Vahtranina lend

Vanapagana kaudu teame, ei ei olegi mingisugust tuld, mis inimese puhtaks põletaks, vaid ikka tuleb oma hingega ise hakkama saada. 

JONAS NAHKOR

Kord on nii, et autol tuleb maanteel sõites üks rattapolt lahti ja kukub küljest. Kui rattapolt kukuks ära ühe korra, siis ilmselt me ei ootaks temast enamat, kui et ta tee äärde ära mädaneks. Kui ta kukuks ära tuhat korda tuhat korda, kas siis võiks polt teeäärses mullas ära õppida rattaks või koguni uueks autoks kasvamise? Nii et temast viimaks tekiksid uued autode liigid – rekad, vormelid ja põrnikad.

Kui vaatan uue vahtralehe võrsumist puuoksa külge, võrdlen teda ka mulluse, juba kuivanud vahtranina kestaga. Vahtraninale kuulub aga üsna eriline lennuomadus. Ta ei liiguta end nagu lind, ent ometi suudab ta enese kujust tulenevalt hakata õhus sedasi vurritama, et üksik tiib toimib kopterilaadselt. Nii pikeneb seemne õhus olemise aeg ja ta jõuab tuulega kaugemale kanduda. Kevadel tuleb sellest ühetiivalisest seemnelaekast välja idu ja võrsub rohelise otsaga taimealge. Igast sellisest võib omakorda saada uus vahtrapuu ning tuhande vahtranina kandja ja levitaja.

Teadus on elu selgitanud sellega, kuidas ookeanis termolõõri juures sai mineraali- ja metallikuhjatisest alkeemilisel kombel rakk, rakust sai hulkraksus ja hulkraksusest taimsus ja loomsus. Selle arenemise ülivorm on meile teadaolevalt inimene, kes suudab intellektiga uusi mineraali- ja metallikuhjatisi transformeerida kas või selliseks imeks, nagu sõiduauto. Aga ometi ei ole sõiduauto võimeline kasvama, end ise levitama ega sotsiaalsesse struktuuri koondama. Samas auto tundub nii tark ja keerukas olend ja vahtranina nii rumal tema kõrval. Meie peres on autodel olnud ikka nimed ja pärast õnnestunud tehnoülevaatust olen autol õrnalt rooli silitanud. Aga ühelegi vahtraninale pole ma veel nime pannud.

Kuigi vahtraninasid on ohtrasti ja iga üksiku saatus meile vähe huvi pakub, on just alatine kordumine ja järjepidevus need omadused, mis muudavad vahtranina hoopis teistmoodi keerukaks. Kuidas mingi asi nii ära tüdimata korduda jaksab? Kust kohast tuleb see püsivus ja jõud, et ilma tunnustuse ja välise motivatsioonita ikka sedasama allakukkumist ja üleskasvamist otsast alata? Kes annab vahtraninadele mõtte ja aitab neil edasi areneda?

Põhjus, miks mina autot hästi mõistan, seisneb tema olemise ainukordsuses. Inimene tegi tema valmis, ta oli koos inimesega ja siis ta läks katki. Inimesega tundub olevat samamoodi. Ta tehakse valmis, teda rutjuvad ilmastikunähtused ja roostetamine, armastus ja naer, samuti tema sees küpsev kurjus ja solvumised, ning siis ta sureb. Aga vahtranina ja vaher on sellised, kellele aja mõiste ei rakendu. Nende puhul ei ole mõtet rääkida tahtest, mõttest, jaksamisest, tüdimusest, tunnustusest ega motivatsioonist. Inimene saab tahtejõudu ja ületab tüdimuse, kui asjal on mõte temale lähemas tulevikus. Me reageerime tunnustusele ja saame sellest motivatsiooni. Kuidagi on aga vahtraninaga nii, et temal justkui ei oleks tahet ega tüdimust, teda ei mõjuta tunnustus ega motivaatorid, aga ometi tema samuti kordub ja püsib.

Ma olen pannud paari auto ja inimese ja kujutanud, et vahtranina on neist kahest täiesti erinev. Aga inimene ja vahtranina on ju elus ja auto ei ole. Ehk on asi selles, et inimene, keda ma kirjeldasin, on tõepoolest sarnasem auto kui taimega? Võiks ehk üritada kujutada taime sellisena, nagu on inimene – suutelisena tajuma, mis teda tulevikus ees ootab, väljendama tahtejõudu või tüdimust ning reageerima lähedusele ja tunnustusele. Selle põhjal kasvaks ta ilusaks puuks või otsustaks üldse, kas ta kuhugi idaneb või levib. Mõni väidab, et taimed heasoovlikele või vihastele sõnadele reageerivad ja selle kaudu paremini või halvemini kasvavad. Sellist reaktsiooni on mõned pseudoteadlased omistatud koguni veele, kuid märkigem, et ka tunnustatud teadlane ei tee enam sugugi nalja, kui ta räägib veest ja selle mälust.

