Väike perekonnalugu presidendi kõne valguses

Liina Lukas

Minu sünniaastal 1970 kirjutas Betti Alver luuletuse „Väike perekonnalugu“, kus kutsus üles uurima kivist raamatut pealkirjaga „De gigantibus“:  

 

Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad,

kui mina ei saa – seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk

ESTONIA.

 

 

President kutsus meid kõiki, sama sõbralikus, semulikus toonis kui Alvergi, seda üleskutset järgima. Ja andis mõista, et uurida peatükki ESTONIA tähendab mõista üht väikest perekonnalugu, mis on pidevas muutumises – see on nende nägu, kes seda parajasti kirjutavad. Järgmise kümne aasta jooksul on sulg kolmekümneaastaste käes. Kes nad on?

Valdava osa oma teadlikust elust on nad elanud vabas Eestis, seda küll. Kuid nad on ühtlasi põlvkond, kelle lapsepõlv möödus veel täielises nõukogude Eestis, mis püüdis jätta muljet oma igavesest kestvusest. Nende lapsepõlve ei mõjutanud enam otseselt II maailmasõda ehk see, kummal pool sõdis vanaisa, ega ka Eesti Vabariigi järelmõjud, millega seisid silmitsi nende vanemad. Nad kasvasid Hunt Kriimsilma, „Nu pogodi”, Potsataja ja pioneerikoondustega, kuid ei pidanud enam omandama ridadevahelise lugemise oskust. Seetõttu võib nende hulgas kohata nõukaaja-ihalust – kui camp’i.

See on ehk esimene põlvkond, kelleni ei ulatunud Eesti Vabariigi aja käitumistavade ja kõlblusnormide inerts. Nende vanemate „ellujäämisstrateegiaks“ oli oskuslikult omandatud kaksikmoraal – üks avalikuks, teine perekondlikuks tarbimiseks, ning pikapeale pealesunnitud majandusliku toimetuleku põhimõtteks tihtipeale „mis ripakil, see ära“, „mõisa köis, las lohiseb“ või tutvus. Kuivõrd sügavale need strateegiad järeltulijaisse vermiti ja millises vormis need uues ühiskonnas avalduda võivad? Kas mõisa köis viimaks ei lohise enam? Kuivõrd vabad oleme vabas riigis?

Need küsimused on olulised, kui mõtleme sellele, millise mentaalse pärandi anname oma lastele. Millise eduvalemi neile kätte õpetame? Mis meist jääb peale auto, maja ja peagi haihtuva mälestuse välismaal veedetud puhkustest? Laps võtab üle enamasti vanemate väärtushinnangud ja käitumismalli, kui ta teismeliseeas nende vastu vahel mässabki. Laste jaoks on perekond ja kodu kõige olulisemad väärtused, nagu ilmnes 2004. aastal Eesti koolides läbi viidud kooliõpilaste väärtushinnanguid uuriva ankeetküsitluste tulemustest.

Kui anname kodus mõista, et elus on peamine raha ja võim, näevad selles põhiväärtust nemadki. 1990ndatel sündinud lastel, võitja-põlvkonna, praeguste neljakümneste lastel (nende hulgas eriti poistel), on need väärtused kõrges hinnas (nimetatud uuringu järgi). See põlvkond sisendas oma lastesse isikukeskseid väärtusi: abivalmidus, ligimesearmastus, kohusetunne ja ausus jäävad kaugelt alla väärtustele nagu edukus ja karjäär, enesearendamine ja rikkus. Paradoksaalsel kombel on suurenev sallivus toonud kaasa hoolimatuse teiste suhtes ja vägivaldse käitumise õigustamise – sedagi kinnitavad uuringud. Lausa hämmastav on, et Laulva revolutsiooni ajal sündinud lapsed ei ole pärinud vanemate isamaa-armastust ega hinda rahvuskultuuri. Nii näitab uuring. Kas on nad koos vanemate pandud keerulise ja eesti keeles raskesti häälduva nimega kaasa saanud ka vanemate rahvusliku alaväärsuskompleksi?

Uuringust selgus noorte väärtushinnangute sooline erinevus. Tüdrukutel on poistega võrreldes väärtuste pingereas tunduvalt kõrgemal kohal kohusetunne, abivalmidus, rahvuskultuur, traditsioonid. Kuidas küll õnnestuks neid „naiselikke“ väärtusi, mis retoorikas nii tihti esinevad, ka praktilises elus maksma panna?

