ja enesestmõistetavatena näivate piiride ületamine. Usuteaduslik haridus aitab näha ja võimaldab kogemust, et kirik ei ole taandatav sektiks, ideoloogiaks, parteiks või mõttekaaslaste klubiks. Usuteaduslik haridus ehk teoloogiakultuur tähendab seda, et suhtlus, argumenteeriv arutelu ja ka vaidlus on usu- ja kirikuelu loomulikud eluavaldused, nii nagu on kiriku loomulikuks eluavaldusteks näiteks diakoonia või hingehoid.

Erimeelsused, pinged ja konfliktid arusaamade vahel on tegelikkus inimeste vahel, aga ka inimestes endis. Mida tähendab usk? Mis on usk? Mida tähendab kirik? Mis on kirik? Mida tähendab kristlik? Mis on kristlik? Mida tähendab pühakirjapärane? Mis on pühakirja­pärane? Mida tähendab evangeelne? Mis on evangeelne? Mida tähendab Jumala Sõna? Mis on Jumala Sõna? Mida tähendab Jumal? Mis või kes on Jumal? Mida tähendavad eelnimetatud küsimused minu ja meie eluga ühenduses? Mida tähendavad need küsimused ühenduses ühiskonna, looduse ja maailmaga?

Vastata ei ole võimalik teisiti kui tähelepanu koondamise ja keskendumise kaudu, süvenemise kaudu, mõistmise kaudu, tõlgendamise kaudu. Tõlgendamine tähendab kaalutletud mõistmist, mis suudab eristada mingi asja ehk olukorra mõistmise võimalusi ning kaalut­letult langetada otsus mingi­suguse mõistmise kasuks, teadvustades vastutust oma mõistmisviisi, selle eelduste ja tagajärgede eest. Ühenduses usu ja kirikuga on peatähtsusega aru­saamine kahest asjast: esiteks, kiriku õpetus ei ole kiriku ja usu aluseks; teiseks, kiriku õpetus ei ole antud meie jaoks teisiti kui mõistmis- ja tõlgenduspraktikate vahendusel. Meie kohaliku luterliku kiriku põhikiri sätestab „õpetuse alused“, alused mitmuses. Nendeks on tekstid.

Põhikiri ütleb aga ühtlasi seda – ja nimelt oma kõige esimeses lauses –, mis on kiriku aluseks. Selleks on rõõmu­sõnum Jeesusest Kristusest. See kiriku alus – „alus“ ainsuses – on ühtlasi õpetusaluste mõistmise võtmeks. Teisisõnu: nii kiriku kui kiriku õpetuse aluseks – üheks ja ainsaks – on evangeelium Jeesusest Kristusest. Ja mitte õpetus­lause või doktriinina, vaid Jumala tegelikkusena, Jumala enda kohaloluna.

Just asjaolu, et mitte õpetus ei ole kiriku aluseks, vaid Jumal ise, annab kirikule avatuse ja paindlikkuse, mille tunnusmärgiks ja teostumisvormiks on dialoogikultuur. Kiriku ja kiriku õpetuse alus võimaldab suhestuda erimeelsuste ja konfliktiolukordadega usalduses, lootuses, kannatlikkuses, armastuses. Kiriku õpetuse alus võimaldab taluda erimeelsusi hoolimise ja solidaarsusega.

Nõnda jätkub tegelemine tekstidega, mis on usu ja kiriku jaoks elutähtsad ja seepärast nimetatud ka kiriku põhi­kirjas. Nende tekstidega tegelemine moodustab usuteadusliku hariduse selgroo. Sealjuures tuleb näha, et töö kirjalike õpetusalustega – nende konkreetsete tekstidega – asetub kontekstide ehk kaastekstide lugemise horisondile. Iga lugeja enda elu ja maailmahorisont on kaastekstiks, mida on vaja lugeda ja mõista. Sellisena on usuteaduslik haridus kõiges oma paljutahulisuses keskselt iseloomustatav usuteksti tõlgenduskultuurina. Selle vahendusel harjutatakse eluolukordade lugemist usu vaatevinklist, s.t nende mõistmist ja hindamist evangeeliumis avaliku ja end vahendava Jumala kohalolu valguses.

