Viis valemüüti autoriõiguse kohta

Heiki Pisuke,T?professor

  Eesti on vaba maa. Siin võib igaüks kartmatult sõna võtta poliitika, religiooni, majanduse ja õiguse küsimustes. Ka autoriõiguse kohta. Aeg-ajalt puhkeb mõni autoriõigusega seotud skandaal. Ja siis avaldavad meedias oma seisukohti nii vaidluse osalised, ettevõtjad, autorite organisatsioonide esindajad, ajakirjanikud, ülikooli õppejõud. Olen tihti mõelnud neid artikleid lugedes, kas lugupeetud reklaamifirmade ja nende liitude juhid, kirjastajad, ettevõtjad, ajakirjanikud jt oma ala meistrid tõepoolest ei tea, millest nad autoriõiguse küsimustes sõna võttes räägivad, või siiski teavad, aga mingil põhjusel vassivad. Üha rohkem kaldun ma teise vastuse poole, sest väga elementaarsetes ja kergesti kontrollitavates asjades ei saa nii rängalt eksida. Allpool mõned sagedamini esitatavad müüdid-väljamõeldised ja lühitõestus, miks need on valed.

 

1. Eestis ei olegi autoriõigust

Olen kuulnud nii mõndagi loomeinimest seda ütlemas. Sageli ei saagi aru, millal see on öeldud nördimusest oma isiklike probleemide tõttu, millal aga tõsiuskselt. Ma väidan, et Eestis on autoriõigus, ja mitte paha. Eesti autoriõiguse seadus (AutÕS) vastab kõigile rahvusvahelistele standarditele, mis on kehtestatud kolmes rahvusvahelises konventsioonis (Berni konventsioon, WTO TRIPS leping, WIPO autoriõiguse leping) ja Euroopa Liidu seitsmes selle valdkonna direktiivis.

Peale selle, Eestis on ka rahvusvahelisel tasemel ühtlustatud iseseisev grupp õigusi – autoriõigusega kaasnevad õigused (teose esitaja, fonogrammitootja, ringhäälinguorganisatsiooni, andmebaasi tegija jms õigused). Eesti on üks neid väheseid maid, kus loomeinimeste õigused on kaitstud põhiseadusega (põhiseaduse § 39 “Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi”).

Loomulikult saaks regulatsioon mitmete loometeoste eriliikide osas olla veelgi põhjalikum. Mida aktiivsemalt autorite liidud oma õigustega ise tegelevad, seda tõenäosem on ka, et  nende ettepanekud jõuavad seadustesse. Peaaegu igale praktikas esile kerkivale küsimusele leiab seadusest vastuse. Tihti on see vastus aga liiga üldine ja vaja oleks detailsemat regulatsiooni (näiteks koolides ja ülikoolides loodud teoste osas).

 

2. Eesti autoriõigus sai alguse 1991. aastast

Mõnikord on väidetud, et Eesti autoriõigus sai alguse alles pärast 1991. aasta augustit. Ka see pole õige. Tsaari-Venemaa tolle aja kohta küllaltki moodne autoriõiguse seadus kehtis Eestis kuni 1940. aastani. Meie oma seaduseelnõuga vaikselt tegeldi, kuid see ei jõudnud kunagi menetlusse. 1927. aastal ühines Eesti Berni konventsiooniga, 1932. aastal loodi Eesti Autorikaitse Ühing. Enne 1991. aastat kehtis 1964. aasta tsiviilkoodeksi IV osa “Autoriõigus”. Selle akti alusel lahendatakse praegugi veel mõni nõukogude aega ulatuv vaidlus.

1992. aasta autoriõiguse seadus oli aga tõepoolest kõigi aegade esimene Eesti enda autoriõiguse seadus. Seda akti peeti kuni 1995. aastani omamoodi mudelseaduseks kogu endisele NSV Liidule ja Kesk-Euroopa endistele sotsmaadele. Hiljem võttis nr 1 au Sloveenia uus autoriõiguse akt. 1994. aastal taasühines Eesti Berni konventsiooniga, olles jälle endistest liiduvabariikidest esimene. 1990. aastate alguse autoriõiguse tõusuperioodi taga olid esimese kolme kultuuriministri (L. Sumera, M. Kubo ja P.-E. Rummo) selged sihid ja arusaamine autoriõiguse valdkonna tähtsusest ühiskonnale. See, mis sai edasi pärast neid ministreid, on juba omaette jututeema.

Muide, 11. novembril 1992. aastal vastu võetud seadus kehtib kuni tänase päevani, olles nähtavasti üks kandidaate kõige kauem maksnud Eesti Vabariigi seaduse tiitlile. Tänaseks on seda teksti täiendatud ja parandatud 20 korda. Aeg oleks ammu küps uue ja moodsa XXI sajandi autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse väljatöötamiseks. Selleks on aga vaja poliitilist tahet, kultuuriministeeriumi aktiivset asjaajamist ja piisavalt raha. Head seadust ei saa ilma sellesse ja selle mõjude analüüsi investeerimata.

Aga seni, kuni puudub uus seadus, peab kasutama vana. See on töötav akt. Probleeme on aga sellega, et autorite ja ettevõtjate teadmised oma õigustest on tagasihoidlikud, oma rikutud õigusi ei osata, sageli aga ka ei taheta või ei viitsita kaitsta.

