Võrgustamise tajumatu keerukus

Merle Pajula

Vähemasti välisteenistuses pole vaja Ülemiste vanakest karta. Eesti riigi diplomaatilise esindatuse teema kerkis avaliku tähelepanu keskmesse täpselt õigel ajal – meie silmaring ja huvisfäär on jõudsalt laienenud, vajadused kasvanud, kuid võimalused püsivad visalt masu-tasemel. Me tahaksime maailmas olla kuidagi teisiti, nähtavamalt ning kasulikumalt, kuid uutmine on kallis. Oleme loomuldasa ehitaja-rahvas, protsessile suunatud, teatava piirini isegi action’ilembesed. Meie alateadvuses miilab visalt õpetlik lugu Ülemiste vanakesest, kes Tallinna valmides tuleb ja linnale vee peale laseb. Mure millegi käestlibisemise, võimaluste akna sulgumise, kivistumise ja lupjumise pärast on mõistetav, kuid paraku kandub ümberehitamise kihk vahel valdkondadesse, kus järsud muutused asjale tingimata kasuks ei tule. Üks neist on rahvusvaheline suhtlus. Meie riigi esindamises on veel paljugi pooleli. Seda tajuvad kõik välissuhtluses osalejad. Juba riigikogu valimiste eel kampaaniadebattides esitatud küsimused selle kohta, kas Eesti saatkonnad töötavad seal, kus vaja nii, et sellest tõuseb maksimaalne tulu, on saanud äsja kaks mahukat analüütilist vastust. Esimene neist, välisministeeriumi ülevaade „Eesti välisesindused kuni 2015 ja 2015+” ripub kõigile huvilistele kättesaadavana internetis aadressil http://www.vm.ee/?q=node/12935, kuid kahetsusväärselt pole selle analüüsi andmed ja seisukohad leidnud teed meedias kulgevasse hoogsasse mõttevahetusse. Sellest on tõsiselt kahju, sest kas või põgus tutvus sellega kärbiks tiivad populaarsel kuuldusel, nagu oleks välisministeeriumil kavas saatkonnavõrku suurelt itta laiendada ning selle tarvis läänes radikaalseid kokkuhoiumeetmeid rakendada. Analüüs, mille välisminister riigikogu väliskomisjonile esitles, seda ei kinnita. Soovitan tutvuda.

Senine saatkondade-teemaline mõttevahetus on keskendunud peaasjalikult küsimusele, kus esindada. Võrdselt oluline küsimus kuidas seda teha, on esialgu taustale kummitama jäänud, ehkki tegelikult vääriks see põhjalikumatki analüüsi. Iga esinduse peamine ülesanne on luua asukohariigis selline suhtevõrgustik, mis lubab Eesti seisukohast olulise sõnumi või soovi kõige kiiremal ja tõhusamal moel otsustajateni viia. Selleks et vajalik inimene võtaks vastu telefonikõne või avaks e-kirja, on ikka veel vaja kohalolekut, tuttavolemist. Mida mõjukam, suurem ja tuntum riik, seda kergem on ta esindajal, sest riigi tuntus lisab kontaktile automaatselt usaldusväärsust. Igaüks, kes välismaal sõbralikule teenindajale kordki elus seletanud, mis asi on Eesti, teab omast käest, et tuntuse lisamiseks on meil vaja kõvasti pingutada. Seni tuleb toetuda enda loodud ja kultiveeritud suhtevõrgustikele. Eesti 46st diplomaatilisest esindusest 21s töötab üks-kaks diplomaati, 17s kolm-neli. Meil on kohapeal täpselt nii palju võimalusi, kui nad neid suudavad luua ja hoida.

Ükski elujõuline süsteem ei tohi liiga jäigaks muutuda. Muudatused on enamasti head, tuues reeglina kaasa uue energia vallandumise. Esinduste-teemalise mõttevahetuse võtmeküsimuseks ongi muudatused. Mitmes lennukas arvamusavalduses on nähtud, et esindatuse itta laienemine võiks toimuda lääne arvelt: kuna oleme saavutanud oma eesmärgi ja liitunud nii EL kui ka NATO ga võiksime loobuda kahepoolseist esindustest ja panna rõhku tööle organisatsiooni peakorteris – seal ja Euroopa välisteenistuse abil kantakse meie eest head hoolt.

Selles mõttekäigus on paraku viga: Eesti ei saavutanud oma eesmärke EL i ja NATO liikmeks saamisega. Liikmesus on vahend, õng, mida tuleb leidlikult ja agaralt pruukida. Meie eesmärgid võivad olla nii organisatsioonis kui ka väljaspool seda. Eesti liigub liikmesust ELis ja NATOs mitmel moel kasutades oma sihtide saavutamise suunas. Liikmesus lihtsustab ja varieerib asjaajamist: võimaldab riigipeadel ja valitsusjuhtidel omavahel vahetult suhelda ja Brüsseli esindustel kokkulepete detailides üksmeelele lähemale jõuda. Ometi on mis tahes kompromissi saavutamise seisukohast äärmiselt oluline mõjutada otsustusprotsessi võimalikult varases staadiumis (ja madalal tasemel, delikaatselt), kui kõik on plastiline ja lahtine. Just selleks tuleb teise liikmesriigi pealinnas kohal olla. Oleme liitlased aga ka konkurendid. Euroopas ja maailmas kulgevaid protsesse jälgides ei söanda ma kuidagi ennustada, et riikidevaheliste kokkulepete sõlmimise tähtsus lähemas tulevikus kahaneda võiks. Ülaltoodut silmas pidades võiks rahunenult ohata: vähemasti välisteenistuses pole vaja Ülemiste vanakest karta.

Repliigis on väljendatud isiklikke seisukohti.