VASAR: Arhitektid muinsuskaitsest ja muinsuskaitsja arhitektuurist

Ene Läkk

Kui tormiline on muinsuskaitse ja arhitektuuri kooselu, arutavad kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna juhataja arhitekt Lilian Hansar, arhitektuurikeskuse juht arhitekt Ülar Mark ja noore arhitekti preemia  pälvinud Siiri Vallner. Uurib Ene Läkk.

Kuidas arhitektid mõistavad praegu Eestis viljeldava muinsuskaitse aluseid? Kas kaitsmise eesmärgid on muinsuskaitsjatele, arhitektidele ja omanikele üheselt arusaadavad?

LILIAN HANSAR: Seaduses on kirjas, millest muinsuskaitse lähtub ja mida tuleb kooskõlastada. Lisaks on igal muinsuskaitsealal oma põhimäärus, mis täpsustab seadust. Aga seaduses  on ka teatud vabadus sees, mis annab maad interpreteerimiseks. Tõlgendamisel lähtutakse oma teadmistest ja isiklikest omadustest, mistõttu tekivad arusaamatused. Üks saab asjast ühtemoodi aru, teine teistmoodi. Sageli neid võimalusi, mis on määrustes ja seadustes kirjas, ei kasutatagi muinsuskaitse eritingimusi koostades ära. Aga kuna tingimused on tihti väga üldsõnalised, nagu näiteks: „hoone peab sobima vanalinna miljöösse“, siis  iga arhitekt saab sellest isemoodi aru. Ja siit tekivad vastuolud. Konfliktid on sündinud ka sellest, et omanikud on pressinud peale lubatust suuremat ruumiprogrammi ja vähe on neid arhitekte, kes ütlevad, et sellesse kohta nii palju ei mahu. Ja seegi pole vähetähtis, et valdavalt ajaloolise haridusega muinsuskaitsjad ei mõista, kuidas arhitektid mõtlevad, ning arhitektid ei ole väga hästi kursis muinsuskaitselise tunnetusega. 

SIIRI VALLNER: Muinsuskaitses, nagu Lilian rääkis, on nii nagu arhitektuuriski. Reeglitest on kasu, aga lõpuks on väga palju asju ikka subjektiivsed. Ja hea tulemus sõltub kõikide osapoolte – arhitekti, muinsuskaitse ja omaniku – üldisest kultuuritasemest.

ÜLAR MARK: Meil on vaba ühiskond ja normaalne on, et poliitikud ja mittetulundusühingud avaldavad oma arvamust. Aga mulle ei meeldi see, et spetsialistid – arhitektid ja ajaloolased – kisuvad omavahel aeg-ajalt mõttetut tüli. Paika on loksutamata, kes millega tegelema peaks. Kord öeldakse, et arhitektid ei pea lugu ajaloost, siis vastavad arhitektid, et muinsuskaitsjad nõuavad asju valesti, ning tekib tühjast tüli. Seadusega on muinsuskaitsele antud tohutult suur võim. Arhitektidel pole kümnendikkugi sellest võimalusest, mis on muinsuskaitsel. Muinsuskaitse saab kõiki asju kinni panna  või nõuda, ka subjektiivselt. Lihtsalt öeldakse, et see varjutab ajaloolist maja, ja sellele ei saa keegi vastu. Arhitektidel pole institutsionaalselt ühtegi argumenti, et kaitsta oma ruumikontseptsiooni. Teisest küljest aga on muinsuskaitse ju 15–20 aasta jooksul päästnud pool Eestit. Kui muinsuskaitsel poleks sellist jõudu ja seljatagust, siis oleks juhtunud sama mis Pristina linnas Kosovos, kus lammutati öösiti vanalinna ja päeviti ehitati asemele ärihooneid. Meil on  muinsuskaitse tänu seadusele tugev. Ja arhitektidel on raske leppida, et neil puudub sarnane õigus linnaehitust juhtida.

Kuidas need vastuolud siis lahendatakse, kui muinsuskaitseseadus jätab interpreteerimisruumi ning kuuldavasti planeerimist ja ehitust reguleerivad seadused alles tulevad muutmisele?

LILIAN HANSAR: Muinsuskaitse on võtnud sellise positsiooni, et kui mahutingimused ja  jooned on paigas, siis nemad ei sekku arhitektuuri ega selle kvaliteeti. Kõik sellised vaieldavad keeruliste arhitektuursete küsimustega asjad tulevad sellesse vahepealsesse konsiiliumisse – arhitektuurimälestiste ekspertnõukogusse. Näiteks ehitatakse praegu Koguva küla otsa sadamasse talutare, kuhu tuleb spaa. Kuna ta on suhteliselt küla lähedal ja eritingimustes on kirjas, et see võiks olla küla jätkuks, siis on tehtud pseudoarhitektuurne talutare, mille  katus on samas vintskappe täis. Minu arvates on see halva arhitektuuri näide ja sinna sobimatu.