 

3. Eestis ei ole autoriõiguse asjatundjaid

Ka see väide ei vasta minu arvates tõele. Autoriõigus on üks rohkem uuritud akadeemilise õigusteaduse valdkondi Eestis. Autoriõiguse teemadel kirjutatakse nii doktori-, magistri- kui ka bakalaureusetöid. Suur osa uue põlvkonna juriste on pidanud ülikoolis kohustusliku ainena õppima intellektuaalse omandi üldkursust ja ikka sadades on neid, kes on läbinud autoriõiguse erikursuse. See ei tee muidugi veel valdkonna spetsialistiks. Kümmekond advokaati ja autorite ühingutes praktiseerivat juristi, kümmekond kultuuritööstuse eri harudes tegutsevat juristi, mitu kohtunikku ja riigiametnikku on spetsialiseerunud intellektuaalsele omandile ja nad on selle valdkonna head asjatundjad. Meil on mitu professionaalset autorite, esitajate ja fonogrammitootjate organisatsiooni. Eesti Autorite Ühing kui esimene ja arenenuim nende hulgas, on tugev ja rahvusvaheliselt igati arvestataval tasemel. Kas seda on Eesti kohta vähe? Kindlasti võiks olla rohkem, aga nendegi tegijate ressurss on sageli kasutamata.

 

4. Ideed kaitstakse autoriõigusega

Ikka ja jälle võib lugeda ja kuulda, et kellegi idee on kaitstud autoriõigusega ja seda ideed ei saa sellepärast mitte mingil juhul ilma autori nõusolekuta kasutada. Autoriõiguse seadus on siin väga selgesõnaline, kui fikseerib mitmes konventsioonis kehastunud põhimõtte. Olgu siin ära toodud autoriõiguse seaduse § 5 punkti 1 täistekst. “Käesolevat seadust ei kohaldata /seega autoriõiguslikku kaitset ei anta/: ideedele, kujunditele, mõistetele, teooriatele, protsessidele, süsteemidele, meetoditele, kontseptsioonidele, printsiipidele, avastistele, leiutistele jms intellektuaalse tegevuse resultaatidele, mis on kirjeldatud, selgitatud või muul viisil väljendatud teoses”.

Idee ei ole autoriõigusega kaitstav. Seega idee püstitada Tallinna lahte vägilase kuju, kes hoiab süles paati, ei oma õiguslikku kaitset ja on kõigile võrdselt avatud loominguliseks kasutamiseks. Nii võib täie rahuga välja pakkuda läbi lainete kahlava vene vägilase Ilja Murometsa paati kätel kandva kuju. Oma ideid tasub hoida, sest avalikustatuna on need meie kõigi ühises kasutuses. Samas tuleb aga väga selgelt silmas pidada, et selle idee väline väljendusvorm (joonis, maal, skulptuur, kujund jms) ei langeks kokku teise autori teosega. Teose väljendusvormi osas peab aga olema väga selge, kas see on ikka autori enda intellektuaalse loomingu tulemus ja mitte plagieeriv või teise autori teosest tuletatud teos.

 

5. Teise autori teost võib kasutada, kui seda veidi muuta või edasi arendada

Hiljutine Nipernaadi viina reklaam ja selles kasutatud Anne Maasiku ja Ernst Enno “Rändaja õhtulaulu” kaasus on mitmes mõttes õpetlik. Reklaamifirma ja Eesti reklaamiagentuuride liidu esialgsed JOKK stiilis kommentaarid võib tegelikult julgelt kanda JULL (juriidilise lauslolluse) hulka. Kuidas on asi tegelikult seaduse järgi? “Rändaja õhtulaul” on iseseisev teos, millel on kaks autorit: Ernst Enno (sõnad) ja Anne Maasik (viis). Ernst Enno (1875 – 1934) autoriõigus lõppes 2005. aastal (elu + 70) ja tema teosed on kõigile vabaks kasutamiseks (ka siin on teatud reeglid). A. Maasikul tekkisid nii laulule tervikuna kui ka selle viisile autoriõiguse seaduses ette nähtud isiklikud ja varalised õigused. Õigus teose puutumatusele ja õigus teose lisadele on A. Maasiku seadusega tagatud isiklikud õigused.

Antud kaasusega seotud varalisi õigusi on aga mitmeid: õigus teose töötlemisele, õigused teose reprodutseerimisele, levitamisele, avalikule esitamisele ja edastamisele. Sõnaga, kui keegi soovib teise autori teost kasutada selle algkujust erinevalt, lühendades, täiendades, tuletatud teost luues jms viisil, siis peab tal olema autori eelnev nõusolek. Nende õiguste rikkumise puhul on autoril mitmeid võimalusi end kaitsta. Antud kaasuse puhul on rikkumine sajaprotsendiline ja vaieldamatu.

Sellel kaasusel on veel üks õpetlik aspekt. Väide “kui keegi teine laulu sisse laulab, siis on juba uus autor” (J. Oblikas, EPL 7. XI 2006) paneb ühte patta kaks iseseisvat õiguste gruppi. Autoril on autoriõigused oma teosele, esitajal on autoriõigusega kaasnevad õigused teose esitusele. Laulu esitamine ei tee kellestki veel autorit või ühist autorit.

Autoriõiguse kohta käivaid müüte on tegelikult rohkem, kui mahtus sellesse artiklisse. Et aga eksitused liigselt mälus domineerima ei jääks, palun lugejat libistada veel kord silmad üle alapealkirjade ja öelda kõva häälega: vale.