Vaarao ja tema alamad

Toomas Paul

Usulised ja ilmalikud ametid olid Vana-Egiptuses omavahel tihedalt seotud Vana-Egiptuse inimene. Koostanud Sergio Donadoni, tõlkinud Kattri Ezzoubi. Avita, 2012. 384 lk. Vana-Egiptuse ametnike, preestrite, kirjutajate, käsitööliste jt tegevusalad täiendavad üksteist. Iga isik täidab mõnda ülesannet, mis hoiab käigus ühiskonna struktuuri. Piirid ei ole jäigad. Sergio Bernigotti sõnadega: „Usulised ja ilmalikud ametid olid omavahel nii tihedalt seotud, et enam pole võimalik kindlaks teha, kummale mõne autobiograafia eneseülistuslikel lehekülgedel konkreetselt viidatakse. Pigem tundub, et kuigi meie teeme selget vahet neil kahel valdkonnal, ei olnud see egiptlastele enamikul juhtudest oluline. Vähemalt mõisteti Egiptuses kuni maa ajaloo viimaste perioodideni religioosse elu ja ilmaliku riigi erinevust hoopis teisel viisil, kui meie sellega harjunud oleme” (lk 140). Oluline oli jumalate soosing Kogumiku „Vana-Egiptuse inimene” kõik esseed esitlevad ühe ja sama reaalsuse tahkusid. See reaalsus oli egiptuse kultuuri tähtsaim struktuur – riik. Egiptuse ajalugu jaotatakse valitsejate dünastiate alusel. Kunsti ja kirjanduse keskmes olid kuningad, sest need valdkonnad toimisid riikliku eestkoste all. Ka „tavainimeste”, ühiskonna alamkihtide maailma taustal terendab ikkagi vaarao, kelle heaks inimesed töötasid, kellelt nad said oma elatusvahendid ning kellele nad suunasid oma religioossed lootused. Egiptuse ajalugu on eelkõige vaaraode ajalugu (lk 295). Vaarao üks ülesandeid oli tagada oma maale jumalate soosing kultuse ja templites toodud ohvritega. Kuna kuningas kuulus nii inimeste kui ka jumalate hulka, oli üksnes temal voli täita seda delikaatset ülesannet, suhelda jumalatega ning kindlustada Egiptusele nende kaitse. Sisuliselt oli vaarao kõikide jumaluste ülempreester, kes ühendas oma isikus kõik arvukad kultused nii, nagu ta ühendas Põhja- ja Lõuna-Egiptuse kuningavõimu, ja kes delegeeris oma ülesanded templite ülempreestritele, kes olid lihtsalt tema asemikud (lk 144-145).

Koostaja Sergio Donadoni möönab, et kaastööd kogumikule „Vana-Egiptuse inimene” paluti väga erineva päritolu ja vanusega uurijatelt, sest ei olevat põhjust varjata, et egüptoloogias ei tunnistata vaid ühte vaatenurka. Iga ajaloolane toob töösse kaasa oma kontseptsioonid, motiivid ja kire, mis mõjutavad teda paratamatult (lk 13). Tegelikult on kogupilt välja tulnud üpris homogeenne, kui jätta kõrvale Ricardo A. Caminose (1912–1992) avapeatükk „Talupoeg”, kus kasutatakse paksult musta värvi: „vanaaja talupoja olukord oli vägagi sarnane tänapäeva fellahi omale, keda kuni monarhia kukutamiseni Egiptuses 1952 halvustasid tema peremehed ja ülemad, alandades ta kariloomade tasemele ning koheldes teda vastavalt” (lk 31). „Elu ilma lootuseta paremale tulevikule, aheldatud eluks ajaks ühiskonnaredeli kõige alamale astmele – niisugused olid talupoegade piinarikka eksistentsi traagilised raamid. Kuid kas nad ise nägid seda niimoodi? Talupojaks sündinu oli määratud talupojaks jääma ning selleks ta oma elupäevade lõpuni jäigi: näljast poolsurnud alandlikuks orjaks, isikliku tahteta käsualuseks, keda võis siia-sinna lükata ning isegi peksta. Talupoeg oli kõigi poolt põlatud elusolend, kellele keegi kaasa ei tundnud” (lk 43-44).

