Valitsuse juhtpartei kardab diskussiooni

T? Saarts

Eelarveprobleemid on täitnud leheveerge vähemalt pool aastat. Vaadates viimaseid avaliku arvamuse küsitlusi, ei taju vist enamik valijatest senini, et tegemist oli millegi tõsisema kui lihtsalt väikese tööõnnetusega. Valitsuse juhtparteide head mainet pole kõigutanud eelarve ümber toimunu karvavõrdki. Ometi andsid eelarveprobleemid ilmekalt märku tunduvalt sügavamast kriisist Eesti poliitikas. Asi pole eelarves. Me võime vaadelda kerkinud probleeme kolmel tasandil: kriis poliitikaalgatuste ja nende elluviimise tasandil, kriis koalitsioonisisese juhtimise tasandil ja kriis Eesti poliitika toimimisloogika tasandil. Kõigepealt kriisist poliitikaalgatuste ja nende elluviimise tasandil ehk policy kriisist. Alates 2004. aastast on Eesti poliitika olnud kantud „riik on valmis” ideoloogiast: suuri väljakutseid Eesti ees enam pole, nüüd kohendame vaid varasemat poliitikat ja jaotame ümber. 2008. aastaks on saanud ilmselgeks, et selline paradigma on jõudnud ohtlikku tupikusse. Läheneva majanduskriisi eelaimdus on tekitanud ühiskonnas ärevuse ja poliitikud on aru saanud, et nüüd oodatakse tegutsemist. Haldusreformi temaatika ülessoojendamine demonstreerib ilmekalt, kui sügavasse ummikseisu on tegelikult jõutud. Idee ise on kopeeritud hoopis varasemast ajast ning uudsusest on asi kaugel. Mingit sügavamat analüüsi reformi võimalike tagajärgede kohta tehtud pole. Poliitalgatus ise pole välja käidud mitte reformina, vaid see kujutab endast lihtsalt taktikalis-poliitilist käiku koalitsioonipartnerite diskrediteerimiseks ja enda maine parandamiseks. Kui kriisihetkedel saavad reformialgatustest vaid ühe erakonna mainekujundusprojektid, siis on see ülimalt hoiatav märk. Reformierakonna kriisipaketti kuuluvad põhiliselt vaid uued maksusoodustused ja jutt tööturu paindlikkusest. Kui see on kõik, mis riigi võimalikust majandusstagnatsioonist väljaaitamiseks välja käiakse, siis pole seegi kuigi julgustav.

 

Turunduslikult optimistlik nägu

Paistab, et tegelikult püüab valitsuse juhtpartei igati vältida võimalikku diskussiooni järjest selgemalt ilmsiks tulevate majanduskriisi märkide üle, kuna see võib tõstatada neile väga ebameeldivaid küsimusi: kas mingil hetkel pole tehtud vale valik, kas majanduslanguses pole süüdi pea-asjalikult vaid Eesti-sisesed tegurid, jne? Poliitturunduslikult on hoopis õigem strateegia teha ette optimistlik nägu stiilis „küllap läheb meist see karikas mööda”. Oravapartei peamine ülesanne on Ansipi valitsus puhtalt sellest halvast mängust välja tuua. Hea maine tuleb säilitada igal juhul, ükskõik, mis selle hind Eesti jaoks ka poleks. Kõnekaks näiteks oli uus eelarveprojekt: ümberjagavad valimislubadused kaalusid ilmselgelt üles kõikvõimalikud pikaajalisemad strateegiad ja visioonid.

Ideekriisile sekundeerib sügavam kriis, mida võime nimetada juhtimiskriisiks koalitsiooni sees (leadership crisis). Tegelikult on see koalitsioon tegutsemisvõimetu. Kaks peamist koalitsioonipartnerit (Reformierakond ja IRL) võitlevad üsna sarnase valijasegmendi pärast, mis asendab koostöö terava rivaalitsemisega. Eesmärgiks on üksteisele igal sammul kaikaid kodarasse loopida. Kui IRL tuleb välja mingi ideega, peab Reformierakond sellele kindlasti vastanduma, kuna eduka algatuse korral saab äkki partner punkti kirja. Sama on lugu ka vastupidise variandi puhul. Kui majanduskriis peaks süvenema, on vähe lootust, et selles koalitsioonis tekiks mingi sünergia veidigi strateegilisemate plaanide või radikaalsemate meetmete väljapakkumiseks. Kartus, et konkurendid saavad äkki eduseisu, kaalub üles kõik muu.

