Ajalootund eetilistest natsidest

Jan Kaus

Mängufilm „Operatsioon „Valküür””,  (USA -Saksamaa 2008, 123 min), režissöör Bryan Singer, stsenarist Christopher McQuarrie. Osades Tom Cruise, Bill Nighy, Kenneth Branagh, Tom Wilkinson, Thomas Kretschmann, Eddie Izzard, Christian Berkel, Terence Stamp jt. Esilinastus Eestis Tallinna kobarkinos 13. II .   

1.

Bryan Singeri „Operatsioon „Valküür”” on kohalikud leheveergudel saanud siiani üsna jaheda vastuvõtu osaliseks. Alar Niineväli heidab viimases TV-ekspressis ette, et loos pole ühtegi karakterit, „kelle puhul muutuks tõeliselt mõistetavaks, mis nimelt selle tegelaskuju „tiksuma” paneb”, samuti ei paku „Valküür” „mingit sügavamat analüüsi”, olles vaid „liikuvate piltidega illustreeritud ajalootund” – paraku ei midagi enamat.

Mina asja nii mustades toonides ei näe. „Operatsioon „Valküür”” ei ole tõesti ehk ajatu šedööver, eeldatavasti ei leia seda saja  aasta pärast raamatust „10 001 filmi, mida elu jooksul peab nägema”, kuid meie kinodes näidatava uudistoodangu seas, tõuseb film mu silmis kindlasti üle keskmise. Sealt samast TV-ekspressist võis silmata, et Maria Ulfsak-Šeripova on kõnealust teost samuti väga madalalt hinnanud, tema argumente oleks huvitav kuulda, kuid Niinevälja omad tunduvad ajuti otsituna või siis lahtisest uksest sissemurdmisena. Esiteks – kuigi olen Niineväljaga nõus, et  filmi puhul seisavad selle tegijad „vastakuti küsimusega, kuidas teha põnevusfilmi sündmustest, mille lõpptulemus on kõigile teada”, pole absoluutselt raske ju aru saada, mis paneb selle loo põhilised tegelaskujud „tiksuma”.

See tundub „Valküüri” puhul täiesti ilmselge: „tiksumise” tekitab Hitler ja tema režiim. Esmapilgul võib tõesti tunduda, et film on juba eos määratud latti altpoolt läbima, kuna on ette teada, et ooberst Claus Schenk von  Stauffenbergil (Tom Cruise) ja tema mõttekaaslastel ei õnnestunud Hitlerit 1944. aasta 20. juulil mõrvata. Kuid esiteks pole meie mühinal langeva IQga ühiskonnas sugugi kindel, et see atentaat on üldteada fakt – hea, kui teatakse, kes oli Hitler ja mis teda üldjoontes tiksuma pani –, kuid isegi kui oleks, ei tähendaks see, et teema ei pakuks põnevust. Siin on mitu aspekti. 1) ajalooline: kogu filmi ja selle taga oleva  loo teeb põnevaks „mis oleks kui” vaatepunkt. Tuleb ju tunnistada, et Hitler pääses atentaadist vaid juuksekarva jagu. Siin oli mängus palju rohkem kui paari mehe saatus ja karjäär. Võtkem kas või statistika Max Jakobsonilt: „Maailmasõja algusest 1939. aasta septembris kuni 20. juulini 1944 sai surma 2,8 miljonit Saksa sõdurit ja eraisikut. 20. juulist 1944 kuni Saksamaa kapituleerumiseni 1945. aasta mais sai surma 4,8 miljonit sakslast. Enne riigipöördekatset suri keskmiselt 1588 sakslast päevas; pärast riigipöördekatset oli see arv 16 640”¹. See tõsiasi ei tekita minus vaatajana probleemi, et näen „pelgalt” illustreeritud ajalootundi.

2) psühholoogiline aspekt: kuigi filmi tulemus on ette teada, antakse vaatajale võimalus elada sisse atentaati ja riigipööret kavandavate meeste emotsioonidesse, ootustesse, kartustesse, vastuoludesse, sellega kaob kirjeldatavate sündmuste ajalooline distants – kõik  see pingestab kujutatavat olukorda.