Oleg Berlev väidab hoopis: „Hea valitsus! Kas ükski teine antiikmaailma (ning mitte üksnes antiikmaailma) ametnike hierarhia on sellise nimetuse ära teeninud? Kindlasti mitte. Üksnes Egiptuses päästsid ametnikud rahva tõepoolest näljast ning tegutsesid tõeliselt produktiivse jõuna. [—] Egiptuse ajaloo nii-öelda õnnelikel perioodidel, mil keskvõim oli absoluutne (hea valitsus), nälga ei esinenud” (lk 98). Erik Hornung: „Sotsiaalses plaanis takistas maat’i põhimõte nõrkade ülekohtust kohtlemist, säilitades seega õigluse tasakaalu. Kuninga ülesandeks oli seista vastu vastandlikele jõududele ja loomulikule „tugevama õigusele”. Juba „Õpetussõnades Merikarale” öeldakse, et kuningas peab „kindlustama nõrkade seljatagust”. Nõrkadeks nimetati sageli lesknaisi ja orbusid, kes vajasid eriliselt riigi kaitset” (lk 324).

Kogumikus jäetakse teadlikult vaatluse alt kõrvale paljud valdkonnad nagu kunst, religioossed spekulatsioonid ja moraalsed arusaamad ning keskendutakse inimeste omavahelistele suhetele muistses Niiluse orus. Teose eesmärgiks on käsitleda Vana-Egiptust meie kultuurikeskkonna terminites (lk 13). See võimaldab võluvaid võrdlusi. Näiteks, et kirjutamisoskus näitas II aastatuhandel eKr pigem haridustaset, mitte teatud professionaalset või sotsiaalset staatust – see oli nagu meie doktorikraad, mida võiks pidada kirjutaja sünonüümiks (lk 88). Ajajärgud, mil eraisikute heategevus (andmeid selle kohta leiame ametnikele hauakambritesse kaasa pandud biograafiatest) ületas riikliku heategevuse, langevad kokku Egiptuse ajaloo „ebasoodsate” perioodidega, mil valitsus oli nõrk ja vähetõhus – seda võib võrrelda olukorraga, kui rindereportaažides teatatakse üksikute sõdurite üliinimlikest kangelastegudest, sest puudub võimalus kiidelda sõjalise eduga (lk 99).

Muistne aeg meie terminites

Antonio Loprieno möönab, et tsivilisatsiooni ühiskonnakorra või kultuuri tõlgendamine teise kultuuri paradigmade (ka lingvistiliste paradigmade) kaudu on hermeneutilisest seisukohast kahtlane tegevus. Kummatigi on paratamatu, et analüüsimisel lähtuvad uurijad omaenda ajaloolistest kogemustest (lk 198-199). Eesmärk käsitleda muistset aega „meie kultuurikeskkonna terminites” tingib, et kogumiku lõpetab Erika Feuchti peatükk „Naine”. Tegemist on metahistoorilise žestiga. Vana-Egiptuse elu seesugust eraldamist ei nõuaks, naised ei moodustanud seal mingit seisust või sotsiaalset klassi (nagu surnud või sõdurid). Muidugi oli neid tähtsates ametites vähe, nagu domineerivad ka 1990. aastal (originaali ilmumise ajal), soolise võrdõiguslikkuse ajal, egüptoloogide hulgas mehed: kogumiku autoriteks on üheksa meest ja kaks naist.

