Vene maailma kollaps ja Keskerakonna tulevik

Keskerakonna kriisi juured ulatuvad Savisaare aastakümnete taguste valikuteni, kui ta sidus oma poliitilise tuleviku Vene maailma laieneva mõjuga.

REIN RUUTSOO

Eestis, kus tapatalgud Ukrainas on uudiste peateema, peaks olema kõik selge. Ometi andis ligi pool narvalastest – Eesti Vabariigi kodanikud – sel kevadel hääle Venemaa hävitussõda õigustanud Mihhail Stalnuhhinile ja Aivo Petersonile. Erik Gamzejevi arvates jagavad Stalnuhhini ja Petersoni vaateid veel kümned tuhanded mittekodanikud. Nagu on ka sõnatud, „mis Toomil meelel, see Stalnuhhinil keelel“. Putini Venemaa propaganda on tõhus. Kuid kui Yana Toom, Maria Jufereva-Skuratovski jt Putini hävitusõja toetamist Eestis üksnes naabri meediaga põhjendavad, esinevad nad silmakirjalikult.

Putini kaasosaliste, Kremli esipropagandistide Solovjovi ja Skabejeva saadetes kaasalööjatena on Keskerakonna juhtpoliitikud Mihhail Kõlvart ja Yana Toom propagandistide usaldusväärsust usinalt kasvatanud. Maksumaksja kulul „Tallinna uudiste“ tellimisega Kremli kanaleilt nad lausa kodustati. Linnaleht Stolitsa reklaamib Putini propagandakanaleid. Vene imperialismi meta­staaside, mille ühisnimetajaks on Vene maailm (Russki mir) ja Venemaa kaasmaalaskond (Rossiiskoje sodružestvo) toetamine, mille tuumaks on vene rahva ülimuslikkuse, Vene riigi „vabastaja missiooni“ jne sisendamine, kallaletungide õigustamine Gruusiale, Ukrainale jt on olnud Keskerakonna võimustrateegia keskmes.

Keskerakonna võimustrateegia

Keskerakonna kriisi juured ulatuvad Edgar Savisaare aastakümnete taguste võimustrateegiliste valikuteni, kui ta sidus oma poliitilise tuleviku Vene maailma laieneva mõjuga, s.t venekeelsete valijate häältega. Savisaare algatusel 2004. aasta sügisel Putini käepikenduse Ühtse Venemaaga sõlmitud leping, mis hõlmas sõsarparteide saadikute ühisüritusi, noorsoolaagreid jm, oli strateegiline valik, mis peegeldus kohe ka suhtumises Euroopa Liitu. Venekeelsete toetuse kasv parteile kõneles äratundmisest, kelle asja Savisaar ajab. Järgnes parteijuhi vastuseis Venemaa agressiooni hukkamõistmisele Gruusias. Gruusia reetmise järel pudenes eestlasi parteist enamgi kui ELi tõrjumisel.

Avalikkuse kasvav hukkamõist Moskva-meelsusele ei olnud takistuseks Savisaare juhitud partei delegatsiooni osalemisele Ühtse Venemaa kongressil. Mitmemiljonilise sponsorsüsti norimisele Moskvast tõmbas Savisaart hoiatades kriipsu juba kapo. Kuid koostöö sõsarparteiga sujus endiselt. Värvikaim seik selles oli Mihhail Kõlvarti juhitud noorkaadri instrueerimistuur Putini noorte Seligeri koolituslaagris. Avalikest aktsioonidest tõmbas enim tähelepanu pronkssõduri teisaldamisse panustanud Eesti poliitikute mõnitamine.

