Vastastikuse austuse „Magna Harta”

Aet Annist

Hirmu, vaenu ja äravalitute defineerimisega on keerulistel ja ebakindlatel aegadel lihtne võimule pääseda. Franz Boas, Primitiivne teadvus. Tõlkinud Margit Rennebaum, toimetanud Urmas Sutrop. Kaane kujundanud Eve Kask. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 335 lk. Mis tahes ülevaade Franz Boase, Ameerika antropoloogia isa elust osutab tema Kieli ülikoolis saadud füüsika-alasele doktorikraadile, misjärel ta hoopis „pehmematele” erialadele liikus. Pärast doktorantuuri jõudis Boas pikaajalistel välitöödel inuittide juures äratundmisele, et füüsika annab vaid üsna poolikud vastused tema jaoks üha olulisemale küsimusele, kuidas on vastastikku seotud inimesed ja nende füüsiline maailm. Sõltudes oma igapäevases hakkamasaamises ja toimetulekus kohalike teadmistest, oskustest ja nutikusest, mõistis ta sedagi, kui suhteline on rääkida inimkultuuride arengutasemest, mille kujunemist uuris XX sajandi alguseni noor teadusala antropoloogia. Valge mehe grandioossed oletused inimliigi eluavalduste põlvnemisest ja gradatsioonist valge ühiskonna moodsa meheni ei tuginenud analüüsile, vaid läänelikule üleolekutundele ülejäänud maailma ees. Tollal loodi igasuguste juhuslike infopudemete alusel teooriaid nii perekondade, religiooni, majanduse kui paljude muude universaalsete institutsioonide arengu kohta. Tänased võhiklikud tavaarusaamad sisaldavad veel paljutki tolleaegsetest ideedest, sõltumata nende tõestatusest või ümberlükatusest. XIX sajandi antropoloogia spekulatiivsus ja hinnangulisus oli üks põhjusi, miks tuleb Boast, kes seda niivõrd olulisel määral on raputanud ja muutnud, pidada antropoloogia võrdväärse teadusalana kehtestajaks.

Ajaks, mil Boas oma teosele XIX sajandi lõpus aluse paneb, on valitsevaks seisukohaks muutunud inimliigi ühine põlvnemine ehk monogenism, mis vastandub polügenismile, tänini tõestamata seisukohale inimrasside võrsumise kohta eri liikide esindajatest. Sellega on üks oluline samm inimkonna käsitlemiseks tervikuna juba tehtud. Boas pidi aga raamatut 1930. aastate lõpus täiendama vastamaks tollal Saksamaal ja mõnel pool mujal uuesti esile kerkinud „teaduslikule” ja institutsionaliseeritud rassismile, mille olemusest ja ohtudest oli Boas juba teravalt teadlik. „Aegade hämarusest,” osutab Boas tolles keerulises ajas lisatud tekstis, „pole Euroopas olnud ühtegi puhast rassi ja pole leidnud tõestamist, et alaline omavaheline segunemine oleks toonud kaasa mandumise [—] Vastasel juhul võiksime igast väikesest eraldatud külakogukonnast leida kõrgeima kultuurilise taseme” (lk 307-308).

Raamatu ekskurss rassiteoreetikute obskuursesse seltskonda demonstreerib „oma rassi” kiitusest lähtuva mõttelõnga nõrkust ja spekulatiivsust ning et seda pole kogu selle ajaloo jooksul lastud õõnestama teaduslikke tõestusi. Boase „Primitiivne teadvus” on niivõrd vahe mõõk säärase mõtlemise piiratuse vastu, et see tabas valusalt XX sajandi alguse „rassismiteoreetikuid”, kuid on jätnud veritsevad haavad veel tänastegi neonatside hinge. Nende silmis on 1942. aastal surnud Boas endiselt üks olulisi vaenlasi. Boase teost mõjuvõimsaks pidada on tõesti põhjust. Juba selle pealkiri on hästi valitud, näides esmapilgul tavamõtlemisele takka kiitvat ja kutsudes lugema ka need, kes pelgavad oma ksenofoobilisse ilmapilti mõrade löömist. Lugeja viiakse kannatlikult ja sammhaaval emotsionaalsete rassistlike seisukohtade juurest probleemi teadusliku eritlemiseni ja jõutakse lõpuks elegantse kaarega primitiivse teadvuse analüüsini. Teosesse süüvida suutnu tunneb selles ära muu hulgas ka rassistliku ideoloogia.