Toonane naise endastmõistetav iseseisvus ja võrdsus ajendas Herodotost väitma, et egiptlased on inimkonna tavad pea peale pööranud: nende naised käivad turul ja teevad äri, mehed istuvad kodus ja koovad. Abiellumisel ei läinud naise omand mehe kontrolli alla, nagu üsna viimase ajani Euroopas – Inglismaal anti naistele õigus isiklikule omandile alles 1888. aastal. Saksamaal oli 1953. aastani mees perekonnapea – ilma tema loata ei võinud naine oma vara müüa ega pantida, alles pärast mehe surma sai naine õiguse omandit hallata. XII sajandil eKr olid Dayr al-Midanah’s kaks naist kohaliku vandekohtu liikmed, sakslannadele on see olnud võimalik vähem kui sada aastat. Vaaraode riigis võis naine esindada kohtus oma lapsi või alaealisi õdesid-vendi ning olla nende eestkostja (lk 346). Egiptlanna ei pidanud oma keha varjama, tema võlusid rõhutati seinamaalidel ja reljeefidel. Nii mehed kui naised minkisid oma silmi. Arukas tegu, antiseptilise toimega värvained galeniit (must) ja vaskoksiid (roheline) kaitsesid silma sidekesta põletiku eest (lk 327). Jne.

Õpetlikku ja põnevat on raamatus palju. Mulle oli kõige huvitavam peatükk „Ori”. Egiptuse kultuuris ei käsitletud orjust inimese selgelt defineeritava seisundina või üksiku sotsiaalse klassi staatusena (lk 202). Vastupidi, kõikide elukutsete esindajate puhul võib täheldada laia allumisspektrit. Sõna „sõltlane” ei tähenda „orja”, vaid rahvast, kes tegi igapäevaselt põllutööd (maa kuulus kuningale ehk riigile), kuid keda aeg-ajalt värvati kohustuslikele abitöödele (teoorjus). Mõnikord kasutati „sõltlasi” ka muudel töödel, näiteks Vana riigi ajal püramiidide ehitusel. „Orjast kui eraldi ühiskondlikust kategooriast võib rääkida alles Memphise ajastu lõpul: alles siis polnud ori enam lihtsalt keegi, kes on kellegi teise teenistuses, vaid uus sotsiaalne tüüp, keda iseloomustas allutatud seisund” (lk 210). Hellenistlikku tüüpi orjus, mida iseloomustavad sõjavangid, orjade ostmine, võlglaste orjastamine ning peremehe majas sündinud orjade laste pärilik orjaseisus, sugenes Egiptusesse Uue riigi ajal.

Orja rolli analüüs aitab mõista vaaraode maailmas toimunud ühiskondlikke muutusi, nende ulatust ja tähtsust: Memphise ajastu püramiidide ühiskonnast kuni Keskmise riigi kasvava „meritokraatiani” ning Ramseste ajastu bürokraatlikust tsentrismist kuni ametialaste gruppide ehk suletud „ühiskonnaklasside” kujunemiseni Hilise riigi ajal. Tulemus murendab inimkonna ajaloo „evolutsiooni” hüpoteesi, mille järgi klassikalise ajastu Vana-Kreeka ja -Rooma ühiskond on sotsiaalselt, majanduslikult ja õiguslikult kõrgemal arengutasemel kui pronksi- ja rauaaegsed Vahemere idaosa kultuurid (lk 230-231).

Vaarao võim pidas vastu üle kolme tuhande aasta, ilma et seda oleks kordagi tõsisemalt kahtluse alla seatud. Tuleb nõustuda: „Alati küsitav ühtede inimeste õigus teiste üle valitseda leidis vanas Egiptuses täiusliku väljundi, mis vaatamata tohutule võimule ei muutunud rõhumiseks. Riigis said vabalt areneda loomingulised ja tootlikud jõud, millele võlgneb tänu kogu Vana-Egiptuse kultuur. Vaarao oli seotud kindlalt piiritletud rolliga, mis eeldas loovate jõudude rakendamist: ta pidi maa peal tegutsema loova võiduka jumalana ning võitma oma jumaliku loomusega inimliku ebatäiuse” (lk 325). Niivõrd-kuivõrd see oli võimalik.