Eesti mentaalne taaskoloniseerimine kogus hoogu. Savisaare ja Boroditši poolt Moskvaga sõlmitud lepinguga kavandati Lasnamäele Moskva pargi rajamist. Park kopeerinuks Moskva metrood – mänguväljakud jms oleks tähistatud metroopeatuste (Oktjabrskaja, Leninskaja jne) nimedega. Algatus venis, kuid juba okupatsiooni ajal Lasnamäed „õilistanud“ Moskva puiestee nimevahetusele seisab Kõlvart ikka veel vastu. Donbassi ja Krimmi anastamise hukka mõistnud erakondlaste (Eesmaa, Sõtnik jt) püüdlused Ühtse Venemaaga lepingu lõpetamiseks ei murdnud Savisaare, Toomi, Stalnuhhini, Kõlvarti, Korbi jt vastuseisu. Avalikkuses Savisaar distantseeris enese lepingust, väites, et sellel ei olevat tema allkirja ja seejärel valetades, et polevat lepingut lugenudki!

Venemaa sõda Ukrainas õigustavat propagandat, valesid väidetavast genotsiidist jne toetati humanitaarabi kogumise kampaaniatega „Kiievi hunta“ ohvritele. Keskerakonna tuumik boikoteeris riigikogu 5. märtsi 2014 avaldust, kus mõistetakse hukka Donbassi ja Krimmi okupeerimine (vastu hääletas Mihhail Stalnuhhin). Tallinna linnavolikogus kindlustasid mittekodanikud Savisaarele ja Kõlvartile nii palju hääli, et iga Ukraina terviklikkust toetav resolutsioon saaks vetostatud. Eestlaste vastumeelsus parteile süvenes. Veebruaris 2015 toetas Keskerakonda üksnes 9,9% eestlastest kodanikest.

Partei liidrite – Savisaar, Stalnuhhin, Toom jt – toetus Ukraina riikluse hävitamise plaanile seati omakorda kindlustama Kremli-meelsete tuge. Plaani tuumaks oli Moskva diktaat „Ukraina kõigi piirkondade elanikke“, sh okupeeritud Donbassi!, esindava „rahvusliku ühtsuse valitsuse“ moodustamiseks. Agressiooni avaliku toetamisega antakse heakskiit imperialistlikule poliitikale, mille haardeulatusse jäävad ka Baltimaad. Savisaare sisendusel esindavat Zelenskõi pelgalt Maidani „kaikameeste võimu“. Toom, Stalnuhhin jt toetasid Moskva sõjakäiku õigustusega, et võimu haaranud president Zelenskõi viib ellu Venemaad hävitada sooviva USA plaane.

Eesti saadikust Brüsselis Yana Toomist (omandas Eesti kodakondsuse Savisaare ettepanekul 2006. aastal) sai Venemaa huvide kõigutamatu kaitsja Euroopa kaalukaimas esinduskogus. Süüria rahva timuka president Bashar al-Assadi kutsel Damaskust külastades (seda koos Venemaa föderatsiooninõukogu esindajatega) mõjutas Toom Euroopat Putini klientrežiimi toetama. Putini režiimi kuritegude, nagu Hollandi reisilennuki hävitamine Venemaa raketiga või mürgitamised (Skripalid, Litvinenko jt) hukka mõistvatele resolutsioonidele hääletas Toom vastu. Ukrainas vallandatud tapatööde lõpetamist nõudvate Euroopa Liidu sanktsioonide vastu ja nende tühistamise poolt agiteerimisest pole Eesti eurosaadik tänini taganenud. Eesti venekeelsete toetusele Putini hävitussõjale Ukrainas valmistas pinna ette Eestit juba ligi kümnendi lõhestav Venemaa neoimperialistlikule poliitikale kaasakiitmine Keskerakonna poliitikute poolt. Täiesti ühemõtteliselt järgivad Venemaa soovi kasvatada mõju ELi struktuurides Toomi algatused, et mittekodanikele tuleb anda õigus valida ELi saadikuid.