ÜLAR MARK: Arhitektide ja muinsuskaitsjate otsustusmehhanism vajab tasakaalustamist, ja mitte muinsuskaitse tiibu kärpides, vaid arhitektidele sarnase struktuuri ehitamisega, kus keerulisi küsimusi saaks vaagida spetsialistide ring. Näiteks omavalitsuste arhitektuuri nõukojad ja riigi arhitektuurivolinik. Poliitikud arvavad, et see võib luua autoritaarse situatsiooni, kus riigiarhitekt hakkab üksinda otsustama, aga riigiarhitekt annab vaid nõu. Ta on nagu ministergi, kes ei otsusta üksinda, vaid koordineerib. Samamoodi nagu muinsuskaitse ei saa olla ega ole autoritaarne.

SIIRI VALLNER: Mulle tundub, et enamikul noorematest arhitektidest vastuolusid muinsuskaitsega ei ole. Oleme vaata et suuremad muinsuskaitsjad kui muinsuskaitsjad ise. Ja me ei tee seda käsu peale. Eesmärk on ju muinsuskaitsjatega  sama – ruum, mis inimestele midagi tähendab ja neile korda läheb.

Arhitektide ootused muinsuskaitsele on vastuolulised – teatud juhtudel oodatakse aktiivset kaitsmist (Linnahall, Sakala keskus), projekteerides aga tuntakse end ahistatuna.

LILIAN HANSAR: Siiri ütles, et arhitektid on suuremad muinsuskaitsjad kui muinsuskaitsjad ongi. Arvan, et on tekkinud uus põlvkond, kes tunneb, et ka nende looming vajab kaitsmist.  Praegu käibki muinsuskaitseametis 20. sajandi arhitektuuri inventeerimine, et võtta see kaitse alla. Sellega on kiire, sest ehitusmaastikul toimub palju muutusi. Iseküsimus on, kas me peame kõike kaitsma.

ÜLAR MARK: Varem seda ei väärtustatud. Sageli räägime kurjadest tellijatest, aga vaid mõned üksikud neist on tõeliselt brutaalsed. Valdav osa valutab samuti südant, kui mingi väärtus kaob, ehkki kasuminumbrid on silme  ees. Nüüd on kõik sellega nõus, et on mingisugused väärtused, mida tahaks hoida.

SIIRI VALLNER: Tegelikult on kogu ühiskond suunaga kaitsmise poole tänapäeval. Ajaloolise linnaruumi ja uusehitiste koosmõju viimaste aastate parim näide on Rotermanni kvartal.

Kas edu pant pole mitte selles, et arhitektid ja muinsuskaitsjad panid ühise eesmärgi nimel seljad kokku?

ÜLAR MARK: Kogu edu sai alguse sellest, et  omavalitsus käitus õigesti. Tegi konkreetse plaani, arutas selle ajaloolastega läbi. Tellis tsoneerimiskava arhitektidelt Andres Alverilt ja Veljo Kaasikult ning seal on toimetanud suhteliselt head arhitektid. Asi mängiti kokku ja seda joont hoiti lõpuni.

LILIAN HANSAR: Aga see on ka kvartal, mis ei ole muinsuskaitseala. Ta ei ole nii pretensioonikas kui vanalinna kaitseala, kus reegleid on rohkem. Seal on vabadus suurem ja vabadus tekitab loomingulist õhkkonda. See on keeruline küsimus, kui suur saab vabadus muinsuskaitsealal olla. Kui vaadata Tallinna vanalinna, siis keskajast on seal peale tänavavõrgu säilinud üsna vähe hooneid. Rohkem on historitsistlikke ja klassitsistlikke maju. Ala on palju oma elu ajal muutunud. Küsimus on, kui palju see veel muutuda võiks? Tuleb säilitada tervik, aga mis see tervik on? Kui palju võime muuta, et vanalinn koost ära ei laguneks? 

Uusehitiste sobitamine vanalinna on õnnestunud ka Kuressaare linnas, kus kauaaegse linnaarhitektina toimetas Lilian Hansar. Mis on Kuressaare edu saladus?

ÜLAR MARK: Jõuame täpselt sama vastuseni – omavalitsus. Kui omavalitsus suudab tekitada sellise kultuurse situatsiooni, et „kuulge sõbrad, teeks õige mõistlikult!“, on hea tulemus käes. Ehituses ja planeerimises toimuva edu võti ongi omavalitsuses. Mitte kuskil mujal. 

