Aja meistri esimene aastasada

Eesti nukufilmi looja Elbert Tuganovi loomingu valmimisest võib küll olla möödunud aastaid, aga see ei vanane.

TRISTAN PRIIMÄGI

Eesti nukufilmitraditsiooni rajaja Elbert Tuganovi elust võiks kirjutada terve raamatu. Kuna ta on seda ka juba ise teinud – ilmunud on tema väga nauditavad memuaarid pealkirja all „Jalutuskäik läbi sajandi“1 –, siis ei hakka ma seda araabia muinasjutu sarnast seiklust ümber rääkima ja piirdun üldistusega. Saksamaal õppinud ja sõja ajal Punaarmee tagalas teeninud Tuganov on nagu Eesti rahva võrdkuju, kes on näinud tegutsemas Hitlerit ja Stalinit, aga sidunud lõpuks oma elu siiski Eestiga, luues siin soovist teha Tallinnfilmis (ehk toonases Kunstiliste- ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudios) midagi muud peale puna­propaganda. Tol ajal kroonika­filmidele pealkirjade ja tiitrite tegijana töötanud Tuganov hakkas proovima kätt nukufilmidega (kuna oli Saksamaal töötanud mitmes joonisfilmistuudios) ja pani nii Eestis aluse kunstivormile, mis on seniajani Eesti rahvusvaheliselt ehk kõige tunnustatum filmiliik. Tuganovi 100. sünniaastapäeva puhul tahan rääkida ennekõike mõnest joonest, mistõttu tema filme eriliseks saab nimetada. Tuganov oli erakordselt viljakas ja tegi 23 aastaga valmis 38 lühianimatsiooni.

Innovatsioon

Eesti animafilmi traditsiooni algatajateks peetakse kaht suurt meistrit, Elbert Tuganovit ja tema operaatorina alustanud Heino Parsi. Kui Pars jäi karjääri vältel oma huvidele kindlaks (looduse kujutamine, populaarteaduslik lähenemine), siis Tuganovit iseloomustab pigem rahutus ja pidev otsing. Iseenesest oli ka tema esimene film „Peetrikese unenägu“ (1958) täiesti uuenduslik, sest kõik tuli teha käigupealt ja käepäraste vahenditega. Juba siin ilmnes mitmeti mõistetav tonaalsus. Eesti lühianimatsiooni on tihti peetud ekslikult lastefilmideks ja seetõttu on ka animatsiooni alavääristatud. Jah, ka „Peetrikese unenägu“ põhineb lasteraamatul „Palle üksinda maailmas“, aga oma raamatus „Geeniuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel“2 võrdleb kanadalane Chris Robinson Peetrikese ekslemise õhustikku Samuel Becketti ja Buster Keatoni töödega. Alahindamise tõttu ei kimbutanud aga nukufilme ka tsensuur ning lapselike süžeede varjus sai edastada ka sügavama sõnumi. See ambivalentsus jääb Tuganovi loomingut saatma kogu ta karjääri vältel, sest tema filmidest on otsijal võimalik leida nii mõndagi. 1970. aastatel tegi Tuganov mitu julget eksperimenti. Laulupeofilmis „Inspiratsioon“ (1975) püüdis Tuganov enda sõnul „kokku viia meie laulupeo visuaalse sündmuse kunstnik Valdur Ohaka poolt kaamera silma all loodava maaliga“.3 Tulemuseks oli uudne, piksillatsioonitehnikas üles filmitud laulupeokäsitlus ja uus tahk tema loomingus. Aasta hiljem tuli „Suveniir“ (1976), mis peaks olema maailma esimene stereoskoopiline ehk 3D-tehnikas filmitud animafilm.

Huumor ja satiir

„Otsisin oma filmide temaatikas mitmekesisust ja tingimata huumorit,“ ütleb Tuganov oma elulooraamatus. Neljandas filmis „Ott kosmoses“ (1961) on see pürgimus lõpuks ka realiseerunud ja sealt leiab talle omast kaht tüüpi huumorit. Soe, reaalsust painutav absurd tuleb osalt ka stsenarist Valdo Pandilt, aga jääb Tuganovit iseloomustama ka edaspidi, aga ei puudu ka teravam ühiskonnakriitiline satiir, mille juurde Tuganov naaseb hiljem korduvalt ja süvenenumalt. Kui selles pilatakse Oti harimatust, siis järgmisena Teeb Tuganov mitu sotsiaalkriitilist filmi, mida saab võtta nii sotsialismi vaenlaste kui ka sotsialismi pilana. „Peaaegu uskumatu lugu“ (1962) räägib paksust kapitalistist, kes ekspordib säästuprogrammi korras Aafrikast ahvid tööle oma vabrikusse, aga need keeravad kõik pea peale. „Just nii!“ (1963) on aga otsepauk bürokraatia pihta: ülemuste lollidele käskudele jääb alluvatel vastata vaid „Just nii!“. Nii et ahvid töölisteks ja bürokraadid ülemusteks? See oli samavõrd nii satiir kui ka reaalsus. Siit sai alguse ka Tuganovi koostöö helilooja Arvo Pärdiga, kes tegi kokku muusika umbes kahekümnele lühianimatsioonile. Ka muusika lisas tihti koomilist efekti, eriti meeldejäävalt Tuganovi ehk kõige moodsamas filmis „Hiirejaht“ (1965). Pärdi muusika saatel svingivad seal hiired tantsupeol ja latiinomotiivid saadavad kauboilikku hiirepealikut. Janthuumori vallast peab veel ära mainima seiklusloo „Verine John“ (1974), kusjuures selles on lõnganukkude kohta tavatult palju seksi, kuritegevust ja vägivalda. Satiiri alla võib liigitada ühe ta hinnatuma filmi „Park“ (1966), kus otsustava instantsi ja rahva nägemus kasutajasõbralikust pargist osutub diametraalselt erinevaks, ja laguneva liikluskultuuri kriitika vastastikusest rakursist filmides „Jalakäijad“ (1971) ja „Autosõitjad“ (1972).