Keskerakonna ja Moskva patriarhaadi sümbioos

Moskva patriarhaat on juba ajalooliselt Vene imperialismi tööriist. Vene maailm kui Moskva vallutuspoliitika õigustus kopeerib natside rassistlikku kultuur­treegerlust. Eesti välisluure 2019. aastal antud hinnangul „jääb VÕK ka tulevikus sõltuvusse Vene võimudest ja eriteenistustest“. Dokumendis hoiatatakse, et „Venemaa agressiooni korral ei ilmuta VÕKi ega selle filiaalide juhid teistes riikides solidaarsust agressiooni ohvriga, vaid toetavad Kremlit“. Selguse mõttes meenutagem, et kõik Vene Õigeusu Kiriku vaimulikud saavad ettevalmistuse ja lähetuse Eestisse Moskvast! Keskerakonna koostöös Kremliga on kirik üks selle instrumente. Leping Putini parteiga avardas hüppeliselt Vene maailma, sealhulgas Moskva patriarhaadi võimalusi Eesti poliitilisse ellu sekkuda.

Metropoliit Korneliuse (kodanikunimega Vjatšeslav Jakobs) üldteada töösuhe Venemaa luure ja jõuametitega sai nähtavaks pronksiöö provotseerimisel. Keskerakonna ja metropoliidi „vastastikune mõistmine“ tugevnes veelgi, kui Savisaare initsiatiivil anti 2002. aastal Moskva kirikule tähtajatult ja tasuta rendile Eesti riigile ja Tallinna linnale kuuluvad rohkem kui kaks tosinat sakraalhoonet. Uue kiriku rajamist Lasnamäele linna kingitud maatükile koordineeris juba Venemaa Föderatsiooni raudteeminister ja Vene maailma üks ideolooge, Savisaarega sõbrunenud FSB ohvitser Vladimir Jakunin. Donbassi tapatalgute ühe kavandajana sattus ta peagi USA sanktsioonide alla. Ehitamist kureeris Venemaa luure eksjuht (organites nn endisi ei ole) Sergei Stepašin. Kiriku sisseõnnistamispidustustest propagandistliku maksimumi välja pigistamiseks kutsus Savisaar aukülaliseks Jakunini enda. Lasnamäelastel ei saanud jääda kahtlust, kes on kelle mees.

2012. aastal tegi Tallinna linn Eesti-vaenuliku riigi kirikule uhke kingituse –
üle anti neli hoonet koos maaga. Abilinnapea Eha Võrgu selgituse kohaselt ei olnud tegemist „avalikuks otstarbeks ega linna valitsemiseks vajaliku varaga, seega võib kõnealuse linnavara võõrandada“. Tallinna poolt Eesti-vaenuliku riigi käepikendusele kingitud hoonete, sh Kopli Nikolai kiriku, remondikulud 90 000 eurot kandis linnakassa. Tallinna Jumalaema Sündimise Kaasani pühakuju kiriku (Kaasani kiriku) remonti toetati 180 000 euroga, Püha Jüri (Георги Победоносeц) kabeli taastamiseks andis Tallinn 530 000 eurot.

Linnaisade kutsel väisas 2013. aastal „põliseid Vene alasid“ (Pühtitsa kloostri väljaanded sisendavad seda ikka ja jälle) nüüdsel ajal Ukraina laastamist õhutav patriarh Kirill. Piduliku vastuvõtuga Tallinna raekojas peeti varjamatult silmas lähenevaid valimisi. Moskva kiriku mõjuvõimu laiendamist peegeldas imbumine pehme jõuna Eesti riiklusse. Meediakampaaniaga kavandati Keskerakonna seadusalgatuste, nt Moskva õigeusu kiriku jõululaupäeva 7. jaanuari tunnustamist ametliku pühana, läbisurumist. Nõudmistel on kindel koht ka erakonna valimisprogrammides. Tallinna linnavalitsuse juhid Taavi Aas, Mihhail Kõlvart survestasid sedalaadi üleskutsega valitsust pea igal aastal.

