Vana mees ei taha koju

Provotseerimise, eskaleerimise ja improviseerimise ahela lõpulüli on alati pagunite mahavõtmine.

KAAREL TARAND

Jõulurahu nii metsas kui ka ühiskonnas on küll välja kuulutatud, kuid rahutuid hingi ja vaevatud vaime see ei peata. Ennustasin juba suvel, et mõnedest Kesk-Euroopa riikidest ülearu vaimustatud Eesti juhid meile Soome suunal mingi pahanduse kaela tõmbavad. Valitsusjuhi vahetus Soomes oli küll prognoosimatu, kuid juhuslik ärritaja tõi eredalt esile, kui sügavalt on juurdunud mõnes me poliitilises ringkonnas Soome mittemõistmise haigus. Asi pole niivõrd käitumises kui teadmistes, täpsemalt nende puudumises. Kes vähegi tahab Soome sajanditaguse kodusõja ning selle tagajärgede silumise teemal sõna võtta, peaks teadma enam-vähem peast vähemasti seda: „Sa pagan laulad ju mässulaule, ütles Rokka, aga Koskela käskis Vanhalat jätkata. Ta oli Vanhala laulule käega takti löönud, oli kohati koguni kaasa ümisenud. Koskela oli poisieas seda laulu osanud, sest enne popside iseseisvumist oli Koskela perekond üsnagi punane olnud. Kaks ta onu oli kihelkonna praosti jäägerpoeg oma käega haigla juures mäenõlvakul maha lasknud ja isa oli oma kõva tervise tõttu üle noatera vangilaagrist eluga pääsenud. Koskela oli kirikla popsikoht ja oma pahameeleks pidi pastor kogema, et see punase huligani kummitis tuigerdas tõepoolest koju oma popsikohta päriseks ostma. Pärast seda oli vana Koskela vähehaaval üles sulanud, ja kui ta kaks nooremat poega olid talvesõjas langenud ja vanim tõusnud ohvitseriks teenete eest, millede kuulsus rändas kodukohtagi täielise legendina, siis hakati haiglamäe kallakule maetud onudegi haudade eest hoolitsema. [—] Ka praosti meelest oli suguvõsa pojast alates aja jooksul paranenud. Kui ta nüüd joobnud päi ümiseski punakaartlaslaulu, siis seda ju praost ei teadnud ja oleks võib-olla andekski andnud“ (Helmi Elleri tõlge, Vaba Eesti kirjastus, 1964).

See episood Väinö Linna „Tundmatust sõdurist“, mis on ühtlasi Linna teise suurteose, triloogia „Siin Põhjatähe all“ lühiseletus ja lähtekoht, võtab hästi kokku selle, et kodusõjas üksteist tapnud punased ja valged suutsid juba inimpõlv hiljem omavahel toime tulla suurema ja ühise Soome asja hüvanguks. Kel Koskela suguvõsa loost, mis algas soo, mättakirve ja Jussiga, aimu pole, ei peaks ka Soome ajaloo ühe verise etapi ja selle järelmite kohta sõna võtma. Teisest vaatenurgast on kodusõja traumad hästi kaetud ka Kjell Westö linnaromaanis „Kus kõndisime kunagi“ (2011, Eesti Raamat). Või nagu märgib nüüdse Soome tuntud kirjanik Jari Tervo teritatud säutsus: „Eestis võib idioot saada siseministriks.“ See ei ole diagnoos, vaid reaktsioon asjatundmatusele Soome kodusõja asjus, millest Tervo on ka ise kirjutanud (eesti keeles on kättesaadav romaan „Troika“, Olion, 2010).

Ühesõnaga, kuigi okupatsiooniaegses ülikoolis püüti marksismi-leninismi õpetus igale tudengile elu lõpuni mällu kirjutada, ei ole oskus Leninit tsiteerida tänapäeva haritlase, saati siis võimukandja mõõdupuu. Võiks olla aga harjumus enne suu avamist faktid selgeks teha, olla lugenud. Eesti ja Soome siseministeerium on iseseisvuse taastamisest saadik tihedat koostööd teinud ja vähemasti perioodi algupoolel oli Eesti ses suhtes pigem saaja pool. Seega peaks lähima naabermaa kolleegi eluloo ja taustaga tutvumine olema meie siseministri loomulik töökohustus. Välispoliitikas kõneldakse tihti sellest, et formaalsest läbikäimisest ka partner­riikide juhtide vahel ei piisa, lisaks on vaja „personaalset keemiat“. Nüüd aga käis laboratooriumis hoopis plahvatus, sest Soome valitsuse siseministril, „harimatul tänavaaktivistil“ Maria Ohisalol on juba paari aasta eest sotsiaalteadustes kaitstud doktorikraad (paremalt äärelt vaadates saadud valel teemal ja valest ülikoolist, teadagi). Võib ette kujutada, et kahe riigi ministrite tulevastel kohtumisel Soome pool innust lõunanaabrit toetada ja aidata ei pakata, vaid piirdub vältimatu ärategemisega.