Kristlik usk on usk Jumalasse kui usu lättesse. Usuteaduslik haridus võib olla seotud erinevate jumalausu viisidega. Usu mõistmine teoloogiliselt ehk jumalasuhte kaudu ei tähenda üksnes arvestamist teadmisega, et usk usub Jumala kohta seda või teist, vaid Jumala mõistmist usu lätte ja sellisena usu objektina. Nõnda ja just seetõttu ei ole usuteaduslik haridus iseloomustatav näiteks mingi kohaliku kiriku faktilise tegelikkuse taastootmist või õigustamist teeniva haridusena. Luterliku käsituse kohaselt ei tähenda usk selle jaatamist, mida kirik ütleb või mõtleb. Igal juhul kehtib see juhul, kui teoloogiline mõiste „kirik“ taandatakse juriidilise institutsiooni tähendusele ja kiriku seisukoht samastatakse mingi kirikliku organi või ametipositsiooni langetatud seisukohaga.

Loomulikult on kirikuorganite ametlikult formuleeritud seisukohad olulised ja nende kujundamine ühise elu tähtis ja tarvilik aspekt. Siiski ei saa EELK nn ametlikud seisukohad olla teoloogilise hariduse kriteeriumideks ja dominantideks. Asjaolu, et EELK oma põhikirjas orienteerub otsustavalt evangeeliumile, on selle kinnituseks. Loomulikult või vähemalt loodetavasti on EELK iga­päevaelus, s.t mingis konkreetses olukorras tehtavad ametlikud otsused ja seisukohamääratlused kantud soovist olla ustav kiriku alusele ja õpetuse alustele. Ometi jääb iga üksiku otsuse, sõnavõtu ja sammu mõõdupuuks ikkagi kiriku ja tema õpetuse alus, s.t evangeelium ehk Jumal ise. Usuteaduslik haridus on suunatud selle elutähtsa eristuse praktiseerimisele ja rakendamisele usu ja kiriku, aga see tähendab ka ühiskonna ja maailma eluolukordade mitmekesisuses.

See, mis seob ja kohustab absoluutselt ehk tingimatult, on üksnes Jumal ise. Seetõttu on südametunnistuse vabadusel evangeelses kirikus nii suur osa. Südametunnistuse vabadus tähendab, et iga inimese olukord on taandamatult ja delegeerimatult olukord Jumala ees, olukord, milles ollakse tingimatult vastutav, s.t vastutav Jumala enda ees. Kiriku ülesanne ei ole ega saa olla võtta inimeselt ära ise vastutamise ja otsustamise ülesanne. Küll aga võib kirik aidata kaasa sellele, et inimeste langetatud otsused oleksid paremini kaalutletud. Keeruliste konfliktolukordade ja küsimustega ühenduses on oluline vahendada asjapuutuvat teadmist ning pakkuda argumenteerivat ja kaalutlevat orienteerumisabi.

Seepärast aitab usuteaduslik haridus kaasa ka usu ja kiriku jaoks elutähtsale praktikale, milleks on kirikukriitika. Teoloogiline kirikukriitika on kirikliku osaduse ülesehitamise ja süvendamise instrument. See on küsimine ühenduses kirikuelu ja selle kujundamisega teoloogiliste kaalutluste ja argumentide kohta – nende olemasolu, puudumise ja kvaliteedi kohta. Küsimine ja läbikatsumine, mida, kas ja kuidas saab ikkagi vastutustundlikult väita või taotleda luterliku kiriku kontekstis.

Luterliku arusaama kohaselt on kirikus kõige tähtsam evangeeliumi vahendamine. Evangeeliumi vahendamine on Jumala tõotuse – Kristuse rõõmu­­­sõnumi – edastamine patusele inimesele. Seal, kus kõlab Jumala tõotus – lepituse sõnum, pattude andeksandmine – seal toimub kõige kaalukam kiriku ametlik esindamine ja kõnelemine. Kiriku kõige tähtsam ametlik esindamine ja kõnelemine toimub tähele­panuväärsel kombel niisiis seal, kus kuulutatakse õigeksmõistmist Kristuse nimel ja tema tõotuse peale.

Siit saab õppida! Kirikut esindatakse kõige paremini seal ja siis, kui saadakse üle usulisest ja kiriklikust edevusest ning tuuakse tähelepanu keskmesse Jumal. Kristlik kirik ei kuuluta ega õpeta oma suurust või väiksust, ei sea keskmesse oma ametlikke otsuseid ja seisukohti, vaid orienteerub ja osutab oma lättele. Selleks on kuulutus Jumala enesekinkimisest ja kohalolust, mis laseb kogu meie maailma näha ja selles tegutseda mitte vandenõuteooriate ja kultuurisõja propaganda, vaid Kristuse ristisurma ja ülesäratamise eshatoloogilises valguses, s.t armastuse, andestuse ja lepituse valguses.