Moskvast inspireeritud „rahuvõitlus“, nt korjandusaktsioonid „Ukraina hunta genotsiidi ohvrite“ toetuseks Donbassis jne, on kaasa toonud kiriku mõju kasvu. Viimasel kümnendil on uusi kogudustega liitunuid kuni 40 000. Juba metropoliit Korneliuse ja linnapea valimisvõitu tsementeerivad rohked vastastikused tunnustused viisid Eesti ELi saadiku järeldusele, et Keskerakond töötab „Moskva patriarhaadi kontrolli all“. Mihhail Kõlvarti teeneid Vene maailma haarde Eestis avardamisel on tunnustanud ka Kreml! Moskva patriarhaat autasustas Kõlvartit Radoneži Püha Sergei ordeni esimese järguga. Väga iseloomulik on seegi, et Kremli tunnustust reklaamitakse üksnes venekeelses meedias!

Korneliuse ametijärglane, juba okupeeritud Ukraina aladel tegutseda jõudnud metropoliit Eugeni külastas kohe pärast saabumist Hundisilma peremeest. Eesti Kirikute Nõukogu Venemaa kallaletungi hukka mõistvast deklaratsioonist Putini nime kõrvaldamise läbisurumisel demonstreeris metropoliit head ettevalmistust. Venemaa hävitussõjale Ukrainas selgesõnalist hinnangut nõudnud Eesti valitsuse esindajad sattusid kohe metropoliidi advokaadi rolli võtnud keskerakondlaste rünnakute alla. Riigikogulane Jufereva-Skuratovski süüdistas siseminister Lauri Läänemetsa koguni patriarhile lojaalselt metropoliidilt „poliitilise avalduste regulaarses välja peksmises (vn võbit)“.

Vene maailm ja „vabastaja“ mütoloogia

Keskerakonna võimustrateegia sai kõigile adutavaks ka pronkssõduri loos. Tollaste nooraktivistide ja praeguste linnajuhtide Vladimir Sveti ja Mihhail Kõlvarti toetatud nn valgete käesidemete kampaania, et provokatsioonide objektiks muutunud sammast Tallinna südalinnast ära ei toimetataks, finaaliks oli linna laastamine 2007. aasta aprillis. Ei olnud saladus, et selle peamised inspireerijad Öisest Vahtkonnast kohtusid šašlõkibaarides ja botaanikaaias Venemaa saatkonna „spetsiifilise kaadriga“. Kaks ööd väldanud märatsemistes paljastus nüüd Ukrainat laastavate ja vägistavate „vabastajate“ mentaliteet. Pealtvaataja rollis märatsemist mahitanud linnapea selgitus, miks ta ei takistanud linna puruks peksmist, oli küüniline: „Mina tegelen lihtsamate asjadega – tänavate koristamisega, klaasikildude kokku kogumisega“ jne.

Moskva provokatsiooni on Kõlvart hiljem korduvalt kasutanud oma valijates Eesti-vastaste hoiakute kinnistamiseks. Seda kas väites, et süü juhtunu eest lasub Eesti valitsusel, või siis vandaale taltsutanud Eesti politseid ja Valgevenes protestijaid mõrvanud surmaeskadrone kõrvutades. Narva punatanki demonteerimise vastu protestides ähvardas ta pronksiöö kordumisega Narvas. Õnneks on juba kogemusest õpitud. Eesti riigi loomise vastu astunud punamõrtsukaid Daumani ja Tiimanni au sees hoidnud Narva keskerakondlaste pühendumuse vääramiseks kulus kaks kümnendit!

