Aken Lõuna-Eestisse

Taani-Eesti-Belgia koostööfilm „Erna on sõjas“ on südamlik lugu vankumatust emaarmastusest, mis viib ühe naise oma ainsa poja elu nimel sõtta.

PILLERIIN RAUDAM

Mängufilm „Erna on sõjas“ (Taani-Eesti-Belgia 2020, 105 min), režissöör Henrik Ruben Genz, stsenaristid Henrik Ruben Genz ja Bo Hr. Hansen, operaator Jorgen Johansson, helilooja Mihkel Zilmer. Põhineb Erling Jepseni samanimelisel romaanil. Osades Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Anders W. Berthelsen, Sylvester Byder, Aksel Ojari, Gert Raudsep jt.

Erna Jensen (Trine Dyrholm), kelle kohta räägitakse, et ta pole kunagi ühegi mehega olnud, elab oma pisut lihtsameelse poja Kallega (Sylvester Byder) Jüütimaal. Erna süda valutab aga pojale kohe-kohe saabuva mobilisatsioonikutse pärast. Möllab Esimene maailmasõda ning Saksa väed on meeleheitel – arsti antud tõend Kalle sõtta sobimatuse kohta enam ei kehti. Lahingusse tuleb saata kõik mehed. Kalle, kel pole sõjast mingit ettekujutust, suhtub toimuvasse lapseliku naiivsuse ning kohati isegi elevusega. Erna pingutused poeg sõjast päästa lähevad luhta, mistõttu end meheks maskeerida ja sõtta minna on viimane võimalus oma poega veel kunagi elusana näha.

Sõda on filmitegijate üks meelisteemasid, seda nii Euroopas kui ka ookeani taga, Ameerika Ühendriikides. Eeskätt just maailmasõjad, kuhu olid omal moel kaasatud kõik rahvused ja riigid. Teadmisel, et mõnd sõda on peetud päriselt, on oma kummaline ja õõvastav võlu. Nagu enamasti selletaoliste filmide puhul, on ka Taani filmitegijad osanud üles leida oma rahva seose selle ilmasõjaga. Filmi alguses öeldakse, et „see pole meie sõda, see on sakslaste sõda“, mis juhatab sisse kõigi tegelaste sisedilemma ja kõnetab ka vaatajat. Jäin isegi juurdlema, kui mitu korda on saadetud eestlasi sõdima (ja surema) võõra võimu eest.

Tõepoolest, sõda kõnetab omal viisil.

Erinevalt klassikalistest Hollywoodi sõjafilmidest, kus pinge ja ehmatus sammuvad käsikäes, iseloomustavad filmis „Erna on sõjas“ lahti rulluvat lugu sügavad tegelaskujud ning emotsionaalsed konfliktid. Pinget krutitakse osavalt siingi, kuid rusuv sõjaolukord ning hirm on ekraanile toodud ilma suurema vere ja rohkete laipadeta. Sündmuste arenedes kasvab ka vaatajas arusaam, et sõda muudab inimest tundmatuseni, mõnda paremuse, teist halvemuse poole. Seda tuleb valusalt kogeda Ernalgi. Saavad ju mehed aru küll, et Erna kehastatav Julius Rasmussen on rohkem naine kui mees, kuid teda ei joosta üles andma. Veel enam: teda mõistetakse. Sõjas on kõik haavatavad ning ihkavad kõige enam elusalt koju jõuda.

Erna laseb püssi, käib õppustel, kannab mundrit, ta on kaalutletud, ettevaatlik, keskendunud. Sellele, et ta on sõdurite seas ainuke naine, näib paradoksaalselt kõige vähem mõtlevat Erna ise. Temaga kokku puutuvate asjasse pühendatud meeste silmis on ta ema või naine. Kui soo saab kõrvale jätta, siis emainstinkt ei kao hetkekski. Ootuspäraselt toob see kaasa pingeid, sest sõtta on ebatraditsiooniliselt sattunud koos ema ja poeg. Nagu ühes oskuslikult kirjutatud stsenaariumis alati, paneb see tegelased kasvama ning muutuma. Vaataja hindab tegelaste arengut ekraanil: meile meeldib mõista, et neis on toimunud muutus. Peategelased läbivad ses filmis selge ning sageli ootamatu arengukaare, kuid samamoodi läheb ka kõrvaltegelastega. Ükski neist pole filmitegijatel jäänud kahe silma vahele – nad kõik on lõpuks kasvanud ja uueks saanud.

„Erna on sõjas“ on žanripuhas sõjafilm, kus paistab kõik olevat nii kaalutletud ja paigas, et kohati on tunne, nagu oleks film šablooni järgi tehtud. Naine sõjas meeste keskel on teemapüstitusena põnev, kuid iga žanrifilm võiks endas kätkeda midagi värskendavat ning uuenduslikku. Filmi „Erna on sõjas“ sündmused ning arenguliinid on ootuspärased: kõik lahtised otsad sõlmitakse piinliku täpsusega kokku. Õnneks päästavad olukorra põnevad karakterid, iseäranis peategelase Erna mineviku avanemine ning varem vihjatu nägemine uues valguses.

Filmi teeb eriliseks ja intrigeerivaks seotus Tartu ning Tartumaaga. Tartu filmifondi abil valminud produktsioon võeti üles Eesti ajalooarhiivi hoones, filmistuudioks kohandatud kammivabrikus ning Kindralimäel. Tähelepanelikul silmal on võttepaiku põnev jälgida. Visuaalist on tajuda kunstiosakonna põhjalikku tööd nii kostüümide kui ka filmimispaikadega. Tänapäeva Tartust Esimese maailmasõja tanner välja võluda oli kahtlemata väljakutse, kuid meeskond on sellega suurepäraselt hakkama saanud.

Peategelast Ernat kehastav Trine Dyrholm on rahvusvaheliselt üks tuntumaid Taani naisnäitlejaid. Dyrholmi silmad räägivad sageli rohkem kui tema näoilmed. Teda stseenis valdavad emotsioonid on hoomatavad sekundiga. Emana mõjutab Dyrholm loomulikult olukorda ning toob lahinguväljale naiselikku haprust ja haavatavust. Filmi täht on aga 21aastane Kallet kehastav Sylvester Byder, kelle lapselikult siirad muiged ning naiivsed näoilmed on meeles ka pärast filmi lõppu. Byderi puhul tõuseb esile tema noorus ning küllaltki keeruline ülesanne kehastada kerget vaimset puuet, kuid ta mõjub ehedalt. Temalt tuleb ootama jääda suuri tegusid.

Filmi lõpp on ehk liialt idealistlik ja eeldatav, kuid ehk vajabki vaataja pärast pikki ning kohati raskeid lahingustseene midagi nukrat, ent südantsoojendavat. Sõjafilmidele tüüpiliselt ootab vaatajat filmi lõpus kerge pisarakiskumine. Film lõpeb neljanda seina lõhkumisega: näitleja vaatab otse kaamerasse, justkui vaatajale silma. Enam pole vaataja keegi, kes kõike kõrvalt näeb, vaid see, keda nähakse. Lüke mõjub ootamatult ning vajadus seda kasutada tundub kaheldavana. Kui film oleks samamoodi kaamerasse vaatamisega alanud, loonuks see loo alguse ja lõpu vahele raami. Praeguse lahenduse juures lõhuvad viimased sekundid tekkinud terviku.

„Erna on sõjas“ sobib südamlikkuse tõttu vaatamiseks ka nendele, kes muidu sõjafilme ei armasta. Klassikalisest sõjafilmist teevad nauditava elamuse huvitavad tegelaskujud ning meisterlik jutustamine.