Armastusest, armastusega

Magalie Lépine-Blondeau: „Kui mul on võimalik tuua muutus meie ühiskonda, siis tahan ma selles osaleda.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Quebeci filmiskeenest on alati tulnud huvitavaid asju ja see seisab muust Kanadast kinematograafiliselt justkui täiesti eraldi, märksa mõjuvamas paigas, ehk ka selle poolest, et prantsuskeelne Kanada ei ole sulanud oma suure lõunanaabri USAga nii märkamatult ühte.

Lavastaja Monia Chokri uues filmis „Armastuse olemus“* annab keskealine naisterahvas Sophia järele oma ihadele ja petab abikaasat ehitusmehe Sylvainiga. Loos, mis võiks piirduda melodraamaga, on aga võetud sügavamalt vaatluse alla suhted väljaspool abielu ja oma ühiskonnaklassi. On armastus neil tingimustel võimalik ja mil määral? Peategelase Sophia rollis näeme Xavier Dolani filmidega rahvusvahelise tuntuseni jõudnud Magalie Lépine-Blondeaud, kes räägib veidi pikemalt endast, Sophiast ja „Armastuse olemusest“, mis esilinastus eelmisel aastal Cannes’i filmifestivali alaprogrammis „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“).

Kuidas teile Cannes’i kogemus seni tundub?

Mulle meeldib väga siinne rahvusvaheline mõõde: kohtan siin suurepäraseid näitlejaid, režissööre, ajakirjanikke üle maailma – paljudest pole ma enne kuulnudki. Tänavu olen siin kuidagi teravamalt tajunud, et kunst ja film suudavad kultuure ühendada. Pole vahet, kui erinevad me oleme, leiame sellel pinnal ikka ühise keele, näiteks tegelaskujude kaudu, kelle Monia Chokri on „Armastuse olemuses“ nii hästi lahti kirjutanud.

Töötan palju Quebecis, nii teatris, filmis kui ka televisioonis. Nii et kui mõnele võib tunduda mu siin viibimine läbimurdena, siis ma ise näen seda pigem oma senise töö ja Moniaga sõpruse loomuliku jätkuna.

Kuhu filminäitleja töö teie ettevõtmiste hulgas paigutub?

See projekt, „Armastuse olemus“, on mulle eriti väärtuslik ja oluline. Lavastaja Monia Chokri on juhuslikult mu parim sõber. Lugesin seda käsikirja juba viis aastat tagasi, kui ta sai valmis esimese versiooni. Rääkisime sellest loomulikult palju, tükk aega enne seda, kui ta osa mulle pakkus, ja nägin, kuidas paljud meie vaated elule ja vestlused leidsid tee paberile.

Unistasin Sophia mängimisest: mulle tundus eluliselt oluline selleks tegelaseks kehastuda. Tundsin temaga suurt lähedust. Hoidsin kogu aeg oma graafiku piisavalt vaba juhuks, kui Monia peaks mulle seda rolli pakkuma. Ja kui ta lõpuks seda tegi, tundsin, et tahan rääkida ainult sellest osast, selle nimel elada ja võtta viimast kogemusest teha filmi koos mulle maailma kõige kallima inimesega.

Kas Sophia mehevahetus filmis on teie arvates märk tema evolutsioonist?

Ma arvan, et „Armastuse olemuses“ esitatakse palju küsimusi, aga ei taheta neile eriti vastata. Üks küsimuste kobar keerleb kindlasti ümber selle, mis on armastus, mida see tähendab tänapäeval, milline on selle definitsioon. Minevikus on kirjutanud armastusest ja seda mõtestada püüdnud enamasti vaid mehed. Samamoodi ka filmis. Usun, et Monia naisepilk ja vaatenurk suhetele, aga ka intiimsusele ja seksuaalsusele on naiselik ja väga ajakohane. See film sisaldab minu arvates mitut filmi, kuigi tundub pealtnäha lihtne. Esimene osa räägib petmisest, teine elust Sylvainiga ja Sophiat saatvast kummalisest, muutunud õhustikust, mida ta ise täielikult ignoreerib. Film on ka aju ja keha duaalsusest, ja nende kahe ühildamine on raske igaühele. Nii et ma ei usu, et „Armastuse olemusest“ mingeid vastuseid leiab, minu meelest otsib Sophia armastuse, suhte ja intiimsuse kaudu tegelikult iseennast.

Paljud on filmi lõppu pidanud kurvaks, aga see on õigupoolest väga avatud lõpuga film. Selles on palju vabadust, tunnet, aga ka uue peatüki lubadust. Romkommide või armastusfilmide õnnelikke lõppe vaadates jääb alati tunne, et need filmid lõpevad seal, kus tegelikult kõik algab – tõeline töö suhte kallal. Mul on tunne, et „Armastuse olemuse“ lõppedes Sophial see õige eneseleidmise töö alles algab.

Sophia tegeleb filmis meeste kirjutatud armastusteemaliste tekstide analüüsiga. Kuidas te selle teema naise lavastatud romantilise komöödia žanri piirides ette võtsite? Justkui omal moel pilgates?

Mul ja Monial oli kinnismõte dekonstrueerida igal sammul kõik see, mida oli meile ette söödetud raamatutes, filmides ja mujal. Liikusime alati spontaanselt hoopis vastupidises suunas sellele, mida meilt oodati, paljastades kinnistunud arvamusi, mis on õige või naisele sobiv. Mõtlesime alati, kuidas asju teistmoodi teha, öelda, arutasime, milline on kõige tavalisem, loomulik reaktsioon millelegi, ja siis püüdsime leida selle vastassuuna või muu tee. Ilmselt pole tulemus kuigi peen, aga see töötab.

