Venemaa keset Eesti lähiajaloo­käsitluste paljusust

Vahur Made

Ametliku ajaloo eesmärk pole niivõrd tõepüüdlus kui riigi eksistentsi õigustamine ja selle paigutamine legitiimsesse retrospektiivi ning positiivsesse perspektiivi. Eesti lähiajalugu ei saa käsitleda Venemaata. Isegi Eesti mõtestamisel Euroopa osana on Venemaa kas või kontseptuaalse alternatiivina vältimatu. Eesti lähiajaloole on võimalik läheneda mitmeti ning allpool vaatleme vaid paari kirjanduses levinumat käsitlusviisi. Venemaa on aga kõigi nende käsitluste lahutamatu osa.

Eesti lähiajaloo kõige primitiivsem käsitlusviis jagabki kirjutatu Venemaad soosivaks või kritiseerivaks. Nii näiteks on pärast Tõnismäe puhastamist pronkssõdurist (olgu siinkohal kiidetud peaministri ja tema kaaslaste otsustavust ja tarka tegutsemist!) ajalehtede veerge täitnud Tallinna ja Tartu sotsiaalteadlaste ning muidu sotsialistide hala. Lähiajaloo-alased itkulaulud on saanud selle lahutamatuks osaks. Mitte ainult siin, aga nii idas kui läänes on neid, kes ootavad, et Eesti ajalookäsitlus muutuks Venemaa suhtes andestavaks, mõistvaks ning üldse sarnaseks Venemaa arusaamaga iseenda, oma naabrite ning kogu maailma ajaloost.

Venemeelse ajalookäsitluse etaloniks näib sobivat Venemaa ja Nõukogude Liidu domineerimise lõpuperioodil (vastavalt XX sajandi alguses ja 1980. aastatel) kasutusel olnud ajalooõpikutes kirjutatu. Mida lähemal on Eesti ajalookäsitlus sellele etalonile, seda vähem on Venemaa ja tema sõprade arvates meil võimalik kiskuda üles tüli vana asja meelde tuletades.

Õpikutest ajaloouurimuste juurde liikudes tunnetame pikaajalist ning selgelt juurdunud traditsiooni käsitleda Eesti ajalugu Venemaa ajaloo osana. Fakt, et kuni iseseisvumiseni püsis Eesti kakssada aastat Venemaa võimu all, on piisav tekitamaks suuri üldistusi armastavas tavateadvuses arusaama, et Eesti on pea alati olnud Venemaa osa.  Igasugused ordu, Hansa ja Rootsi ajad ununevad ning nende mainimine praeguse poliitilise võimuvõitluse kontekstis ei kõla veenvamalt kiviajale rõhumisest.

Keisrite ja kommunistide ajalookirjutus varustas eestlased väitega, et kogu Eesti ajalugu on vaid Venemaa ajalooliste arengute peegeldus. Väite kohaselt on Eesti enda sisemised arengud tähtsusetud Eesti saatuse määramisel. Venemaa tõusud ja langused määravad Eesti poliitilise kuuluvuse ja võimuvahekorrad. Ka Eesti majandus on niivõrd Vene omaga seotud, et tõrked majandussuhetes Venemaaga tähendavad Eestile katastroofi.

Kuivõrd Venemaa käsitleb end Rooma impeeriumi järglasena, sisaldab Venemaa imperiaalne retoorika ka paljusid klassikalisi Rooma propaganda loosungeid. Näiteks toob impeeriumi päikesepaiste kaasa rahvuste konfliktide kadumise, sotsiaalmajandusliku stabiilsuse, kultuuri tõusu, suurema võrdsuse, kõrgete eetilis-moraalsete väärtuste edendamise jne. Allutatud provintsi siirdumine mõne teise impeeriumi (Eesti puhul näiteks Euroopa Liidu või USA) võimkonda on mõistetamatu, lausa ebaeetiline samm.

