Veel kord Eesti Teadusfondist ja poliitbüroost

TOOMAS VARRAK

Eesti Teadusfondi nõukogu esimehe Jüri Alliku artikkel ?Kas Teadusfond on poliitbüroo? (PM 11. II) meenutas A. de Saint-Exupéry novelli, milles jutustatakse lugu türgi astronoomist. Too mees oli avastanud uue asteroidi ja rääkis sellest konverentsil oma Euroopa kolleegidele. Kuna türklasel oli kombeks kanda oma traditsioonilist rahvuslikku riietust, s.o. fessi ja kottpükse, siis kustutas kummaline ülikond eurooplase igasuguse huvi avastuse ja ettekande vastu. Türklane võttis kogemusest õpetust ja esines järgmisel korral euroopalikus ülikonnas. Kohe pälvis ta jutt tähelepanu ning ettekandja tunnistati omaks ja targaks meheks. Ka ühe kunagise kolleegi venestamisaegses väites, et teadust võib teha ka mustlaskeeles, peitub analoogiline mõte. Suure tõenäosusega ei satu selline teadus kunagi ISI Web of Science?isse. Aga öelda, et mustlaskeeles tehtud teadus on väärtusetu, oleks ülbe ja asjatundmatu. Vastasel korral peaks arvama, et kui Einsteinil oleks pähe löönud mõte kirjutada oma uurimused jidi?is, poleks tema töö väärinud tõsise teaduse nime. Autori loogikat ja argumente silmas pidades oleks huvitav ka teada, kas I. Lehiste, J. Puhveli, E. Oksaare näidetega püütakse väita, et Lehistel on ?maailmale midagi olulist öelda? üle kuue korra rohkem kui Puhvelil ja üle kümne korra rohkem kui Okssaarel? Kui nii, siis oleks Eesti teadusraha kulutamine ligi nelisada korda kesisemat sõnumit kandvale Interlitterariale muidugi kurjast. Indeksid (kui kõrge teadusliku väärtuse võrdkuju) tuuakse välja tavaliselt siis, kui küsimuseks tõuseb raha. Küllap siit tuleb otsida põhjust, miks iga neljas kroon teadusrahast läheb ajakirjanduse andmeil jaotajate projektidele (vt. Äripäev 5. II 2003). Rahast rääkides võiksid jaotajad aga mõelda ka sellele, kelle raha jaotatakse ja milliseid kohustusi kantakse lahke annetaja ees. Arvan, et oma raha eest on eesti rahval õigus saada oma emakeelne teaduskultuur ja selle kandjad. Ei maksaks ka unustada, et teadus on üks osa haridusest. Eesti teadusloomingu (eriti sotsiaal- ja humanitaarteadustes) kadumine maailmaturu avarustele tähendab paljuski tema kadumaminekut eestikeelsele haridusele ja õõnestab seega meie kultuurilist püsimist.

Eelöeldut ei tule mõista, nagu eitaks käesoleva loo autor vajadust osaleda rahvusvahelises teaduses. Ent tsiteerimisindeksite ületähtsustamine ja nende käsitamine teadusloome väärtuse mõõdupuuna on vähe põhjendatud. Pealegi usun, et tõeliselt väärtuslikke mõtteid, millega tasub suure auditooriumi ette minna, ei pruugi pähe tulla väga sageli ja nende äratundmine ei ole nii lihtne, kui teadusfondi põhikiri näib eeldavat.

Teadusfond jaotab juhendi kohaselt raha algupärastele uuringutele, millel on kindel, selgelt defineeritud väljund, kuulutab Allik. Taotlusi hinnatakse lähtuvalt nende teaduslikust kvaliteedist, lisab ta, mitte aga taotleja akadeemilisest positsioonist või varasematest teenetest. Et kellelgi ei jääks kahtlust selle põhimõtte fundamentaalses tähenduses teadusfondile, siis juhitakse lugeja tähelepanu sellele, et ?arenenud maades võib Nobeli preemia laureaat grandirahast ilma jääda kui ta on oma taotluse lohakalt koostanud?. Autor nähtavasti ei adu selle stiilselt stalinliku teesi bürokraatlikku ülbust. Tavaliselt on just varasem kogemus see, mis annab kavandatud ettevõtte õnnestumise ja tulemuse kvaliteedi ?teatava garantii?. Teadusfond tahab lugejat veenda, et ta suudab pelgalt projekti põhjal otsustada, kelle uurimisprojektist tuleb midagi teaduslikult väärtuslikku, kelle omast mitte. Selline enesekindlus annab silmad ette Nobeli komiteele, kes suudab tihtipeale alles aastakümneid hiljem otsustada, millisel tööl oli maailmale midagi öelda, mis on teaduslikult väärtuslik ja väärib tunnustust.