Ka president Kaljulaid esitab eksitavaid liialdusi, kui kirjeldab valitsust julgeolekuohuna. Julgeolek ei ole ehitatud riigimehelikest lausetest ja avaldustest, seega ei saa verbaalne matslus seda ka otse lammutada. Kuid kehtib reegel, et koalitsioonid lagunevad seestpoolt – nii ka riigid. Ühe valimistel edukaks osutunud poliitiku kehva vaimse seisundi alusel ei saa aga hinnata tervet kodanikkonda. Osa valijaist võis teha vähe informeeritud valiku, mille üle tagantjärele enam rõõmustada ei saagi, kuid valijatele peab andma pettumise faktiliste põhjuste settimiseks piisavalt aega. Valitu ise teeb ju kõik, et järgmisel korral mitte toetust saada. Kui miski on julgeolekuoht, siis põhiseaduse piire ületavad jõuvõtted valitud isiku ametist kõrvaldamiseks enne, kui ta on tegudega tõestanud, et toetust ei vääri – ja kaotab selle ka oma fännide hulgas. Selleni läheb aega vähemasti järgmise sügiseni.

Hirmul ja teadmatusel on suured sõnad, tark tagab autoriteedi ka maheda kõnega.

Andres Putting/Ekspress Meedia/Scanpix

Selge on aga seegi, et Eesti teine ja sugugi mitte nii sõbralik naaber Venemaa näeb Eesti siseriiklikku segadust välispoliitikas ning on varmas seda ka ära kasutama. Mõnda aega jahtunud seisus olnud riikidevahelise piirilepingu ratifitseerimise võimalus on Moskvas viimastel nädalatel jälle jutuks võetud. Varasemad Eesti valitsused on kinnitanud, et meie pool ratifitseerimisele takistusi ei ole, aga mõlema maa parlament peaks ratifitseerimisprotsessi läbi tegema enam-vähem samaaegselt. Territoriaalsetest nõudmistest Venemaa vastu loobus Eesti juba 25 aastat tagasi ning toonane samm oli tähtsamate hulka kuuluv tõkkeületus Eesti liitumisel lääne julgeolekuruumiga.

Kui veel aasta tagasi kinnitati Moskvas, et ratifitseerimist ei saa alustada Eesti valitsuse russofoobsuse tõttu, siis nüüd laulavad sireenid hoopis teist laulu. Riigiduuma väliskomisjoni esimees Leonid Slutski on koguni optimistlik, lausudes, et leping jõustatakse ehk juba lähikuudel. Esmakordselt oleme olukorras, kus Venemaa on justkui valmis, aga Eesti valitsusel pole parteide erimeelsuste tõttu tahtmist piirilepinguga tegeleda. Ja kuigi parlamendis oleks ratifitseerimise poolt kindel enamus, ei saa riigikogu valitsuse algatuseta midagi ette võtta. Moskvale on selles haavas sonkimine puhas lust, mida endale ei keelata. Kui Venemaa valmisolek on ka teesklus, provotseerib see siinseid kaikamehi tegema järjekordseid avaldusi, mis sobivad Venemaa kauasesse jutustusse Eestist kui väikesest kurjast natsiriigist.

Eelöeldu võib tunduda vastuoluline, sest just Keskerakonda ja EKREt on paljudel tavaks pidada kõige Kremli-meelsemateks erakondadeks. Miks peaks Venemaa võim neile nüüd halba soovima? Venemaal pole vahet: Eesti valitsusse sobib mis tahes erakond, peaasi et see teistega korralikult tüli kisub, on nõrk ja ebakindla suunaga, mistõttu takerdub julgeoleku-koostöö lähiümbruses ja ka suurtoetajatega kaugemal. Eesti üksinda ei ole Venemaa pikaajalises strateegias äravõetav sihtmärk. Siinse elu arengu segamine on Moskvale oluline laiemalt lääne jõu oma piiridelt kaugemale tõrjumiseks ja väheste teadmiste tõttu oma rollist vildakalt aru saavad vanemad härrad on vaid käepärased tööriistad.

Selleks sobivaimas eas ametit pidanud ja nüüd rändjutlustajana tegutsev endine USA president Barack Obama räägib tihti heast lahendusest vähemasti vaba maailma riikide jaoks, sest seal on lõppvõim endiselt kodanike-valijate käes. Hiljuti Singapuris noori juhte koolitades ütles Obama: „Maailma ja selle probleeme vaadates võib öelda, et üldjuhul on probleemiks vanad inimesed, eeskätt vanad mehed, kes ei mõista jalust ära minna. Nad ripuvad võimu küljes, on ebakindlad, neil on aegunud ideed ning nad lömastavad energia, värsked visioonid ning uued lähenemisnurgad. Poliitiliste liidrite kohus on proovida endale meelde tuletada, et ollakse ametis töö tegemiseks, kuid mitte kogu eluks ja mitte selleks, et upitada oma eneseuhkust või võimu.“ Pole vahet, kas „vana meespoliitik“ on 45- või 70aastane, vanameelne võib ta ikkagi olla ja arengut takistada. Obama loosung paremasse maailma jõudmiseks on „Rohkem naisi!“, sest kuigi naisedki ei ole täiuslikud, siis: „Ma olen absoluutselt kindel, et kui kaks aastat juhiksid kõiki maailma riike ainult naised, näeksime märkimisväärset paranemist kõigil elualadel ja igas asjas, elustandardis ja tulemustes.“ Ka Eestis juhtub ühel Mart Helme järgsel päeval just nimelt nii.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht