Välispoliitilise puberteedi mälestuseks

VAHUR MADE

The Estonian Foreign Policy Yearbook 2004. Edited by Andres Kasekamp. The Estonian Foreign Policy Institute. Varrak, 2004. 172 lk. Eesti välispoliitika on puberteedieas. Välispoliitika tegijatel on tekkinud tunne, et nad teavad, mida teevad. Ideoloogia, iidol ja vaenlane on valitud. Valikut üritatakse pakkuda teistelegi, nimetades seda uudseks, nooreks. Valiku kritiseerijaid ja tõrjujaid (vanakesi) ei võeta kuulda.

Puberteeti iseloomustab maksimalism ja sellega kaasnev identiteedikriis. Välispoliitilises puberteedis ilmneb see soovina end kiirelt maailmapoliitika jõujoontel paika panna, soovina valida üks ja tõrjuda teist jõukeskust. Ja siis hirmuna, et äkki osutub valik vääraks ning võibolla tuleks sihikule võtta mitu jõukeskust korraga. Igal juhul tundub kesktee puberteedieas igav ja hall. Sellel komberdavad ainult nohikud.

Juba teist aastat järjest kirjeldab Eesti välispoliitilist puberteeti ingliskeelne artiklikogumik ?Eesti välispoliitika aastaraamat?, mida annab välja Eesti Välispoliitika Instituut, toimetajaks ajaloolane Andres Kasekamp. Ühiste kaante vahel on seekord kaheksa kirjutist.

Graeme Herd, Garmisch-Partenkirchenis asuva George Marshalli Julgeoleku-uuringute Keskuse asedirektor, vaatleb oma artiklis, kuidas Euroopa Liidu ja NATO ?kaksiklaienemine? mõjutab Eestit. Ta märgib, et transatlantilised pinged USA ja Lääne-Euroopa vahel pole tekkinud pärast 2001. aasta 11. septembrit vaid on arenenud järk-järgult 1990. aastate jooksul ning kulmineerunud Kosovo kriisi (1999) ja Iraagi sõja tulemusel (lk. 9). Samas märgib Herd, et lõhe on eelkõige USA ning Saksamaa/Prantsusmaa suhetes (lk. 13) ega kujuta endast USA ja Euroopa põhimõttelist eemaldumist. Analüüsides Eesti võimalikke valikuid transatlantiliste pingete taustal, kirjutab Herd, et parim valik Eesti jaoks oleks minna kaasa üle Euroopa kujunevate ?konsensusotsustega? (lk. 16-17). Näiteks Euroopa Liidu kaitsekoostööga, mis tugineb Briti-Saksa-Prantsuse 2003. aasta Napoli tippkohtumise otsustele. Herdi artikli peasõnum on, et Eesti peaks loobuma kurnavatest identiteediaruteludest teemal, kas kuuluda ?transatlantilisse? või ?tuumik-Euroopasse?. Herd soovitab Eestile ?Euroopa-sisest blokivälisust? ja keskendumist oma regioonile. Isegi kui see regioon on Euroopa Liidu põhjapoolne perifeeria (lk. 27).

Herdi artikliga selges dissonantsis on Raadio Vaba Euroopa ajakirjaniku Ahto Lobjaka kirjutis, mis teravalt kritiseerib Eesti välispoliitika praegust USA-keskset ja Euroopa poliitilist integratsiooni tõrjuvat suunda. Lobjakas toetab selgelt nn. Ilvese liini, mille järgi Eesti peaks kuuluma Saksamaa ja Prantsusmaa juhitud Euroopa tuumikusse. Vastasel juhul, väidab Lobjakas, ähvardab Eestit marginaliseerumine (lk. 96-97). Artikkel on välispoliitilise puberteediajastu ere näide. Eestil on vaja leida õige suurriik ja ennast selle kiiluvees kindlalt sisse seada. Muidu ähvardavad kõik mainstream?ist kõrvalejäämise ohud, nii nagu iseseisvasse ellu astuvat noorukit. Vale valik noores eas ? ja leiad end pangadirektori tooli asemel elu lõpuni plastikpudeleid kogumas.

Transatlantilisi teemasid käsitlevad oma artiklites veel Suurbritannia Sõjaväeakadeemia uurija Mel Huang (Balti riikide NATOga liitumise teema USA meedias) ja New Jersey ülikooli õppejõud Edward Rhodes (president George W. Bushi Euroopat puudutavate kõnede analüüs). Julgeolekuteemat täiendab välispoliitika instituudi uurija Lauri Lepiku artikkel Põhja- ja Baltimaade sõjalisest koostööst BALTBATi näitel.