Mida väited algupära ja teadusliku kvaliteedi kohta tegelikult võivad tähendada, seda kogesin mõned head aastad tagasi ise uurimistoetust taotledes. Üleliidulise teaduspoliitika nihete ja teaduslembeliste ülemuste heatahtlikul toel olin juba sügaval nõukogude ajal saanud tegeleda poliitikateadusega selle mõiste läänelikus tähenduses. Ametlikult niisugust teadust toona ei eksisteerinud ja poliitikateaduse koha ühiskonnateaduste süsteemis täitis teaduslik kommunism. Kuna Eestis ei olnud võimalik poliitikateaduses kaitsta mingit teaduslikku kraadi, töö oli aga varasemaid tingimusi arvestades valminud vene keeles, siis esitasin selle ühte rahvusvaheliselt kõige kõrgemalt hinnatud Venemaa teadusasutusse, mille liberaalset mainet polnud ka stagnaperiood rikkunud. See oli Moskva Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituut. Sealne teadusnõukogu hindas töö teadusdoktori kraadi vääriliseks (D. Sc. S.). See oli arvatavasti üks esimestest Venemaa doktorikraadidest poliitikateaduse erialal. Eestis oli see aga igal juhul selle eriala kõigi aegade esimene teadusdoktori kraad ning tõenäoliselt ainus siiani.

Ehkki juba teaduskandidaadi kraad avas nõukogude ajal teadustööks mõnikord avaramad võimalused, s. h. väliskomandeeringud, koostöö välismaiste uurimiskeskustega ja publitseerimisvõimalused, jäin sel ajal siiski ?nevõjezdnoiks?, s.o. isikuks, kelle taotlused välissõitudeks lükati regulaarselt tagasi. Uued ajad avasid võimaluse väljuda teaduslikust isolatsioonist ning ühineda tervet Euroopat haarava teadusprojektiga, mis käsitles demokraatia kokkuvarisemist ning totalitarismi levikut Euroopas 1920.-1930. aastail (tulemused ilmusid MacMillani kirjastuses). Projekti lõppemisel kavandati sellele jätk, mille sisuks oli kommunismisüsteemi kokkuvarisemine ja demokraatia uuestisünd Ida-Euroopas 1990. aastate algul. Olin kutsutud osalema ka uues projektis ning taotlesin selleks teadusfondilt uurimistoetust. Kuna teadusfond pea igal avalikul esinemisel toonitas, et prioriseerib rahvusvahelisi projekte, siis olin üsna kindel, et mind peaks toetuseks kvalifitseeritama. Läks aga teisiti. Mõistagi tundsin huvi, mis projektil viga. See, mida ma teada sain, oli tõeliselt üllatav. Jüri Alliku allkirjastatud lõppotsuses toodud põhjendus oli sõnaselgelt vormiline: vormistatud nõuetele mittevastavalt. Otsuses osutati mingile tühisele keele- või sõnastusveale, teeside (mida taotluse vorm ei nõudnud) puudumisele ja asjaolule, et töö metoodika ei olnud üksikasjaliselt välja toodud. Vist tundusid sellised põhjendused allakirjutajalegi kerged. Miks muidu lisati mõte, mille sisu vabas sõnastuses oli umbes järgmine: vaevalt et projekti autor on nii loll, aga lohakas suhtumine projekti vormistusse on lubamatu. Mis puutub märkustesse metoodika kohta, siis olen ise eksperdina (viimati sel aastal) võinud näha, mida projektides metoodika kohta kirjutatakse. Seetõttu pean sellist argumenti oma toonase projekti tagasilükkamise põhjendusena formaalseks ettekäändeks. Põhjendusele lisatud dotseeriv tarkus, et ?on kümneid ja sadu kvantitatiivse ja kvalitatiivse analüüsi meetodeid? sobiks aga rohkem lasteaednikule kui teadusfondi juhile. Eriti imelik, et seejuures on erialalt tegemist psühholoogiga. Tõelise hämmastuse tekitas aga ?ekspertide? arvamus rahvusvahelise projekti kohta, mille peamised täitjad olid Lääne-Euroopa suured ja tuntud ülikoolid. ?Ekspertide? seisukohta, et kommunismi kokkuvarisemine ja demokraatia taastamine Ida-Euroopas on ?suhteliselt vananenud teema?, et tegemist on projektiga, ?mida tehakse ja tehakse, aga lõppu ei tule?, on aga raske kommenteeridagi.