3) esteetiline aspekt: filmikunstis, nagu kunstis kõikjal, on üha olulisem see, kuidas mingit lugu räägitakse. Mis on ajalooliste filmide fenomen? Paljude Teisest maailmasõjast vändatud filmide puhul võib ju kritiseerida, et lõpptulemus on ette teada. Oliver Hirschbiegeli suurepärane „Allakäik” näitab ju ajaloolisi hetki Berliini punkris, mida teatakse ehk pareminigi kui Stauffenbergi lugu.  Ometi on põnev, ometi mõjub dramaatiliselt. Ning mis analüüsi pakub „Allakäik”? Ta lihtsalt läheneb ühele probleemile – saksa rahvast haaranud irratsionaalsele võimuihale – ühest otsast (kuidas selline asi võimalikuks sai?) ja „Valküür” teisest otsast (oli neid, kes tahtsid sellele irratsionaalsusele piiri panna). Ja teeb seda teatud üllatava vaoshoitusega – tõsi, viiulid kõlavad, on kõmisevaid massistseene, kuid kogu filmist õhkab teatud ootamatutki  kammerlikku hingust. Muide, Stauffenberg olevat lõplikult pöördunud Hitleri vastu pärast seda, kui talle räägiti juutide metsikutest hukkamistest Ukrainas. Siin oleksid ju filmitegijad võinud mõnuga hukkamisi näidata. Kuid ei, verd on filmis väga vähe, isegi Hitleri atentaadist näidatakse vaid plahvatushetke, siingi oleks ju võinud võtta lähikaadreid otsast rebitud jäsemetest – voolasid ju mitmed kõrged ohvitserid „Hundikoopa” plahvatuse tagajärjel  verest tühjaks. „Valküür” on aga vägivalla vaoshoitud kujutamisega võtnud teadlikult teatud diskreetse positsiooni. Ei midagi ligilähedastki sadistliku alatooniga patsifismiga Spielbergi oopuses reamees Ryanist. 

   

2.

„Valküüris” Hitlerit mängivat David Bamberit tahan esile tõsta minagi. Niinevälja etteheide, et ta jääb alla Bruno Ganzi Hitlerile „Allakäigus”, tundub mõneti kohatu, sest need osatäitmised pole juba mahuliselt võrreldavad. Ometi  ehitab Bamberi rollisooritus mingi kummalise ja luupainajaliku silla kahe ekraani-Hitleri vahele. Üks neist juba eespool mainitu Bruno Ganzi võimsas esituses ja teisel pool Leonid Mosgovoi roll Aleksandr Sokurovi „Moolokis” – ka „Valküüri” Hitler eksleb küürukiskuvana nähtamatus, aga tajutavas udus, asudes hajameelsuse ja närvilisuse vahelises ebamäärases soos. Üleüldse pole ma vist objektiivne hindaja,  sest ajalooliste filmide puhul on mu jaoks alati huvitav fakti (või ajaloolise allikmaterjali) ja fiktsiooni suhe. Suurem osa Hollywoodi filme kujutavad sellel skaalal parajaid naljanumbreid: selleks, et filmilugu paisuks rohkem, pakuks rohkem fanfaare, viiuleid ja kahurina kõmisevaid sõnu, tehakse ajalooliste tõsiasjadega (või neid tõsiasju esitavate allikmaterjalidega) igasugust imet, hookuspookust, üksnull (Oscaritega pommitatud Ridley Scotti  „Gladiaator” oli selles osas eriliselt metoodiline).

