Aias sadas saia

Nõidus, koomiksifilmid ja imelik teine

JUHAN RAUD

Mängufilm „Doktor Strange“ ( Marvel, USA, 2016 115 min), režissöör

Scott Derrickson, stsenaristid Jon Spaihts, Scott Derrickson, C. Robert Cargill. Osades Benedict Cumberbatch, Rachel McAdams, Tilda Swinton, Chiwetel Ejiofor, Mads Mikkelsen, Michael Stuhlbarg, Amy Landecker jt.

1.

Filmi kui meediumi on, vähemalt traditsiooniliselt, mõistetud kui liikuvat pilti. Üks varasemaid filmiteooria klassikuid, André Bazin, kirjutas juba viiekümnendatel, et film on kõige realistlikum meedium, kuna võimaldab objektiivselt kinni püüda tegelikkust.¹ Filmis nähtud kujutis ja see, mida filmiti, olid tema järgi üks. Sarnane loogika on valitsenud ka varasemas maagilises mõtlemises: representatsioon on sama, mis asi ise. Kuigi Bazini argumendid on mingi nurga alt täitsa veenvad, käisid need siiski valdavalt tema kaasajal valitsenud kinokunsti kohta. Hiljem on mitmed filmiteoreetikud selliseid vaateid ka kõvasti problematiseerinud. Vaevalt, et Bazin ise oleks võinud ette näha, missugused saavad olema filmi tehnoloogiad XXI sajandil.

2.

Marveli filmistuudio järjekordne kangelasfilm „Doktor Strange“ on väga nauditav, kuid mitmel moel häiriv teos. See räägib arrogantsest New Yorgi neurokirurgist Stephen Strange’ist (Benedict Cumberbatch), kes on kaotanud autoõnnetuse tagajärjel võime oma käsi täiel määral kontrollida ning see pöörab ta elu pea peale. Strange otsib meeleheitlikult viise, mis võimaldaksid tal närvikahjustusest vabaneda ning taas kirurgina töötada, kuid edutult. Kui traditsiooniline lääne meditsiin teda alt veab, viivad otsingud mehe Nepali, kus ta kohtub Iidse (kiilaspäine Tilda Swinton), parun Mordo (Chiwetel Ejiofor), saladuste valvuri Wongi (Benedict Wong) ja teiste esoteeriliste tegelastega. Iidne õpetab skeptilisele doktorile, et kõik ei ole nii lihtne, nagu meile paistab, ning piirid tegelikkuse ja fantaasia, maagia ja teaduse vahel on udupeened, et mitte öelda illusoorsed.

Samal ajal on Iidse kunagine õpilane Kaecilius (Mads Mikkelsen) varastanud raamatu, mille abil ta kavatseb pimedast dimensioonist kutsuda kurja Dormammu, kes Kaeciliuse meelest kaotaks aja, kuid hävitaks mõistagi kogu maailma. Endine neurokirurg Strange omandab vahepeal Iidse templis õppides ja treenides kõikvõimalikke müstilisi ja üleloomulikke võimeid, seletab siis oma kolleegile Christine Palmerile (Rachel McAdams), kellel ei ole siin filmis tegelikult mitte midagi teha), miks teda viimasel ajal New Yorgis näha pole olnud ja astub siis pärast mõningast eemalolekut värviliste mandalatega relvastatult Kaeciliusele ning Dormammule vastu.

Narratiivilt ja karakteritelt on tegu võrdlemisi ettearvatava filmiga – tegelikult on „Doktor Strange” selles vallas, eriti kui võrrelda Marveli stuudio teiste toodetega, isegi samm tagasi. Oma­näoliseks või huvitavaks muudab „Strange’i“ aga tõik, et kujundikeeles kasutatakse ülevoolavalt 1960ndate psühhedeelse kultuuri stilistikat ja tähistajaid.

Enne kui tulla filmi probleemsemate aspektide juurde, tuleks esile tõsta ka selle visuaalse külje tugevust. Kuna „Doktor Strange“ on algselt 1960ndatel Marveli visionääri ja kunstniku Steve Ditko loodud tegelane, on ju igati loogiline, et tema loo ekraniseeringu kujundikeel on sama ajastu psühhedeelsest kultuurist kõvasti inspiratsiooni saanud. Psühhedeelia ehk 1960ndate narkootikumidele tuginev kontrakultuur oli teatav „müstilise baasiga vastuhaku vorm“, nagu Tõnis Kahu seda on iseloomustanud, mille „eesmärk oli taastada vaimsus, isegi teatud määral pühadus inimteadvuses, tema võime vastu võtta ülevamaid asju kui maised“. Siinkohal võib muidugi endalt küsida, kas psühhedeelsel kultuuril on alles see kujutlusvõimet (või teadvust) avardav potentsiaal, mis seda omas ajas saatis. Kas see kultuur on „reaalne inimese teadvuse edendus“, nagu küsib Kahu, „või on ta tehnoloogiline täiendus sellesse teadvusesse, sellesse ajutegevusse“?²