Sarnaselt teiste Venemaa naaberriikide kolleegidega on Eesti ajaloolased püüdnud roomaliku impeeriumiajaloo vastu võidelda slavofiilsete argumentidega. Ikka ja jälle püütakse rõhutada Venemaa erinevust Euroopast ning tema vastasseisu läänega. Kuigi slavofiilsete argumentide rõhutamine aitab esmapilgul Eestit Venemaast eristada, on tegelik tulem oodatule vastupidine. Slavofiilne ajalookäsitlus on mässinud Eesti lootusetult kõikidesse Venemaa-Lääne konfliktidesse, kusjuures jätmata võimalust olla omaette tegija. Endalegi ootamatult leiab eestlane end näiteks Teisest maailmasõjast või külmast sõjast ühest või teisest leerist. Reeglina ühe või teise konflikti osapoole, mitte enda algatusel.

Sellest ka Teise maailmasõja käsitlemine võitjate ja kaotajate dihhotoomias, kusjuures käsitlus lausa eeldab Eesti määratlemist kas Nõukogude Liidu või Saksamaa liitlasena. Olgu siinkohal muu hulgas meelde tuletatud, et Eesti kuulutas 1938. aastal välja neutraliteedi ning polnud Teises maailmasõjas mitte ühegi sõdiva poole liitlane. Eesti oli maailmasõjas neutraalne, hoolimata sellest, et tema riigiorganid sõja ajal ei toiminud, et sõjategevus jõudis tema pinnale, et paljud eestlased sõdisid ühe või teise poole relvajõududes ning et paljud eestlased ei sõdinud üldse. Eesti riik peaks praegu oma Teise maailmasõja käsitluse kujundamisel lähtuma just nimelt ametlikult välja kuulutatud neutraliteedi faktist.

 

Sinimägede sidumine põgenemisega on meelevaldne

Mis puutub lahingutesse Sinimägedes, siis julgen arvata, et enamust seal Saksa mundris võidelnuist tiivustas tagant häbitunne 1940. aastal pidamata jäänud võitluse pärast. Lisandus ka lootus hoida ära uut küüditamist ning ootus, et lääneliitlased avaldavad eestlastele toetust. Sinimägede sidumine põgenemisega on meelevaldne. Nende kahe sündmuse kokkulangemine oli paratamatu sündmuste käik, mitte planeeritud tegevus.

Geograafilise käsitlusviisi kõrvale lisaksin kaks kogukonnapõhist ajalookäsitlust: kodusõja- ja küüditamismüüdi. Mõlemad ilmestavad n-ö autohoonset (omatekkelist) ajalookäsitlust, mille kohaselt Eesti ajalugu on mõtestatav Eesti-keskse lähenemise kaudu.

Kodusõjamüüt loodi Moskvas. Vahetult pärast Teist maailmasõda soovitas NLKP KK Poliitbüroo juures tegutsenud Latbüroo juurutada Nõukogude julgeolekuorganitel Lätis metsavendluse mahasurumiseks propagandat ja poliitikat, mis paneks lätlased uskuma, et nende maal on käimas kodusõda. Selleks oli eelkõige tarvis kaasata massirepressioonide elluviimisse lätlasi, kes põrkaksid relvakonfliktides kokku läti metsavendadega. Venelased – Nõukogude Liidust tulnud julgeolekutöötajad ning Punaarmee mitteläti väeosad – jäänuksid siis justkui konflikti kõrvaltvaatajaiks, kes jälginuksid imestunud pilgul lätlaste omavahelist klassisõda. Ilmselt teenis ka rahvusväeosade säilitamine sama eesmärki.

Kodusõja etendamine osutus ootamatult efektiivseks ning võeti peatselt kasutusele ka Eestis ja Leedus. See oli suurepärane vahend pöörata Balti rahvad omavahelisse vaenu ning vähendada nende vastupanu Vene domineerimisele. Eelkõige aga aitas kodusõja ideoloogia esineda kohalikel kommunistlikel parteidel, sh EKP-l, stabiilsust loova ja kohalike omavahelist konflikti vahendava institutsioonina.