Te mainisite naise pilku ja enamik teie filmograafiast ongi naiste lavastused. On see nii mõeldudki? Millised on nais- ja meeslavastajatega töötamisel põhilised erinevused?

Jaa, see on täiesti ette kavatsetud. Mul pole meeslavastajate vastu midagi, aga käes on uus ajastu ja me püüame oma hääle kuuldavaks teha. Naised võimupositsioonil on endiselt üsna harv nähtus, nii et kui mul on võimalik tuua muutus meie ühiskonda, siis tahan ma selles osaleda. Minu arvates liigutakse paremuse poole ja ma tunnen tõesti, et areneme seda uut ajastut koos luues mõlemad, nii mehed kui ka naised. Olen oma elus naistest ümbritsetud ja väga lähedane tugevate näitlejannade, lavastajate ja stsenaristidega. Tahan ka anda oma panuse uue peatüki kirjutamisse.

„Armastuse olemuses“ vastandatakse kaks mehe stereotüüpi: lihtsameelne, tugev ja mehelik tüüp ning nõrga füüsisega intellektuaal. Kuidas te ise sellele vastandusele vaatate?

Monia tahtiski töötada klišeedega, sest nende olemasolul on oma põhjus. Me teame, kes need tegelased on või vähemalt arvame seda teadvat. Siis aga hakkab nende klišeelike tegelaste avanedes ilmnema uusi kihte. Sylvaini perekonda näeb külla saabumas ja uksest sisse tulemas kui lärmakaid ja tooreid tegelasi, kellele tikutakse ilmselt andma negatiivset hinnangut, aga siis tekib mehe ja naise klanni matroonide vahel ootamatult lähedane side, mis üllatab ja on väga liigutav, selles on palju õrnust. Nad püüavad suhelda, kuigi ei räägi sama keelt. See soojendab südant.

Asi on aga selles, et me eelistame alati omasuguste inimeste seltsi, olgu tunded kui suured tahes. Suhtlemiseks on palju viise. Sõnad on päris head, Sophia ja Sylvain leiavad aga üksteisemõistmise füüsilisel pinnal. Kui nad aga kord oma suhte ümbritsevale rohkem avavad, siis kaotavad nad omavahelise sideme, sest ei jaga keelt, tausta ega keskkonda. See on paratamatu.

 

„Armastuse olemuses“ on palju armastust ja seksi, aga sellise filmi kohta üllatavalt vähe alastust. Kas intiimsuse kujutamine ekraanil oli teema, millele te võtte ajal ka mõtlesite?

Loomulikult. Küsisite enne, mis vahe on mees- ja naislavastajatega töötamisel. Seksistseenid on midagi sellist, kus on tohutu erinevus. Naisnäitlejana olen elus osalenud paljudes seksistseenides, mille puhul ma tundsin teatud vägivallaelementi. Ma ei räägi füüsilisest vägivallast ega inimestest, kellega koos töötasin, vaid sellest, et tundsin pärast stseeni ülesvõtmist end kuidagi ärakasutatuna. Tundsin end mahajäetuna ja et seksistseene ei filmitud samamoodi nagu dialoogi. Miski tundus mulle nende juures nii vale. Esiteks on see väga jõuline viis omavahel suhelda: seksuaalsus on meie kõigi kinnismõte ja see on kõikjal. Stseenis räägib see palju inimeste omavahelisest läbikäimisest ja võimusuhtest. Moniaga oleme sellest rääkinud aastaid ja ma tean, et ta soovis filmida seksistseene nii, et need esiteks ütleksid palju ja oleksid väga kõnekad – see oli mulle täiesti uus lähenemine. Ma olin tegelikult väga õnnelik võimaluse üle neis stseenides osaleda, sest teadsin, et olen nende ajal väga haavatav, kuigi võin end tunda täiesti turvaliselt. Läksime intiimsuse kujutamisega väga kaugele, aga minu keha ei ole peaaegu üldse näha. Monia filmib ka nii, et tihti on kaadris mingi osa varjatud. Me suudleme, aga suudlust tegelikult ei näidata. Publikust tehakse vuajeristid, kes tegelikult tahavad näha rohkem – vaatajatest tehakse osalised. See on põnev, aga ühtlasi ka ebamugav tunne. Üllatav, sest keha näeb kogu aeg, olgu Instagramis, telekas või mujal. Kehad seksivad ja me ei tea tegelikult, mida see tähendab, ega tunne mitte midagi. Siin aga tunneb vaataja põnevust-erutust, mis pole küll alati mugav, sest tegelastele ollakse nii lähedal, aga alastust ometi ei näe.

Kas „Armastuse olemus“ teid mingil moel ka muutis või saite ehk enda kohta midagi teada?

See on ilmselt üks mu elu tööalaseid õnnestumisi, sest seda sai tehtud nii suure armastusega, nii minu ja Monia, aga ka kogu meeskonna puhul. Tõsi, et oleme nüüd kõik suured sõbrad. Suur osa meeskonnast tuli siia omal käel kohale lihtsalt selleks, et filmi näha ja saada osa esilinastuse kogemusest. Ma arvan, et „Armastuse olemus“ muutis mind nii, nagu üks film peabki näitlejat muutma: kohati ei tea ma enam, milline osa sellest tegelasest kuulub Sophiale ja milline mulle. Osa minust on temas ja vastupidi ning ma kannan seda tegelast endaga nüüd kaasas kogu elu.

* „Simple comme Sylvain“, Monia Chokri, 2023.