Elbert Tuganov sättimas Peetrikest oma esimese filmi „Peetrikese unenägu“ võttel.

Erakogu

Esteetika ja modernsus

Kuna Tallinnfilmi varaste animafilmide teema puhul keskendutakse lihtsakoelistele lugudele, ei osata näha nende filmide stiilsust, mis iseloomustab eriti Tuganovi teoseid. Tuganov soovis omal ajal minna õppima arhitektuuri. Kuigi see tal ei õnnestunud, tunduvad ta filmid olevat ometi sellest distsipliinist mõjutatud. Kui toonases Nõukogude animatraditsioonis oli kombeks täita kaader detailidega, iseloomustavad Tuganovi filmikaadrit maitsekalt minimalistlikud ja tühjad värvitaustad, puhtad, selged jooned, klaar geomeetria. Tuganovi kaadris pole enamasti midagi liigset.

Saksamaal üles kasvanud inimesena tajus ta end alati maailmakodanikuna ja oli üks väheseid filmirežissööre Eestis, kes sai võrdlemisi regulaarselt külastada filmifestivale nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas. See kosmopoliitsus kandus ilmselt osalt ka tema filmidesse, mis on tihti (parema sõna puudumisel) üsna läänelikud ja mõjuvad omas ajas väga modernsena. „Aatomik“ (1970) tegutseb linnaühiskonnas, samuti „Krõll“, kes sebib ringi nii omaaegses kõigi mugavustega köögis kui ka paneelmajarajoonis. Tuganov kujutab ka moodsat tehnikat, alates Oti voolujooneliselt hõbedasest raketist kuni selli Aatomikuni, kellele anti võimalus naasta publiku ette samal aastal veel teistki korda filmis „Aatomik ja jõmmid“ (1970).

Muinasjutud

Mait Laasi Tuganovist ja Parsist tehtud dokumentaalfilmis „Aja meistrid“ (2008) kinnitab kunagine nukufilmide toimetaja Silvia Kiik, et Moskva ettekirjutus nägi tollal ette, et kaks kolmandikku filmidest peab olema tehtud lastele ja üks kolmandik võib olla miski muu. Lastefilmide tegemisel pöördus Tuganov tihti muinasjuttude poole, aga samuti omal viisil. Tema „Põhja konna“ (1959) muinasjutu tõlgenduses näeme taustal kõrgumas mägesid, mis paigutavad tegevustiku Eestist hoopis kuskile tinglikku ruumi. Arvatakse, et mäed võivad kajastada Tuganovi osseedi päritolu, aga filmi kunstiline lahendus tundub peegeldavat ka saksa kultuuri. Kangelane on kui Siegried, mäed aga meenutavad hoopis mitmeid saksa rahvusromantilisi filme, nagu Leni Riefenstahli „Sinine valgus“.4 Pärast kaht üsna raskepärast muinasjutufilmi, nagu „Põhja konn“ ja Oskar Lutsu „Nukitsamehe“ järgi tehtud „Metsamuinasjutt“ (1960), leiab Tuganov mängulisema muinasjutuformaadi, jutupõimiku. Selles on kokku seotud mitmed lühemad lood, millel pole pealtnäha üksteisega eriti palju pistmist. Kui alguses pealkirjastas ta ühe sellise lihtsalt sõnapaariga „Kaks lugu“ (1962), siis hiljem hakkas eklektika ka filmipealkirjadest läbi kumama, näiteks „Eesel, heeringas ja nõialuud“ (1969) koosneb kolmest loost, „Giufa ja ahvid“ (1979) sisaldab aga kaks lühemat filmi: „Giufa“ (1979) ning „Kaupmees ja ahvid“ (1979).

Tuganovi vanadest filmidest on mõned kättesaadavad, aga teisi on täiesti võimatu leida. Nende restaureerimine ja rahva ette toomine on aga vaikselt ja pidevalt omasoodu kulgev protsess, mille tulemusena leiavad need ehk lõpuks ka laiema eesti vaatajaskonna, mida need kindlasti väärivad. Praegu on juba digiteeritud ja ootab järeltöötlust veel seitseteist nuku- ja joonisfilmi, nende hulgas ka Tuganovi „Aatomik ja jõmmid“, „Jalakäijad“ ja „Kaks lugu“. Vahel on ümmargusi juubeleid tarvis kas või selliste pragmaatiliste eesmärkide saavutamiseks, aga ka selleks, et uuesti kättesaadavad filmid inspireeriksid omakorda järgmisi animategijate põlvkondi.

1 Elbert Tuganov, Jalutuskäik läbi sajandi. Olympia, 1998.

2 Chris J. Robinson, Between Genius and Utter Illiteracy: A Story of Estonian Animation. Varrak, 2003.

3 Jaan Ruus, Vastab Elbert Tuganov. – Teater. Muusika. Kino, 1991, nr 4.

4 „Das blaue Licht – Eine Berglegende aus den Dolomiten“, Leni Riefenstahl, 1932.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht