Vastuseks Olaf Mertelsmannile

Toomas Hiio, üks koostajatest

(Olaf Mertelsmann, „Stalini terrori üle elanud on ära teeninud nõudlikuma käsitluse”, Sirp 20. XI 2009, nr 43) Tegijate vastuseid arvustajatele ei ilmu meie lehtedes väga tihti. Argumenteeritud arvustus ongi autorile või koostajale pigem abiks. See osutab vigadele, millest järgmisel korral hoiduda, ja väidetele, mis ei kanna. Kui absoluutselt veatu raamatu tegemine oleks võimalik, oleks see juba ammu ilmunud.  Mõne dr Mertelsmanni osutatud puuduse võtame vastu vaidlemata omaks. Sirp on avaldanud ka pikemaid arvustusi, nii oleks võinud ka tema rohkemgi vigu osutada. Iga arvustus, olgu positiivne või negatiivne, on märk, et raamatut on tähele pandud, ja nii tahes-tahtmata ka reklaam. Vastama sunnibki dotsent Mertelsmanni artikkel ainult sellepärast, et arvustuse asemel on ta kirjutanud arvamusartikli – ehkki diskussiooni  algatamise soovita – ja jätnud enamiku oma etteheiteid argumenteerimata. Arvustamine peaks eeldama arvustatava läbilugemist. Selleks kuluvat aega honorar sageli ei korva. Sellepärast on andestatav, et dr Mertelsmanngi ilma lugemata arvustab.

Jutt on raamatust „Estonia since 1944. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity”, mis ilmus tänavu juunis.  Raamat sisaldab Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (rohkem tuntud nime all Jakobsoni komisjon oma juhi järgi) kolmanda aruande ja selle aluseks olnud uurimistööd. Dr Mertelsmann tegeleb ainult uurimistööde analüüsimisega ja jätab aruande puutumata, ehkki just see on raamatu olulisim osa. Komisjoni esimene ja teine raport koos nende aluseks olnud uurimustega, mida  Olaf Mertelsmann nimetab pigem tunnustavalt*, „Estonia 1940–1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity” ilmus aastal 2006. Dr Mertelsmanni esimene etteheide on, et peaaegu üldse ei käsitleta 1950. aastate keskpaigale järgnenud perioodi. Kui ta oleks lugenud läbi ka komisjoni aruande raamatu alguses, siis ta teaks, et Jakobsoni komisjon  tegeles oma ülesandest tulenevalt inimsusvastaste kuritegudega. Pärast 1950. aastate keskpaika inimsusvastaseid kuritegusid Eestis enam toime ei pandud. See ei tähenda sugugi, et sovetiaeg Eestis muutus pärast Stalini surma, tribunalide ja erinõupidamiste sulgemist ning ellujäänute Gulagist ja asumiselt tagasipöördumist inimõigusi austavaks demokraatiaks. Et see nii ei olnud, on rõhutatud ka komisjoni aruandes. 

Dotsent Mertelsmann heidab koostajatele ette ebaõnnestunud kontseptsiooni ja vastab etteheitele tegelikult ise: ajaloolased pidid andma komisjonile faktimaterjali ja taustainformatsiooni. Tekstid on deskriptiivsed ja allikaid jutustatakse ümber just sellepärast – interpretatsioon ja analüüs sisalduvad komisjoni raportis. Komisjon ei koosnenud ajaloolastest, vaid kauaaegse rahvusvahelise kogemusega meestest, kes  üritasid oma järeldustes Eestis toimunut mõtestada rahvusvahelisele avalikkusele mõistetaval kujul. Vastukajad näitavad, et nad tulid sellega toime. Komisjoni tegemisi dr Mertelsmann kritiseerida ei söandagi, nagu ta kohe alguses nimetab. Doktor Mertelsmann osatab, et enamik kaastöid ei ole tasemel, mis lubaks neid avaldada mõnes juhtivas ajakirjas. Aga need tekstid ei olegi kirjutatud juhtivates  ajakirjades avaldamiseks. Võiks ju küsida mis vahet seal on? Vahe on selles, et kui juhtiva teadusajakirja artiklis väidetakse ja järeldatakse üldistuste pealt, pikkides neid näidetega tegelikust ajaloost, siis jutuks oleva koguteose uurimistööde eesmärk oli faktide, detailide ja lihtsalt lugude koondamine üldistuse tegemiseks.