?Ekspertiis? andis aluse, et esitada motiveeritud protest teadusfondi esimehele. Vastust sellele ka ei saanud. Küll aga tuli teadusfondi ametnikelt kiri, milles teatati, et ?ekspertiisi? tegid USAs töötavad teadlased. Kui nii, siis kena, aga ameerika teadlaste kohta kirjutasid nad oma mõnerealisi ?ekspertiise? küll väga heas eesti keeles. Nii näib, et teadusfondi esimees eelistas ebameeldiva probleemiga tegelemise asemel lükata see oma alluvate õlule. Need aga ei osanud muud kui tulla välja lapsiku argumendiga.

Mida öelda kokkuvõtteks. Kõigepealt ehk seda, et minu kogemuse valguses on teadusfondi küll raske pidada millekski muuks kui poliitbürooks, s.o. bürokraatlikuks organisatsiooniks, mis käitub akadeemiliselt tunnustatud täiskasvanud inimestega kui lastega. Nagu poliitbüroo nii võttis ka teadusfond endale vabaduse otsustada, kellel lubada osaleda rahvusvahelistes projektides, kellel mitte. Seda oma avalikult deklareeritud poliitikast hoolimata. Nii on mul väidet, et teadusfond juhindub ?projektide algupärast ja teaduslikust kvaliteedist? raske pidada muuks kui silmakirjalikkuseks või demagoogiaks.

Tahaks loota, et minu kogetu ei iseloomusta teadusfondi tegevust üldisemalt. Küll aga piisab ühestainsastki räigest näitest, et seada kahtluse alla teadusfondi õigus olemasoluks üldse. Mitte küll selle üksikjuhtumi pärast, vaid pigem seetõttu, et tolles üksikjuhtumis peegelduvad mõjurid, millel on olnud tagajärjed terve teadusharu (poliitikateaduse) arengule Eestis. Täna on see juba täiesti ilmne. Ka selleks, et teadusfondi anonüümsete ekspertide taha ei saaks varjuda poliitilised komissarid ja nautida seejuures suurte teadlaste aupaistet. Teadus on avalik, selles esitatud seisukohad diskuteeritavad ning arvestatava otsuse töö teadusliku väärtuse kohta saavad teha mitte ametnikud, vaid oma ala tõsised asjatundjad.

Ning lõpetuseks. Kuigi artiklis väidetakse, et ?teadusraha jagamiseks on üldse kaks võimalust: pearaha süsteem ja projektisüsteem?, pole sedagi väidet põhjust võtta viimse instantsi tõena. Projektisüsteemi kohta kirjutas T. Kändler mõni aeg tagasi: ?Projektiteadus on selline teadus, mis elab ühest projektist teise, ?projektiteadlase eesmärgiks on vaid saada oma projektile raha? mida ja kui kaua uurida ? see projektiteadlast ei huvita? (Eesti Päevaleht 5. XI 2001). Teadusest tõsiselt huvitatud inimesed teavad seda aga ilmselt ammu. Seetõttu oleks nähtavasti aeg hakata mõtlema Eesti teaduskorralduse alternatiividele.