Õnneks on kodueesti ajalookäsitluse keskseks kuvandiks siiski küüditamine. Siinse rahva kogemus, mitte Moskvast pakutud klišee. Venemaale ei tee küüditamismüüti ebameeldivaks mitte niivõrd see, et kodueestlane mantrana kordab lugu massirepressioonidest kui venelaste poolt eestlaste vastu korraldatud arusaamatust vägivallast, vaid see, et kodueestlane tõrgub seostamast omavahel Eestis ja Venemaal toimunud massirepressioone. Venelaste kaitseargument, et just nemad kannatasid stalinistlikes repressioonides kõige rohkem, kaigub kurtidele kõrvadele. Kodueestlastele ei lähe venelaste hala enda veelgi suuremast, kõige suuremast, ohvrist lihtsalt korda. Ilmselt nad ei kuulegi seda.

 

1944. aasta toonitamine töötab meie vastu

Kummalisel kombel on praegune Eesti riigi ametlik ajalookäsitlus küüditamismüüdist pigem kaugenenud ja tõstnud esiplaanile 1944. aasta lahingud ning sõdimise Saksa või Nõukogude poolel. Pikemas perspektiivis toimib selline rõhuasetus meie vastu. Teise maailmasõja neutraalsus, küüditamismüüt ning nulltolerants Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa sümbolite suhtes peaksid moodustama meie ametliku lähiajalookäsitluse vundamendi. Tõnismäe pronkssõduri teisaldamine oli alles algus. Eesti avalikest kohtadest peaksid kaduma kõik mälestusmärgid, millel kujutatud viisnurgad-haakristid või kummagi poole sõjaväemundri elemendid. Ning Eestist võiks minna samasuguse nulltolerantsi sõnum ka saatusekaaslastele Baltikumis ja Ida-Euroopas.

Milline aga on ametliku ajalookäsitluse ja teadusliku ambitsiooniga ajaloouurimise suhe? Kui riigi ametliku ajalookäsitluse, mis täidab ka ajalooõpikute lehekülgi, saab rajada kodustele müütidele, siis teaduslikus ajaloouurimuses on vaja võrdlusi. Ametlik ajalugu ei saa iialgi olla tõepüüdluste seisukohalt täiuslik. Tema põhiülesandeks on riigi eksistentsi õigustamine, riigi paigutamine legitiimsesse retrospektiivi ning positiivsesse perspektiivi. Akadeemilis-teaduslik ajaloouurimus (mida ka üheks kunstiliigiks võib pidada) on see, mis võimaldab esitada “miks?” “kuidas?”, “kes?” küsimusi tundlikel teemadel. Et need küsimused saaksid tõeliselt usutava vastuse, on vaja võrdlevat käsitlust, mille puudumine on Eesti lähiajalookirjutuse suurim puudus.

Eesti võrdlev ajalookäsitlus võiks näiteks võrrelda Varssavi ülestõusu (august-oktoober 1944) ja Sinimägede võitlejate tausta. Vaadelda, kuidas N Liidu väljakuulutamata, kuid sisuline vaen Armia Krajowaga Poolas mõjutas lääneriikide suhtumist Nõukogude-vastasesse relvastatud võitlusesse Baltikumis. Kuidas edastasid vastupanu puudutavat informatsiooni lääneriikide valitsustele Balti riikide diplomaatilised esindused eksiilis ja millist tagasisidet nad said.

Või võiksime küsida, miks Teise maailmasõja kontekstis paistab Põhja-Euroopa muu Euroopaga võrreldes palju Saksa-meelsem? Soome oli Saksamaa liitlane. Rootsi tarnis Saksa sõjatööstusele rauamaaki ning võimaldas vajadusel Saksa vägedele transiidi läbi oma territooriumi. Taani ja Norra okupeerimine polnud Saksamaale kunagi problemaatiline. Need maad püsisid Saksamaa kontrolli all kuni sõja lõpupäevadeni ning täiendasid sõja jooksul Saksa vägesid idarindel, sh Eestis. Kas kõik see on pelgalt piirkondlik omapära või on võimalik osutada ka Euroopa ja Ameerika suurtest jõukeskustest lähtunud mõjutustele?

Ja lõpuks võiks ju Eesti ajaloolased pöörata tähelepanu sellele, kuidas said N Liidu mittevene vabariikide, sh Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV poliitiline eliit piisava julgeolekugarantii, et võtta suund Venemaa pakutud turvagarantiist loobumisele ja lubada iseseisvusliikumistel (muidugi seal, kus neid oli) jõuda positiivse tulemini.