„Valküüri” puhul peab tunnustama, millise pieteeditundega ja nüansitajuga materjalile on lähenetud. Selge, et ka siin peab võltsima mingeid ajaloolisi detaile, et lugu põnevam jälgida oleks. Ajaloolaste pilkude vahendusel näitavad mitmed väiksed sündmused end palju argisemana kui filmis. Mõjuv stseen, kus desinformeeritud major Otto Ernst Remer (Thomas Kretschmann) läheb arreteerima  Joseph Goebbelsit (Harvey Friedman), kuid telefonikõne atentaadi üle elanud Hitlerilt paneb veendunud natsi Remeri ümber organiseeruma, on filmis kujutatud ilma Albert Speeri juuresolekuta – arusaadav, üks tegelaskuju oleks niigi keerukaid sündmusi kujutava loo ehk veelgi rohkem segaseks ajanud. Samas stseenis asetab Goebbels suhu tsüaniidiampulli, Albert Speeri järgi asetas ta „tabletid” vaid enda taskusse². Pisut kohatuna mõjub  Stauffenbergi põgenemine äsja plahvatusse mattunud Hundikoopast, kus ta välimise tsooni valvurit Keiteliga ähvardab – tegelikkuses midagi nii dramaatilist aset ei leidnud. Lisaks sellele jätab vandenõu elluviimine organiseerituma mulje, kui see vist tegelikkuses oli. Kershaw kirjeldab seda nii: „… kõnealusel juhul lõhnas kõik diletantliku organiseerimise järele”³. Selliseid erinevusi nüanssides leidub veelgi, kuid üldjoontes on filmis üritatud  järgida ajaloolisi sündmusi.

Ning see tekitabki teatud atmosfääri, mida näen kindlasti „Valküüri” ühe õnnestumisena. Asjasse on suhtutud tõsiselt, filmi tegijad pole võtnud seda teemat mingi meelelahutusliku jalutuskäiguna, vastupidi, peen nüansitunnetus näitab soovi pühenduda. Eks nii mõnelegi võib filmi vaatamisel saada takistuseks peaosatäitja ja filmi üks produtsente Tom Cruise, seltskonnamaailma  kloun, keda on raske tõsiselt võtta. Paljudele ebameeldiv beebilõust, hüsteerilise keep-smiling ’u ja new-age’luse ning pealiskaudsuse reklaamnägu. Eks Cruise kehastagi väljaspool oma rolle tabavalt üht näitlejatüüpi: karismaatilist kesta, kaunist anumat, mida annab vajadusel täita teatud veenvusastmel vajaliku sisuga. Siiski, vaadates tema filmograafiat, leiab sealt mõjuva hulga filme, mida ka skeptikud peavad liigitama keskmisest tugevamate hulka. Ta on ka teinud  koostööd mitmete Hollywoodi tõsiseltvõetavate (või tõsiseltvõetavuseks võimeliste) lavastajatega: Spielberg, Scorsese, Stone, Kubrick, Crowe, Paul Thomas Anderson, Michael Mann. Ning tõsiasi, et ta on võimekas ja vajadusel keskenduv näitleja, leiab „Valküüris” igati kinnitust: Cruise’i Stauffenberg on vaoshoitud, oma pinget kontrolliv ja hirme alla suruv inimene; mees, kes isegi hingeldab kuuldamatult, mis on Cruise’i päikesepoiste kehastamisi tulvil  karjääris siiski erandlik sooritus. Ülejäänud näitlejaseltskonna veenvust on muidugi tunnistanud ka filmi kriitikud – võimekate inglaste ja sakslaste ansambel. Kuigi on mõneti kahju, et saksa verd näitlejad nagu Thomas Kretschmann või Mertz von Quirnheimi mängiv Christian Berkel peavad inglist purssima.

Olnuks üldse tore, kui ansambel oleks hoopis purssinud saksa keeles; tuleb tunnistada, et Mel Gibsoni „Kristuse  kannatused” ja „Apokalüpsis” on kergitanud ootusi originaalkeelte kasutamise osas ajalooliste sündmuste ekraniseerimisel. Muide, nii Kretschmann kui ka Berkel osalesid oluliste osatäitmistega ka Hirschbiegeli „Allakäigus”, esimene kusjuures Himmleri adjudandi Hermann Fegeleini rollis. Kretscmann on mänginud veel Adolf Eichmanni ning tema kanda oli ka keskne osa Joseph Vilsmaieri patsifistlikus oopuses „Stalingrad”, mis (nagu pealkiri  juba ütleb) kujutab ’ile osaks saanud katastroofidest ehk kõige valusamat, otsustavat pööret sõjas idarindel.   