„Kõnealune köide on arvandmete, faktide ja detailide poolest ajaloolase varasalv,” kirjutab ka dr  Mertelsmann. Komisjoni esimene aruanne on niisuguse varasalvena niinimetatud teaduskäibesse juba läinudki, sellele on viidanud nii dotsent Mertelsmann, professor Zetterberg kui ka paljud teised õpetlased ja mitteõpetlased meil ja mujal. Vaatamata Eesti kohta kirjutatud artiklitele juhtivates teadusajakirjades, on teistes keeltes informatsioon eriti XX sajandi Eesti ajaloo kohta napp ja põhineb sageli ühele  või teisele teemale pühendatud artiklikogumikes avaldatud juhuslikel artiklitel. Põhjalikumale uurijale, kes eesti keelt ei oska, jääb sellest väheks, nagu näeme kas või viimasel ajal Eesti kohta ilmunud Jelena Zubkova, Ruth Bettina Birni ja Erich Donnerti raamatuid lehitsedes. Teadusartiklite kõrval juhtivates ajakirjades vajame ka teistesse keeltesse tõlgitud materjalikogumeid, mis annavad uurijale võimaluse oma järeldused  ise teha, mitte kolleegide omi laenata. Siin on suureks probleemiks tõlkimine. Häid tõlkijaid on vähe ja nemad on koormatud. Sellegi raamatu ligi kaks miljonit tähemärki on tõlgitud palgatöö kõrvalt. Kogemus venekeelsete eesti asjade inglise keelde tõlkimiseks on meil napp, sest inglise keelt emakeelena kõnelevaid tõlkijaid, kes oskaksid nii eesti kui vene keelt, on vähe. Doktor Mertelsmanni tunnustus selle  köite tõlke paremusele eelmisega võrreldes kuulub nii lisandunud kogemusega tõlkijatele, professor Peter Reddawayle, kes aitas leida sobivad inglise vasted paljudele NKVD , Gulagi ja sovetibürokraatia terminitele ning eriti Kristi Tarandile, kes erinevatelt mandritelt pärit tõlkijate tekstid ühesugusesse keelde toimetas.

Miskipärast asetab dotsent Mertelsmann ajaloouurimuse kvaliteedi lati doktorandi  kirjutatud töö ja doktori kirjutatud töö vahele. Igaüks, kes vähegi kateedrite tolmu nuusutanud, teab, et vähemalt humanitaarvallas ei pruugi doktorikraad tõsta promoveerunu loomingut kohe kvalitatiivselt järgmisele tasemele. Antud juhul pole pealegi tegemist juhtivatele teadusajakirjadele kirjutatud tekstidega. Ehkki ka viimased ei sea oma latti dotsendi- ja professorikutsega autorite vahele. Eesti vähesed ajaloodoktorid  olid komisjoni alustamise ajal ja on ka täna õppetöö, grandikohustuste, monograafiate ja teadusartiklitega niivõrd hõivatud, et komisjoni pingelist ajakava nende võimalustega sobitada polnuks võimalik. Pidime kiirustama. „Stalini terrori üle elanud on ära teeninud nõudlikuma käsitluse”, kirjutab dotsent Mertelsmann suisa pealkirjas, pidades jälle silmas kõrge teaduskvaliteediga  artikleid juhtivate kirjastuste väljaannetes.

Vaidlen vastu. Niisuguste artiklite ilmumine ületab Eestis uudiskünnise heal juhul teadusuudise-nupuna ja see ei ole mitte ainult ajakirjanike süü. Komisjon tegi oma uurimisrühmale ülesandeks läbi töötada Eesti oma ajalooallikad ja võimaluse korral Eestisse puutuvad allikad teistes riikides. Ma arvan, et see on Stalini terrori üleelanutele ja nende järeltulijatele tähtsam. Tänu  kümneaastasele metoodilisele arhiivitööle on omandatud oskusteave, mis võimaldab vastata enam-vähem igale konkreetsele küsimusele. Ohvrite ja nende järeltulijate teadmine sellest, kuidas, miks ja kelle süül konkreetselt nendega niimoodi juhtus, aitab igaühel oma minevikuga palju paremini toime tulla kui ainult üldine teadmine, et kommunistlik režiim, mis poliitkorrektsuse ajastul stalinismiks nimetatud, tegi  kuritegusid ka Eestis.

* Tema suhtumine on aja jooksul paranenud. Vt näiteks kolme aasta tagust arvustust ajakirjas Forschungen zur baltischen Geschichte 2007, nr 2, lk 297–303.