Teatud vaatepunktist on ju ka „Doktor Strange’i“ kirevad rännakud tänapäeval juba ette retro, juba ette vaid turvaline, ohutu nostalgia kõigile ja eikellelegi. Teisalt jällegi on täiesti ilmne ka see, et digitehnoloogia suudab kinoekraanile manada „Doktor Strange’i“ koomiksist pärit veidrusi palju täpsemalt ja selgemalt kui iial varem. Selles on minu meelest suur nihestav potentsiaal: linnad ja hooned paljunevad kaleidoskoopiliselt ning laotavad ennast escherliku lehvikuna üksteise seest välja, aeg käib nii edasi-tagasi, gravitatsioon vahetab äkitselt hoiatamata oma suunda nagu „Super Mario Galaxys“ ning tegelased tripivad vaheldumisi makro- ja mikrokosmoses. Liikuvus, mustrid, geomeetria. Oivaline.

Tuleks ka mainida, et „Doktor Strange“ on üks väheseid filme, mida kinos tasub kindlasti võimaluse korral vaadata 3Ds. Enamasti on seda (minu hinnangul üldiselt kaunis tüütut) vigurit vaatajaile üritatud maha müüa kui midagi, mis lubab neil filmis kujutatud maailma rohkem „sisse minna“ ning toob ekraanil toimuva saalis istujaile lähemale. „Doktor Strange“ aga annab endale suurepäraselt aru, et 3D töötab täpselt vastupidi. Tegu on tehnoloogilise silmamoondusega, mis võõritab ja kõõritab – see on miski, mis tõstab vaataja harjumuspärasest olustikust välja. Antud juhul sobib see aga filmi teiste psühhedeelsete elementidega hästi kokku ning tulemus on väga mõnus.

Paraku ei ole kogu film läbinisti õnnestunud. „Doktor Strange’i“ süva­struktuuris on palju orientalismi, ennekõike sõltuvust „müstilise ida“ stereotüüpidest, olgugi et seda on ekraniseeringus kõvasti kohendatud. Siiski mõjuvad sellega kaasa tulnud lihtsustused vastutustundetult, et mitte öelda – piinlikkust tekitavalt. Filmitegijate katsed neid elemente hajutada või iroonia abil leevendada toovad problemaatilisuse kohati hoopis selgemalt esile.

3.

Teatud mõttes on mingi kultuuri kandja eksotiseerimine „teisena“ märk suurematest vahemaadest, mida üleilmastumise tingimustes justkui enam ei ole. Inimlik vajadus eksootika järele on täidetud mõne kauge kultuuri moonutusega ehk teisisõnu omaenda kujutluspildiga sellest. Sedasi võib praegu seletada (mitte õigustada!) nii mõndagi kunagist kolonialistlikku või orientalistlikku narratiivi. Iga teos kannab paratamatult oma ajastu jälgi. Kuid sama kehtib ka käesoleva filmi kohta. Kuigi tegemist on 1960ndate koomiksikangelase loo mitmeti väga õnnestunud adaptsiooniga, oleks saanud kriitilisema pilguga üle vaadata ka filmis sisalduvad stereotüübid, või veelgi enam, need võimu- ja privileegisuhted, mis neid võimaldavad ja mida nende stereotüüpide abil normaliseeritakse.

Neid esineb nii kaamera ees kui ka taga. Üks levinumaid orientalistlikke narratiivseid käike Hollywoodi filmides ongi see, et valge tegelane saabub kultuurilise „teise“ juurde ning omandab temalt teadmisi või oskusi, mida ta siis lõpuks valdab paremini kui tema õpetaja. Õpetaja taust ja karakter täidavad peategelase edendamise funktsiooni, tal puudub igasugune autonoomia. Kas ei anta sedasi vaikimisi mõista, et valgetele sobivad need teadmised-oskused paremini? Õnneks on viimasel ajal seda võtet esinenud järjest vähem, kuid nagu öeldud, on need eeldused filmi 1960ndate alusmaterjali koodi sisse kirjutatud.