Pami Aalto, Tampere ülikooli uurija, keskendub oma artiklis Eesti suhetele Euroopa Liidu ?uute naabrite?, st. Venemaa, Valgevene, Ukraina, Moldova ja Lõuna-Kaukaasia riikidega. Aalto artikkel on heal tasemel politoloogiline kirjutis, kui rakendatud diskursuseanalüüsi metoodikat. Üsna veenvalt tõestab Aalto, et Euroopa Liit pole Põhja-Euroopas ammu enam pelgalt üks siinset poliitikat mõjutavatest ?teguritest?, vaid ?süsteem?, mille raames toimivad siinse regiooni rahvusvahelised suhted. Raskem on nõustuda Aalto väidetega, nagu mängiks soomlaste põhjadimensiooni initsiatiiv (mille Euroopa Liit on võtnud oma ametlikuks poliitikaks ja mille raskuspunkt on suunatud Loode-Venemaale) Põhja-Euroopas, Läänemere piirkonnas või Loode-Venemaal mingit olulist rolli. Aalto Eesti poliitikute ja poliitikauurijatega tehtud intervjuud näitavad, et siinpool Soome lahte ei omistata põhjadimensioonile mingit praktilist väärtust (lk. 41-42). Aalto lõpetabki oma artikli tõdemusega, et ?uute naabrite? initsiatiiv sobib Eestile põhjadimensioonist paremini, kuna pole liigselt Venemaa-keskne ja võimaldab arendada Eesti-Ukraina koostööd (lk. 43).

Naabruspoliitika teemat käsitletakse veel kahes aastaraamatu artiklis. Viljar Veebel, Tartu ülikooli politoloogia osakonna õppejõud, on kirjutanud võrdlevat politoloogilist meetodit kasutades artikli sellest, mida peaks Euroopa Liit tegema, et tema naaberriikides ei puhkeks konfliktid, mis ähvardaksid euroliitu ebameeldivustega ning kuhu tuleks sõjaliselt sekkuda. Veebel kaitseb seisukohta, et Euroopa Liit ei saa passiivselt pealt vaadata, mis naabrite juures toimub, vaid peab aktiivselt sekkuma ja muutma naabrid endast sõltuvaks (lk. 66). ?Tingimuslikkus? (conditionality) on Veebeli artikli keskne mõiste. Sellega autor osutab, et Euroopa Liit peab kujundama oma nõrkade naabrite poliitikat (määratlema üldised arengusuunad, samuti sätestama kriteeriumid/tingimused demokraatia ja stabiilsuse saavutamiseks). Võrreldes Eestit, Makedooniat, Moldovat ja Gruusiat, leiab Veebel, et parim tulemus saavutatakse, kui demokraatia ja stabiilsuse nimel loobutakse absoluutsest riiklikust suveräänsusest ja lepitakse Euroopa Liidu domineerimisega. Veebeli skaalal on Eesti tulemus parim ja Gruusia oma halvim (lk. 81). Gruusia sõltuvus Euroopa Liidust on kõige väiksem ja seetõttu kannatab ta nõrga riikluse/demokraatia ning kodusõdade käes. Eesti on olnud Euroopa Liidust kõige sõltuvam ja on seetõttu suutnud vältida vägivaldseid sisekonflikte.

Tartu ülikooli politoloogiaõppejõudude Piret Ehini ja Eiki Bergi artikkel Schengeni piiri- ja viisareþiimi mõjust Eesti-Vene suhetele tutvustab peamiselt 2002. aastal Ida-Virumaa, Põlvamaa ja Võrumaa Venemaaga piirnevatel aladel läbi viidud küsitluse tulemusi. Autorid väidavad, et Eesti poliitiline eliit, erinevalt Visegradi riikide omast, suhtub äärmiselt soosivalt Schengeni süsteemi ja selle kehtima hakkamisse Eesti-Vene piiril (lk. 46). Lisaks näitavad küsitluste tulemused, et piiriäärsed elanikud on juba hakanud harjuma lihtsustatud piiriületamise korra kadumisega (lk. 48-53) ning peavad Venemaaga suhtlemisel topelttolle suuremaks takistuseks kui viisareþiimi (lk. 55).

Kokkuvõtteks. 2004. aasta välispoliitika aastaraamat on keskendunud kahele põhiteemale: transatlantilistele suhetele ning Euroopa Liidu naabruspoliitikale Ida-Euroopas. Teemade seesugune piiramine on üllatav. See, et ajakirjanduse põhihuvi on praegu koondunud USA ja Lääne-Euroopa erimeelsustele, ei peaks olema kriteerium, mille järgi koostatakse ajakirjanduse kommentaaridest sisukamat välispoliitilist analüüsi pakkuda sooviv kogumik.

Lisaks ei peaks teemavalik olema pelgalt Eesti-keskne. Aastaraamatust peaks saama väljund, mille abil edendatakse eestimaist uurimust näiteks Vahemere piirkonna, Lähis-Ida, Ida- ja Lõuna-Aasia suunal või vaadeldakse maailmas toimuvat mitte pelgalt poliitilise, vaid ka majandusliku, kultuurilise, sotsiaalse ja keskkonna-alase prisma kaudu.

Lõpuks ei saa jätta rahast rääkimata. On Eesti riigi kahetsusväärne tegematajätmine ja ükskõiksus, et välispoliitika aastaraamatut antakse välja teiste riikide toel (2003. a. ilmus aastaraamat USA saatkonna ja 2004. a. Norra välisministeeriumi rahastamisel). Aastaraamatu koostajatel on piinlik käia nuiamas teiste riikide valitsustelt raha ja mõtelda, kuidas vastata küsimusele, et miks siis Eesti riik ei toeta. Piinlik on ka välisriikide diplomaatidel. Satuvad ju nende maad olukorda, kus peavad kinni maksma teise riigi (Eesti) välispoliitika tutvustamise.

Aga võibolla on mõnes Eesti riigi juhtivas institutsioonis keegi, kes on väga uhke teadmises, et sellegi asja saime tehtud nii, et oma rahakotist sentigi ei kulunud?