Anatoomiliste omaduste ja vaimsete ning kultuuriliste omaduste seose analüüs nõuab selgitust, mis üldse on rass. „Seda peab mõistma bioloogilise üksusena kui ühistest esivanematest põlvnevat populatsiooni, mis tänu oma päritolule kannab kindlaid bioloogilisi tunnuseid” (lk 55). Lihtne on eristada äärmuslikult erinevaid vorme. Ent inimese omadused pole kindlalt piiritletud ja rassiteoreetiku nördimuseks koonduvad ennustamatult, sisaldades häbematult palju muutlikkust „rassisiseselt” ja sedavõrd suuri sarnasusi rasside vahel, et ka kõige kirglikum rassiuurija ei saaks inimese nahavärvi teadmata teda „õigesse” rassi paigutada.

Boas jätkab inimese välimuse põhjal lahterdamise analüüsi ühe oma kuulsaima hüpoteesi tõestamisega: inimtüübi vormi määravad keskkonnatingimused. Tüüp on muutlik, varieerudes isegi inimese eluea jooksul. Boase Ameerika Ühendriikidesse rännanud migrantide laste koljude mõõtmised osutavad suurele plastilisusele, mitte geneetiliselt määratud selgetele rassilistele erinevustele: vastavalt väljarände sooritanu vanusele lähenevad nende näitajad Ameerika keskmisele, erinedes lähtemaale iseloomulikest tunnustest.

Kui mitmekesisuses puudub järjekindlus siis ammugi pole see hierarhiseeritav. Kultuurilise progressi teema, mis ei ole tänaseni päris kadunud, oli Boase ajal väga populaarne ja seda on erinevalt rassismist harva kahtluse alla seatud. Boas võtab selle käsile, vaadeldes tähenduse arengulugu, ja tõdeb, et mõistete ja ideede kujunemisel ei saa kuidagi ajalist seost leida: sarnased kultuurinähtused on kerkinud samaaegselt esile eri paigus, kujunenud ühe regiooni sees või laenatud kultuuridevahelises läbikäimises.

Boas püstitab rassilise üleoleku teema küsimusena: „kuivõrd õigustatud on meie arvamus, et Euroopa tüüp esindab inimkonna kõrgeimat arengutaset” (lk 22). Kasutades nii ajaloolisi fakte, pärilikkuse ja morfoloogilise arengu analüüsi kui loogikat, demonstreerib Boas, et inimtüübi, keele ja kultuuri muutlikkusega ajas ja ruumis vastamisi seistes peab tõdema kindlate seoste puudumist nende kolme vahel. Iga katse klassifitseerida inimkonda rohkem kui ühest vaatepunktist – kultuuri ja rassi, rassi ja keele, isegi keele ja kultuuri kaudu – viib vastuoludeni (lk 187). Selget gradatsiooni ja arengu läbivat koondumist teatud piirkondadesse ei ole inimkonna ajaloos kuidagi võimalik tuvastada.

Kristuse-eelse II-III aastatuhande egiptlased oleksid Põhja- ja Lääne-Euroopa rahvastega kohtudes näinud vaid igasuguse ilmse potentsiaalita kiviaegseid metslasi. Nende kujunemises tänasteks eurooplasteks on ajalooliste protsesside juhuslikul mõjul ülekaalukalt olulisem roll kui kultuuri moodustava rahva kaasasündinud omadustel. Kultuuri ei määra rassi bioloogiline iseloom, geograafia ega majandus (lk 234), vaid lugematute faktorite koostoime. Peale ajaloo on oluline nt rahva suurus ja riigi asupaik, demograafilised muutused ja domineeritus mõne teise, potentsiaalilt võrdväärse, ent tol ajal võimupositsioonil olija poolt (nt brittidest kolonisaatorid, sakslastest mõisnikud, nõukogude parteilased vms). Ka eestlane tunneb siin ära tingimused, mis on vorminud meist just need, kes me oleme, ja vormivad meid ja meie rahva kuju ja tulevikku aiva edasi.

Boas oli oma akadeemilist karjääri Ameerikas alustanud äärmuslikult segregeerunud, väljarändajate ja vaeste migrandivaenulike jänkidega asustatud tööstuslinnas Worcesteris. Selle kogemuse najal osutab Boas klassiühiskonna ja mis tahes muude segregatiivsete keskkondade suurimale probleemile: osa rahvastiku vaimne energia kulub selleks, et ära elada, võitlusele kehvade tingimustega (lk 247). Just see takistab pikas perspektiivis eduka ühiskonnakorralduse loomist. Fenotüübi lihvimise asemel ongi „kultuuri” – olgu see siis inimkultuur üldiselt või mõni selle osa – edukuse tunnismärgiks kõigi inimeste võimalus elada nende silmis täisväärtuslikku elu. Boas tõdeb, et „progressi saab defineerida vaid kindlat ideaali silmas pidades. Pole olemas absoluutset progressi” (lk 248).