3. 

Teine takistus „Valküüri” vaatamisel võib olla ideoloogiline. Film ju väidab, et natsisüsteemi enda sees küdes tugev vastuseis natsirežiimile. Selles võib näha püüdu rehabiliteerida natsismi.  Teise maailmasõja kannatused kujutavad endast sümboolset kapitali ning paljudele pole ehk mokkamööda, et mitmest natsist püütakse filmis teha kangelasi. Loomulikult pooldasid Stauffenberg ja mitmed tema mõttekaaslased natsismi ajal, mil see oli veel ümbritsetud ausäraga. Pärast Stalingradi polnud enam raske mõista, et kõrgete panustega mäng hakkas alt vedama. Kuid Singeri „Valküür” annab Stauffenbergi tegelaskuju  esimese monoloogiga mõista, kust jooksevad filmi ideoloogilised jõujooned, mingit kahetimõistetavust siin ei jäeta – natsism ja selle loogika mõistetakse kohe hukka. Moraal on selge ning filmikunstile omaselt antakse seda kõige mõjusamalt edasi just visuaalsete võtetega. Näiteks vägevas episoodis, kus Stauffenberg istub kirikus ning korraga näidatakse kirikust teist rakurssi, kus on näha, et ehitis on saanud ränga pommitabamuse. Filmi ideoloogiat saab  seega mõista väga inimlikuna: Stauffenberg kui sümbol, keegi, kes hakkab nägema inimkannatusi ideoloogia taga, kes hülgab ideoloogia, kuna see toob liiga paljudele liiga suuri kannatusi. Seega saab siin näha üldinimlikku seisukohavõttu. Muidugi ei mõju üldistus nii võimsalt kui Steven Spielbergi „Schindleri nimekirjas”, mis küll, rääkides sakslaste juutidele põhjustatud ebainimlikest kannatustest, tõstab inimlikkuse pjedestaalile ometi sakslase. 

Muide, Stauffenbergi suhtuvad pooldavalt ka ajaloolased. Ian Kershaw kirjutab oma Hitleri-raamatus: „Selles keerulises loos põimusid suuremal või vähemal määral kõrged eetilised väärtused, loomulik kohusetunne, ohvitseriau, poliitiline idealism, religioossed veendumused, isiklik julgus, tähelepanuväärne omakasupüüdmatus, sügav inimlikkus ja kodumaa-armastus, mis oli natside šovinismist valgusaastate kaugusel”4. Teine ajaloolane  John Keegan pole ehk nii ülevoolav: „Stauffenbergi motiivid lähtusid pigem patriotismist kui kõlblustundest, ehkki ka tema kõlblustundel oli vandenõuga liitumisel suur osa”(5). Niisiis tunnistab ka Keegan Stauffenbergi eetilisust. Ning kas olukorras, kus kogu see Teise maailmasõja jõhkrus ja õudus nii või naa ei unune, polekski mõistlik pakkuda süükoorma all ägavatele tänapäeva sakslastele lisaks Oskar Schindlerile, Sophie Schollile ja veel mõnele ka  paar südametunnistusega Wehrmacht’i ohvitseri?

1 vt Max Jakobson, XX sajandi lõpparve. Tlk J. Sang ja M. Berg. Vagabund, 2005, lk 267.

2 Antud stseenide kohta saab lugeda: Ian Kershaw, Hitler. Teine köide. 1936–1945: Karistus. Tlk. R. Turu. Varrak, 2008, lk 609-610; fragment tsüaniidiampullidega vt Albert Speer, Mälestused. Tlk Ü. Pahla. Varrak, 2005, lk 419, paar lehekülge hiljem kirjeldab Speer ka stseeni Remeriga. Muide, „Valküüri” IMB d netileheküljel väidetakse, et stseeni Remeri ja Goebbelsi vahel  pole kunagi toimunudki.

3 Vt Ian Kershaw, Hitler. Teine köide, lk 607.

4 Vt samas, lk 588.

5 Vt John Keegan, Teine maailmasõda. Tlk T. Värnik. Varrak, 2004, lk 393.