Kõlvarti ja Moskva patriarhaadi koostöös Vene impeeriumi taastamise katses hukka saanud Judenitši valgekaartlastele püstitatud kabeli taastamist rahastas Tallinn 530 000 euroga. Kabeli avamisel sõna saanud Mihhail Kõlvart põimis Vene monarhistide tunnustamise Putini vaimus Eesti Vabariiki diskrediteeriva ajalookäsitlusega. „Eesti võimude otsusega Loodearmee sõdurid ja ohvitserid relvitustati ning neist umbes 5000 paigutati sisuliselt koonduslaagrisse. Nälja, epideemia ja külma tagajärjel suri seal mitu tuhat sõdurit.“ Punaste poolt puruks löödud monarhistide saatus oli tõesti karm. Demoraliseerunud, sh marodööritseva, ja tüüfusest räsitud armee riismete lõplikku hävingut vältiva Eesti territooriumile taandumise tingimuseks oli monarhistide desarmeerimine. Ajaloolase Maltsevi sõnul interneeriti tagalateenistuseta, s.t meditsiinipersonalita, ja epideemiast haaratud väeriismed nakkuse levimise vältimiseks Koplisse nelja hospidali. Tavapäraselt oma valijaskonda Eesti võimudele vastandav Kõlvart laskus seega isegi mälestusteenistusel valedeni.

Vene imperialismi õigustav „vabastaja“ mütoloogia küünilisim pool on selle roimade mahavaikimine. Nagu Tallinna volikogus, nii ka riigikogus põrkasid inimsusevastaseid kuritegusid (deporteerimisi) hukka mõistvad resolutsioonid keskerakondlaste vastuseisule. Riigikogu avaldust „75 aastat juuniküüditamisest“ Keskerakonna saalis viibinud venekeelse tiiva liikmed (Dmitrijev, Ivanova, Valeri ja Mihhail Korb, Repinski, Velman ning Stalnuhhin) boikoteerisid. Mihhail Korb selgitas, et „kaunisõnalisest pressiteadetel“ (!) pole mõtet ja minevik väärib arutamist „mitte parlamendisaalis, vaid „perekonna ja lähedaste ringis“. Ei erakond ega Jüri Ratas näinud kogu eesti rahvast solvavalt küünilises demagoogias probleemi!

Erakonna süstemaatiline putiniseerumine peegeldub selleski, et ei parteilehes Kesknädal ega linnalehes Pealinn (Aleksandr Tšaplõgini kureeritud Stolitsast kõnelemata!), mille igas numbris on ka ajalooleheküljed, mööduvad okupantide inimsusevastaste kuritegude aastapäevad ilma ühegi meenutusreata. Kõlvarti alamate seas nagu poleks ohvreid olnudki? Ootuspäraselt täiendab küüditamiste olematuks vaikimist okupatsiooni eitamine. Eesti ajaloo „õigeks käsitlemiseks“ kordas Venemaa Föderatsiooni saatkonnaga konsulteeriv Kõlvart teese Eesti „vabastamisest“ Punaarmee poolt ka veel 5. mail 2022! Kõlvarti mure on, et tõest, s.t Vene okupatsioonist, rääkimine võivat kedagi solvata. Nii võiks ajaloo tõsiasjade, natside kuritegude kõneks võtmise ju samuti keelustada (solvab sakalasi!) Kõlvartile ei tule pähegi, et kuritegude salgamine solvab eestlasi.

Putinliku „vabastamise“ narratiivi teine eestkõneleja Yana Toom nõuab lausa programmiliselt, et lõpetataks Eesti okupeerimisest rääkimine, okupatsiooni meenutamise madaldab ta „minevikus urgitsemiseks“. Sõjakuritegude kaasosaliste, Kremli propagandistide vestlussaadete püsikülaline Yana Toom toetas Baltimaade okupeerimist naeru alla panevat Solovjovi valega, nagu toimunuks 1940. aastal Eestis värviline (rahva)revolutsioon.

Vene maailma kandepinna laiendamist soodustas Tallinna linnavalitsuse korruptiivsus. Deržaava mentaliteedist pakatavasse okupatsioonivägede ohvitseride majja lõi linnavalitsus vene kultuurikeskuse. Tallinna linnalehtede toimetusega analoogiliselt patroneerib kõike Keskerakonna aparaat. Partei kontrollitud volikogu kinnitas linnapea, s.t Savisaare või Kõlvarti, ette pandud kandidaadi. Kultuurikeskuse tegelik peremees, ehkki „nõunikuna“, on kapo aastaraamatu püsiklient Oleg Bessedini isa. Vene kultuurkeskuse tiiva all tegutseva Puškini instituudi üheks eesmärgiks sai Vene maailma ülistava kirjavara levitamise kõrval Venemaa ülikoolide ajaloo- ja politoloogiakursuste vahendamine.