Idee on ju iseenesest vana: naiselikkuse võimesse maailma päästa uskusid nii Goethe kui vene sümbolistid. Ja sada aastat tagasi kuulutas üks Riiast pärit saksa naine (Laura Marholm): „Mõtteperiood on läbi, see kestis 400 aastat; tundeperiood on alanud ja naise aeg koos sellega“. Kuid miskipärast pole naiselikud väärtused siiani ühiskonda võrdsel määral kujundama pääsenud. Ka naiste endi hulgas mitte. Tihtipeale, ehk teadvustamatagi, nõuavad nad meestelt kahe mõõdu järgi: teadlikult moodsa (feministliku) ja vähem teadlikult traditsioonilise (patriarhaalse) järgi. Et mähi last ja koori kartuleid, aga ole rüütel ikkagi! Kuidas neid kehtestada siis veel meeste hulgas, kes praegu edukuse ja karjääri, julguse ja läbilöögivõimekuse nõude paines läbi põlevad!

Vahest ei peaks poistest niivõrd järjekindlalt püüdma „meest“ kasvatada, kes iga hinna eest peab olema edukas, kuivõrd tulevast isa, kes hoolib ja vastutab? Teiselt poolt kas on need ikka „mehelikud“ väärtused, mis maailma on hukutamas, või mingi paduliberaalse varakapitalismi tekitatud pseudomaskuliinsuse omad? Vahest tuleks asuda ka hoopis traditsiooniliste mehelike väärtuste (vaprus, au, ausus, isamaa-armastus) kaitsele?

Olgem ausad, naise elu on mõnevõrra stressivabam selle tõttu, et tal on valikuvõimalus. Ta võib, aga ei pea ilmtingimata karjääri tegema. Tal on võimalus karjääri ebaõnnestumise korral tõmbuda tagasi, jääda koju, ja teda ei peeta luuseriks. Mehel see võimalus puudub. Tema peab end, nui neljaks, tõestama. Naisele andestab ühiskond, kui ta ei saa või ei oska, mehele mitte. See ebavõrdsus ei ole kõrvaldatav seaduste ega võrdõiguslikkust tagava ombudsmani abil, vaid ainult ühiskondliku arvamuse jõul, mis vähehaaval kujundab mentaalsust. Selleks on vaja kokkulepet ja veenvaid eeskujusid.

Kas on kolmekümneste põlvkond see, kes, tüdinud 40aastastega (võitjate põlvkonnaga?) võidujooksmisest edukuses, vahetab välja nende karmi individualismi pehmemate väärtuste vastu? Kas õpetab ta oma lapsi mõtlema kõigepealt sellele, kuidas olla kasulik ühiskonnale, ja alles seejärel isiklikule karjäärile? Kas sisendab enesekindluse kõrval ka enesekriitikat? Kas õpetab ta neid teise õigust austama ja arvestama või iga hinna eest oma õigust taga ajama? Kas õpetab hindama asju või tundma ära väärt mõtet? Kas muudab ta küsimuse, kuidas elada hästi, küsimuseks, kuidas olla õnnelik? Hästi elada võib üksi, õnnelik olla vaid koos teistega. Üksi võib elada kus iganes, õnnelik olla vaid kodus, isamaal.

Need valikud saame teha ise, teadlikult, oma äranägemise järgi, aktiivse kodanikuhoiakuga, selle asemel et loota, käed rüpes, kellelegi teisele: riigile, ühiskonnale, koolile, psühholoogile, advokaadile või mõnele abstraktsemale otsustajale. Piisab kahekõnest – oma lapsega. See on meie perekonnalugu.

Küsisin oma äsja täisealiseks saanud tütrelt, mis võiks Eestis olla kümne aasta pärast teisiti, ja sain vastuseks: vähem materialismi, rohkem eesti keelt ja pikemat lapsepõlve – mitte teleri ja arvuti taga, vaid koos vanematega. Järgmisi lapsi kasvatades võtan selle põhimõtteks! Hoolimata sellest, et aega on vähe ja asju palju! Hoolimata sellest, et Tartu ülikool on võimatuks teinud eestikeelsete doktoritööde kaitsmise… Lihtsalt – à rebours! See oleks isiklik kingitus 100aastasele Eesti Vabariigile. Vähemasti unistuses, ja neid ei võta meilt keegi.