Boas nendib siiski teatud muutusi, mida ta ise peab teadlasena kahtlemata ideaaliks: ajas on abstraktsed mõisted üha enam elanikkonna hulgas levinud. „On ilmne, et mida väiksem on traditsiooniliste elementide osa meie mõtlemises ja mida selgemalt taotleme kooskõla oma mõtlemise teoreetilise osaga, seda loogilisemad on meie järeldused. Tsivilisatsiooni arengus on vaieldamatu tendents elimineerida traditsioonilisi elemente ning saavutada aina selgem arusaamine oma mõttekäikude teoreetilisest alusest” (lk 265). Traditsioon on oluliselt vähem läbi töötatud mõttematerjal ümbritseva praktika kohta, milles kahtleb ja mida uurib vähem indiviide kui komplekssetes ühiskondades.

Teose teises pooles mõtlemise arengut analüüsides jõuab Boas tõdemuseni, et kui me ei saa mitte mingite teaduslike vahenditega tõestada mõtlemisvõime fundamentaalset erinevust sõltuvalt fenotüübist, siis mõtlemise üldine emotsionaalsus ja sissepoolepööratus ehk ainult kõige endaga sarnasemate (või isegi oma pere ja/või kogukonna) kogemine meiega võrdsetena iseloomustab iga rahva teatud osa. Ähmased mõtlemisskeemid viivad tähelepanu tegelikelt probleemidelt ja nende põhjustelt pseudoprobleemidele. Usk ülemaailmsesse juutide ja vabamüürlaste vandenõusse ja reaalsusest väga kaugele hälbinud hirmud (äärmuslaste internetilehed kubisevad lapsikus sõimus ja vägivaldsetes videotes peegelduvast rassivihast, antisemitismist ja homofoobiast) annavad aimu, kui vaevaliselt ühtivad säärased vaated loogilise mõtlemise ja ratsionaalse analüüsivõimega.

Välimuse põhjal inimese intellektuaalsete võimete ja inimgruppide potentsiaali üle otsustamine on nüüdseks leidnud oma õige koha teaduse asemel piinlike sotsiaalsete faux pas’de hulgas. Siiski on inimlike kannatuse mõistmise ja kaasatundmise ning hoolivuse laienemine oma grupilt hõimule, naaberhõimudele, rahvale ja inimkonnale regulaarselt toppama jäänud või isegi regresseerunud, sageli seetõttu, et hirmu, vaenu ja äravalitute defineerimisega on keerulistel ja ebakindlatel aegadel lihtne võimule pääseda. Uinuv mõistus sünnitab koletisi, mida siis lihtsakoeliselt kategoriseerida ja endast tõrjuda, rünnates mis tahes teistsugust inimest või gruppi, suurendamaks muljet, et oma elu on kontrolli all. Hoolimata sellest, et tegu on sada aastat vana raamatu, „„alamate rasside” eneseaustuse „Magna Harta’ga””, nagu seda on nimetatud ühes 1936. aasta Time Magazine’i artiklis, on see äärmiselt värske ja hädavajalik teos ka tänapäeval.

Eestikeelse väljaande saatesõnasse on lipsanud kahjuks üks kummaline kommentaar selle kohta, et kuigi Boase raamatut peetakse relativismi alustekstiks, olevat tegemist hoopis universalistlike vaadete ülemlauluga. Boase kuulutamine „universalismi esindajaks, kellel on mõningaid väga nõrga relativismi jooni” (lk 5) osutab, et toimetaja on antud kontseptsioonide sisust mööda vaadanud. Relativism ja universalism on väga tugevalt seotud mõisted: inimsuse aluseks olevad omadused loovad universaalseid institutsioone, mille sisu erineb kultuuriti ja mida saab seega hinnata ainult suhteliselt, konkreetset konteksti arvestades. Relativismita on raske universaalset äragi tunda – sellest ka ühiskondi absoluutsele progressiskaalale paigutajate võimetus näha kultuure ületavat inimlikku ühtsust. Relativismi sõnum on, et meil puudub absoluutne allikas, millelt lähtudes hinnata ja väärtuslikkuse põhjal järjestada kultuurilisi praktikaid nende variatiivsuses. Kui me seda teeme, siis on põhjused sageli meie teadvuse „primitiivsuses”, ehk siis emotsionaalsuses, ebaloogilisuses. Siinjuures tuleb sõna „primitiivne” mõista inimkultuuri moderniseerumise idee taagast vabastatuna.

Sajandi jooksul, mis lahutab meid Boase teosest, on relativismigi üritatud äärmuseni viia. Boasi relativism on siiski kindlalt poogitud inimese kui liigi universaalsete väärtuste külge, võimaldades seda kohaldada erinevalt üldiste hinnangute andmisel kultuuridele ja globaalsete otsuste tegemisel ning kultuuridevaheliste suhete korraldamisel.