Igat filmi vormivad suurel määral ka kaamerate taga toimivad võimusuhted. Kui peategelase roll on antud Benedict Cumberbatchile, siis tähendab see, et kellelgi teisel jäi see saamata. Keeruliseks muudab rollivaliku asjaolu, et küsimus, kas doktor Stephen Strange on Marveli koomiksites algselt üldse valge, on tegelikult lahtine. Niisiis on siin tegemist ka potentsiaalse whitewashing’u juhtumiga, kus mittevalgeid tegelasi mängivad valged näitlejad. Kui „Doktor Strange’i“ oleks pandud mängima mõne mittevalge näitleja, oleks see edukalt vältinud privilegeeritud valge mehe eeliseid rõhutavat lugu. Ma ei arva, et keegi on siin otseselt milleski süüdi, kuid vahest pole liialdus öelda, et Hollywoodi süsteem on kohati valgete näitlejate kasuks kaldu.

Seda enam et kõiki neid etteheiteid aimates ongi Marveli stuudio siinses adaptsioonis, võrreldes alusmaterjaliga, tegelaste taustadega niigi vabamalt ringi käinud ja neid mitmekesisemaks muutnud. (Koomiksikangelased on ju nii ehk naa müütilised tegelased, mistõttu ei ole nende puhul erinevad kehastused midagi erakorralist, vaid on käsitletavad pigem kui pärimuse jätkamine.) Ometi on siin aimata ka pealiskaudset poliitkorrektsust, mis on käiku lastud selleks, et vormivõtetega ülal mainitud eksotiseerimist tasalülitada. Nii näiteks mängib parun Mordot, kes koomiksites on valge mees, Chiwetel Ejiofor ning Iidse tegelaskuju on muudetud vanast „idamaa mungast“ hoopis keldi naiseks. (Mitmetahuline manööver: ühelt poolt vähendab see rassistliku karikatuuri riski, samas annab mõista, et Iidse religioossuses puudub kultuuriline spetsiifilisus – üks usund või taustsüsteem on kadudeta asendatav teisega, kuna mõlemad täidavad justkui sama funktsiooni või, küünilisemalt öeldes, pakuvad Strange’ile sama teenust.) Ühtlasi leidub sellekohaseid küsitavaid takerdumisi endiselt ka filmi sisus: näiteks stseen, kus räsitud Stephen Strange on otsustanud viimaks Iidse treeningut alustada. Parun Mordo ulatab talle väikse paberilipaka. „Mis see on?“ küsib Strange põlglikult, „Minu mantra?“ Mordo vaatab teda üllatunult ja vastab: „Meie wifi-parool.“ Ma naeran. Kuid seejärel lisab parun: „Ega me metslased ole.“ Mis on selle lause eeldused? Eeskätt näib seda juhtivat mõte, et kõik, kes elavad internetita, on inimesena kuidagi vähem väärtuslikud.

4.

Miks filmi selliseid aspekte üldse niimoodi terava pilguga vaadata? Marveli filmimaailmas on juba mõnda aega esinenud teatav alternatiivne geograafia ja sellest tulenevad tähistajad. Võib-olla ei peaks ka „Doktor Strange’i” puhul neid poliitilisi eeldusi ja konnotatsioone nii teravalt jälgima? „Ultroni ajastus“ („Age of Ultron“) mäletatavasti tutvustati vaatajale kaksikuid Wanda ja Pietro Maximoffi kusagilt Ida-Euroopa väikeriigist Sokoviast (Eestist?) ning „Kodusõjas“ („Civil War“) oma debüüdi teinud Must Panter pärineb väljamõeldud Aafrika vabariigist Wakandast. Tõenäoliselt on need riigid välja mõeldud selleks, et mitte lasta päris poliitikal oma lugusid segada, teisalt jällegi on Marveli üks kuulsamaid tegelasi (ja olgu öeldud, et ka mulle sümpaatne karakter) Kapten Ameerika.

„Doktor Strange’i“ puhul on samuti ju tegu „kõigest“ koomiksifilmiga. Pilt ei ole sama, mis päris elu. Ometi on sild tegelikkuse ja kujutlusvõime vahel mõnikord mõlemasuunaline: inimene elab oma elu kujundite ja märkide kaudu ning need omakorda suunavad-kujundavad seda, mismoodi ta oma elu elab. Subjektsus kujuneb keele kaudu. Nii võib öelda, et representatsioonid ja märgid on omamoodi maagilised. Kriitiliselt mõelda suutvatel inimestel tasub neid märke erilise tähelepanuga jälgida ja nendega hoolikalt ümber käia. Maagia on imelik kraam.

1 Bazin, André, What is Cinema? Vol. 1 Berkley, Los Angeles and London: University of California Press, 2005.

2 http://heli.er.ee/helid/oy/OY2002_Tonis_Kahu_Psuhhedeelne_kultuur.mp3