Tallinna võimudelt on mõttetu küsida, kas venelastele antud privileegide kõrval vääriksid linna rahastatud, tulevikus ehk avatud kultuurikeskuse kasutamisõigust teisedki vähemused. Venelaste pommirahes põgenevate ukrainlaste õigust end rahvana tunda tühistatakse juba Eestiski! Põgenikud on taas sunnitud neid vaenavast Narvast põgenema. Vene maailmast lummatud Maardu linnavõim nimetas ukrainlaste rahvuskultuurilise peo nn Sorotšintsõ laada ümber sügislaadaks. Selgitused, et „kremlimeelsed“ võivad ukrainlasi peksma hakata, osutavad, et ühes Eesti linnas kuulub võim putinistidest gopnikutele!

Kõlvarti algatatud Tallinna-Peterburi koostöös (ikka kultuurisidemete arendamiseks!) täiendati Tallinna linnaraamatukogu sadades eksemplarides Putini-Venemaa ajaloopropagandaga.

Stolitsa tollase peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgini töövõiduks on Kremli-meelne ajaloo- ja poliitikakäsituse propageerimine (pean silmas Margarita Tšernogorova ja Kremli TVs koguni autorisaadet omanud Eduard Tinni jt kirjatöid). Ukraina tragöödia ajaloolisele paralleelile – katsele Soome hävitada, anti Stolitsa veergudel kangelasliku kaitsesõja ilme. Eestikeelne Pealinn omakorda sisendas, et 9. märtsil 1944 pommitasid Tallinna rusudeks mitte venelased – vaid inglased! Toimetaja-ameti kõval Putini-meelse ja väga populaarseks saanud veebisaidi asutanud-hallanud Tšaplõginit premeerisid lasnamäelased valimisega riigikokku! Veelgi impeeriumimeelsemat Oleg Bessedini ligi 50 000 jälgijaga lehekülge toetas linnavalitsus teenuste tellimisega (kuni kapo kasvav tähelepanu sedalaadi koostöö lõpetas)!

„Totaalne diktant“

Vene maailma pealetungi üks demonstratiivsemaid koostisosi oli nn totaalne diktant – Moskva koordineeritud ja vene koole kaasanud propagandistlik promoüritus. Venemaa presidendi fondidest rahastatud „kaasmaalasi“ koondavat algatust toetanud Tallinna linnavalitsusest sai Kremli algatuse üks eestvedajaid. Venemaa välispoliitika n-ö pehme jõu kohalikuks patrooniks pürgiv Kõlvart toetas Vene maailma üritust omalt poolt meie pealinna eelarvest, mõnel aastal ligi 40 000 euroga.

Pühendumus „totaalsele diktandile“ on üksnes jäämäe tipp. Keskerakondlased mõistsid hästi, et nende poliitilise tuleviku pant on venekeelsete getostamine ja sulgemine Vene maailma. Selle peamine oht oli lõimumine, s.t euroopaliku ajalookäsitluse ja põlisrahva keele omandamine. Keskerakond on ainus, juba programmiliselt, „kahe kogukonna“ ja okupatsiooni põlistanud nõukogudeaegse haridusekorralduse säilimise eest seisnud partei. Tallinna volikogu otsusega aastast 2014 põhjendatakse „venekeelse hariduse ning õppe- ja kasvatustegevuse“ arendamist just sellega, et see on „toimunud vene keeles juba nende lasteasutuste asutamisest alates nõukogude ajal“. Kahel viimasel kümnendil – aastail 2002–2003, 2005–2007, 2016–2020 on nad valitsuses olles võtnud just hariduspoliitika enda haardesse. Selles rollis on nad eelmiste koalitsioonide kavad eestikeelsele õppele üleminekuks kas edasi lükanud või tühistanud.