Kui loomad ning isegi taimed on võimelised eneseteadvust ja mälestusi kogema ning elavad psühholoogilises ajas, siis ei saa väita, et ka sellised negatiivsed väljendused nagu viha, solvamine või armukadedus – ühesõnaga kogu isepundar – jääks alatiseks inimesele ainuomaseks. Keegi meist ei näe ilmselt aega, kui üks kartul mõnda teist solvab või kui sõstrapõõsas tüli algab. Aga elevandid ja šimpansid jätavad eluks ajaks meelde, kuldnokad riidlevad üksteisega, väga paljud loomad moodustavad, hoiavad ja lõhuvad lähedussuhteid.

Meile paistab, et inimesel peaks olema võimalik ürgtasandile naasta ja selles tervikus osaleda, lõpetada oma masinlik eksistents ja astuda ühte loodusega. Aga esiteks on häda selles, et eelnev lause on idee, kuni see pole juhtunud. Ja teiseks võib juhtuda hoopis see, et inimese puhul pole tegemist ainulaadse kosmoloogilise veaga, vaid loodus tuleb meile oma isepundardega liik liigi haaval järele. Aga mitte selle pärast ei pea meie muretsema.

See on olnud üks antropoloogia põhiprobleeme viimasel sajandil, et loodusrahvaste sekka minnes suudab lääne inimene neile väga hästi selgeks teha, mis on kultuur, aga ei saa edasi anda seda, mida tähendab looduse mõiste. Asi on selles, et loodusrahvastel pole looduse mõiste kultuurist eraldiseisvana kontseptualiseeritud – see on enesestmõistetav ja mahub kätte, see on korraga tähed ja muld, päike ja liiv, elu ja surm, kogu kultuur.

Kultuuri ja looduse tähendusväljade eraldumine on inimese puhul toonud kaasa selle, et kõik ümbritsev muutub tasahaaval, kuid järjekindlalt ressursi ammutamise väljaks, millega oma tulevikku projitseeritud ideesid tehnoloogiliselt elustada. Inimesega juhtus veel see, et tema liigi sisse tekkisid lahti harutamata isepuntrad, kus kujunevad välja identiteedilaadsed konstruktsioonid, mis liiki tükkideks lahutuvad. Inimese puhul on teadvusjõu kasvuga kaasnenud omadus akumuleerida oma sisse haavata­saamisi ja solvumisi, mille peale ehitada uusi haavamisi ja solvamisi. Kui ma oma lapsega ülekohtuselt kurjustan, siis see viha ja valu kandub tema kaudu edasi.

Aga mis annab minule usku? Vahtranina on oma harjumuses suuteline ikka ja alati maha lendama, idanema, puuks kasvama ja siis sedasama kordama. See harjumus on väga sügav, aga see pole seadus, vaid, kordan veel kord, väga-väga sügavale sisse juurdunud harjumus. Igal vahtraninal on alati, igas hetkes, võimalus valida – kas jaksata või väsida. Aga ta ei vali, vaid jätkab. Sest vahtranina ei ole mitte tema ise, vaid ta on samaaegselt ka vaher, vahtraleht ja vahtramahl. Ta on mitu asja korraga, sest ta ei tunne aega. Seetõttu sünnivad tema otsused tema enese osavõtuta.

Inimese nagu muu loodusega on samamoodi. Igaüks, kes oma peas ketrab oma õigust, kasu või tahtmist, saab teha otsuse asetuda tervikusse samamoodi, nagu asetseb vaher. Uks selle otsuse tegemiseks ei avane ühegi praktika ega pikaajalise püüdluse tulemusel, vaid on juba valla. See on kõigi pingutuste lakkamine. See, et ma praegusel sisseharjunud viisil toimin, ei ole loodusseadus ega ette määratud. Kuigi ma teen otsuseid enamasti omakasust lähtudes ning minu jaoks on loodus ja kultuur erinevad nähtused, siis igal hetkel on mul võimalus teha see teine otsus, mida võiks ehk tunda loodusrahvaliku otsusena. Ma tean seda, sest ma olen selliseid otsuseid teinud – harva, aga siiski.

Kultuuri ja looduse eristamine on tugev harjumus, aga mitte nii tugev kui minu isepundar, millest sünnib sageli kahju. Õnneks loodus ei tunne, et inimene on temaga kurjasti käitunud. Ta on rohkem nagu Vanapagan, kes end Kaval-Antsul nöörida laseb, sest tema missiooni seisukohast pole mingisugust vahet, kas teda röövitakse paljaks või ülendatakse kuningaks – tema on ikkagi põrgu peremees. Ja põrgus, nagu me Vanapagana kaudu teame, ei olegi mingisugust tuld, mis inimese puhtaks põletaks, vaid ikka tuleb oma hingega ise hakkama saada.