LILIAN HANSAR: Väikesed linnad põevad tihtipeale alaväärsuskompleksi ja püüavad silma paista. Mõnikord tahetakse olla suurtega sarnased ja ehitada suuri maju, aga valdav on alalhoiuinstinkt. Kui mina olin Kuressaare linnaarhitekt, siis oli meil üsna hea koostöö linnavalitsusega. Ja ilmselt mind kuulati seal rohkem kui kuskil suures masinas. Näiteks Kuressaare tuntuima uushoone Ferrumi hea tulemus sündis tänu kultuursele  tellijale ja tema heale koostööle ehitaja ning arhitektiga. Ka muinsuskaitse eritingimused olid hästi läbi mõeldud. Tellija tunnetas koha tähtsust ja Alver&Trummal Arhitektid tegid korralikku autori järelevalvet.

ÜLAR MARK: See on jälle see, et omanik tahtis, et arhitektid seal käiksid, ja maksis selle kinni. See on praegu üks nõrk koht – omanikud ei taha järelevalve eest tihti maksta.

LILIAN HANSAR: Eesti on üks väheseid kohti,  kus see pole kohustuslik. Ma usun, et arhitektid oleksid sellest väga huvitatud, et lõpptulemus vastaks nende projektile.

Sajandivahetusel olid sina, Ülar Mark, Narva linna peaarhitekt. Sinuga koos töötas kamp entusiaste, kes suhtles omavahel nagu Itaalia perekond, pidevalt mõeldes ja arutades, mida annaks linna heaks teha. Kuidas tulemused olid?

ÜLAR MARK: Ehitusbuumi tol ajal ei olnud,  aga kehtis sama reegel: „teeme mõistlikult!“ Mulle prooviti paar korda survet avaldada, aga kui suutsin selle ilma konfliktita lahendada, siis see reegel toimis.

Missugune on arhitektide vaade koolitamisele? Praegu puudub arhitektuuriõppest muinsuskaitse temaatika. Seda on võimalik õppida täienduskoolitusena või praktika käigus. Ent praegusel raskel ajal tuleb ju arhitektidel teha ka restaureerimisprojekte. 

ÜLAR MARK: Pooldan seda liini, et kool peab õpetama arhitekti kõigepealt mõtlema. Insenerid heidavad ette, et arhitektid ei oska insenerivõtteid, ajaloolased tahaksid, et teaksime ajalugu ja restaureerimist, rohelised ütlevad, et austa rohelist, arhitektid pidavat tõmbama kõik rohelise maha. Võiks ju anda korraliku hariduse haljastusest ja kõigest muust. Ka planeerimisest, disainist, säästumajadest jne. Arhitektil pole võimalik viie aastaga kõik  maailma erialad – alates maalimisest ja arheoloogiast lõpetades elektriasjandusega – selgeks õppida. Tal peab olema võime teha koostööd ja kaasata spetsialiste. LILIAN HANSAR: Siin on mul teine arvamus. Kuna viie aasta jooksul pole õppekavas ühtegi muinsuskaitsealast distsipliini, siis arvan, et see võib olla üheks põhjuseks, miks arhitektid ei mõista muinsuskaitsjaid.

ÜLAR MARK: Kuidas ei ole? Kui tudeng teeb  projekti kas miljööväärtuslikule alale või vanalinna piirile, siis töö tegemise käigus õppejõud juhendavad, mida peab arvestama, kuidas peab tegema.

SIIRI VALLNER: Kas ei võiks olla nii, et kui on huvi arhitektuuri vastu, minnakse ikka arhitektuuri erialale ja hiljem, kui tekib soov töötada vanade majadega, siis ühendatakse arhitektuuriõpingud muinsuskaitse erialaga?

ÜLAR MARK: See on spetsialiseerumise küsimus.  Välismaal spetsialiseerutakse kuni selleni välja, et üks teeb vanu maju, teine haiglaid. Meil nii ei saa, me oleme liiga väikesed. Aga mida saab teha, on spetsialiseeruda alates kolmandast kursusest. Üks vaatab maastiku poole peale, teine huvitub planeerimisest, kolmas restaureerimisest. Siia peaks lisanduma riigi toetusel jätkamine välisülikoolis. Odavam on maksta kinni täiendõpe välismaal, kui riigis vastav koolkond luua. 

Aga kas pole nii, et räägime praegu juttu viimaste aastate baasilt. Ehitusbuum on nüüd läbi ja arhitektuuriturul on toimunud suur pööre. Enam pole nii, et oled kolmandal kursusel ja teed oma büroo. Neljandal projekteerid juba kortermaja. Sellist aega ei tule lähema kümne aasta jooksul. Huvitav on see, mismoodi see muudab meie kõigi elu, ka spetsialiseerumise koha pealt. Vana maja projekteerimine on nii raske leib. Kui situatsioon kujuneb selliseks, et  uusi maju pole enam võtta, siis otsitakse tööd restaureerimises ja omavalitsustes. Võib-olla see palk ja idee pole nii lennukas kui uue maja puhul, kuid kui süvened, saab nii mõnestki entusiast. Mina usun, et kriis sai just mööda, nüüd tuleb mõelda, kuidas normaalset arhitektuurielu edasi elada.