Eesti keele oskuse vajaduse naeruvääristamist saadab samal ajal vene keele staatuse tõstmine. Eesti keele oskuse avaliku naeruvääristamise eeskujuks sai Lasnamäe vene kooli direktor, kes selle ametikoha täitmist nõudnud eesti keele omandamise üle avalikult irvitas. Ei hakkavat külge! Keeleseaduse ligi kaks kümnendit kestnud küünilist mõnitamist tunnustas keskerakondlik linnavalitsus järjekindlalt 4000–5000 euro suuruse aastapreemiaga! Yana Toomi selgitused, et eestlaste puhul on tegemist tulevikuta, väljasureva rahvaga, väljendavad ja samal ajal kinnistavad üldisemat riigikeele omandamist takistavat mentaliteeti. Eesti keele prestiiži lammutavad Toomi üha häälekamad süüdistused: kodakondsuse sidumine riigikeelega rikkuvat venelaste inimõigusi!

Eesti keelt madaldava retoorikaga on kooskõlas mitte ainult Ida-Virumaa linnade, vaid ka Tallinna praktika teenuste võimaldamisel, teabekorralduses jm, mille muster kinnistab arusaama Tallinnast kui ametlikult kakskeelsest linnast. Jüri Ratase esimese peaministriks oleku ajal (astus ametise
22. novembril 2016) tehti Eesti Vabariigi peaministrigi lehekülg korraga kakskeelseks! Selles peegeldus võimuhaardeks valmistunud Kõlvarti tiiva mõju kasv. Vene keele staatuse tõstmiseks ründas ta oma avalikes ülesastumistes nii president Kaljulaidi kui ka peaminister Kallast selle eest, et nad ei kasuta oma ametlikes pöördumistes vene keelt! Pole kahtlust, et Venemaa ultrapatriootiline ajakirjandus, nt Krasnaja Vesna, on Tallinna linnapead põhjendatult kiitnud kui Vene maailma Eestis edendamise „peamist eestvedajat“.

Ukraina ründamise eelõhtul võimendasid Toom, Oudekki Loone jt veel viimase minutini Kremli propagandistide valesid genotsiidist Donbassis, nurka aetud Putinist jne. Kremlimeelsed riigikogulased (Malleus, Kravtšenko, Loone, Stalnuhhin, Jufereva-Skuratovski, Dmitrijev, Korobeinik, Repinski, Kotka) boikoteerisid riigikogu avaldusi „Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetuseks“ ja „Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu“. Repinski, Korobeinik jt väitsid end Eesti Venemaa-poliitikat põhimõtteliselt mitte toetavat. Riigikogus Venemaa terroristlikuks riigiks tunnistamisel hääletas Keskerakond juba eelnõu poolt. Keskerakonna valijad, kes oli parteid, eelkõige Kõlvarti-Toomi tiiba, toetanud kui mitte Venemaale, siis vähemalt Vene maailmale andunud poliitikuid, olid ehmunud. Kuid Putini poliitika avalik toetamine ja lepingu Ühtse Venemaaga jõus hoidmine ka pärast
23. veebruari, oleks jätnud partei, nagu Oleg Samorodni selle sõnastas, „inimsööjate poolele“.

Keskerakonna juhtpoliitikute palge nähtavale toomine võib eesti lugejale olla mitmeti ootamatu. Partei Vene maailmale panustavat võimustrateegiat suudeti aastaid keelebarjääri varjus hoida. Ratase ja Karilaiu tiib, mis kindlustas eestlaste hääli, kasvavat ohtu püüdlikult ei märganud, s.t mängis võimu nimel kaasa.

Ukrainas vallandatud tapatalgute „teene“ on Keskerakonnas arenev võimuvõitlus ja partei toetuse vähenemine. Vene maailmaga küünilisele kokkumängule panustanud võimustrateegia enam ei tööta.