Veelgi hullem on see, et peaministril pole koalitsioonis enam autoriteeti. Ansip pole mees, kellel oleks visiooni ja haaret, et olla edukas liider siis, kui riik satub tõsistesse raskustesse. IRL ja sotsid ei võta teda enam ammu tõsiselt ning tema võimaliku väljavahetamise jutud on kostunud korduvalt ka oravapartei enda tagatubadest. Seega sisuliselt pole koalitsioonil, mis on nagunii kujunenud juba klassikaliseks vähi-luige-haugi koosluseks, efektiivset juhti, kes vajalikul hetkel võiks rusikaga lauale lüüa ja öelda, et nüüd teeme nii, ja seda ka aktsepteeritakse.

 

Isamaa päästmise au

Kõige kirjeldatu fooniks on üldine kriis Eesti poliitilise kultuuri ja poliitika toimimise tasandil (politics crisis). Eesti poliitika põhiloogika on alati juhindunud majoritaarsest poliitikategemise stiilist, kus põhiliseks võtmesõnaks on „enese kehtestamine jõupositsioonilt” ja „võitja võtab kõik” mentaalsus. See vastandub konsensuslikumale stiilile, mis on levinud Põhjamaadel, kus püütakse poliitikakujundamisel erinevate osapooltega läbi rääkida ja teatud tasakaalupunkte leida. Seesugune „võitja võtab kõik” mentaalsus oli väga sobilik, kui riigil tuli teha fundamentaalseid või eksistentsiaalseid otsuseid: Ida või Lääs, šokiteraapia vs. graduaalne üleminek jne. Kuid sellise strateegia efektiivsus langeb, kui must-valged eksistentsiaalsed valikud on tehtud ja edasi on vaja minna tunduvalt nüansseeritumate arengustrateegiatega ja neis kokku leppida. Euroopa Liit ja NATO olid selgelt eksistentsiaalsed valikud, kuid pärast nende tegemist näib, et Eesti poliitiline eliit on kaotanud igasuguse ühise pinna, millel üritada konsensust otsida. Tihe parteikonkurentsi loogika ja „võitja võtab kõik” mentaliteet tingib selle, et on vähe lootust, et suudetaks tekitada mingit laiemat erakondadeülest dialoogi Eesti tulevikuarengu üle. Igaüks püüab meeleheitlikult „Isamaa päästmise au” endale kahmata. Paraku pole see aga õige hetk seda sorti mängudeks, kuna kaalul on midagi palju enamat kui protsendipunkt populaarsustabelites.

Vaevalt mingeid uusi strateegilisi sihte enne 2011. aasta valimisi Eestis üldse seataksegi. Praegune koalitsioon on seesuguseks sihiseadeks võimetu ja isegi kui praegune võimuliit peaks lagunema ja asemele tulema uus „jõulurahu” valitsus, hakkab viimane rohkem muretsema oma võidu kindlustamise pärast järgmistel valimistel ega tunne huvi mingite laiemate strateegiate või vajalike reformide vastu.

Niisiis ei tundu kujunenud pilt just ülemäära lootustandev: kuigi riik võib olla üsna tõsise majanduskriisi ja pikaajalise majandusstagnatsiooni lävel, puuduvad poliitilisel eliidil strateegiad ja ideed, kuidas raskustest välja tulla, koalitsioon on sisemise rivaalitsemise tõttu sisuliselt tegutsemisvõimetu ja ilma kaaluka liidrita, kogu senise valitseva poliitilise kultuuri loogika on muutunud Eesti edaspidiseid arenguid pärssivaks teguriks ning väljapääsu sellest kõigest ei näe paraku keegi.

Sotsiaalteadlasi on ikka süüdistatud selles, et nad pingutavad tumedate värvidega üle. Tahaks tõesti loota, et olukord pole siiski nii tõsine, nagu eespool kirjeldatud, kuigi märke, mis seesuguse optimistliku lootuse kasuks räägiksid, on õhus järjest vähem ja vähem.