Auhindade jahihooaja avamine Lidol

Veneetsia filmifestival on lahkelt valmis vastu võtma ka neid režissööre, keda mujal ei pruugita nii avasüli oodata, näiteks Woody Allenit, Roman Polanskit või Luc Bessoni.

KATA ANNA VÁRÓ

Veneetsia rahvusvaheline filmifestival 30. VIII – 9. IX 2023, Veneetsia, Itaalia.

Veneetsia rahvusvaheline filmifestival on viimastel aastatel teinud suuri pingutusi, et arendada välja taristu, mis vastaks kasvava hulga ajakirjanike ja festivalikülastajate vajadustele.

Üks festivali koroonajärgseid nähtusi on piletisüsteem, mis jagab soovijatele nummerdatud kohti kas omal valikul või juhuslikult, kõrvaldades pikad piletisabad ja tehes sel moel linastustele pääsemise märksa lihtsamaks. Uuemad kinod, sealhulgas renoveeritud Sala Darsena, Palabiennale ja Sala Giardino, ning nende pakutavad uued toitlustusvõimalused teevad festivaliala terviklikumaks ja festivalikogemuse meeldivamaks. Sealsamas pakuvad Palazzo del Cinema Sala Grande, Palazzo del Casinò või Excelsiori hotell endiselt nostalgilisemat XX sajandi alguse ja keskpaiga õhustikku, mil Veneetsia Lido saar oli Euroopa eelistatuim luksuslik rannakuurort.

Kui rääkida tänavusest luksusest ja glamuurist, siis jättis enamik Hollywoodi kuulsusi USA Ekraaninäitlejate Gildi ning Ameerika Tele- ja Raadioesinejate Föderatsiooni (SAG-AFTRA) streigi tõttu Veneetsiasse tulemata. Punast vaipa kaunistas vaid käputäis staare, näiteks Adam Driver, Patrick Dempsey, George Clooney ning tema igavesti glamuurne moeikoonist naine Amal Clooney. Ühe värskema näona oli kohal Jacob Elordi, kes mängib Elvist Sofia Coppola filmis „Priscilla“, ja ka Priscilla Presley, kelle memuaarteosel „Elvis ja mina“ see film põhineb. Noor näitlejanna Cailee Spaeny teeb nimirolli Coppola isiklikku laadi sissevaates rokikuninga eraellu ja suhtesse unistavate silmadega koolitüdrukuga, kes oli nende esmakohtumise ajal vaid 14 aastat vana. Ülejäänu on ajalugu.

Coppola „Priscilla“ ei lisa paljut sellele, mida me nende suhtest juba teame, aga peategelase üksinduse ja eraldatuse kujutamises on midagi sel moel kütkestavat, mis on saanud Coppola tööde iseloomulikuks jooneks.

Veneetsia püsiklient Jessica Chastain, kes saabus festivalile lõpupoole, kandis Lidole ilmudes SAG-AFTRA streigi särki ja vahetas selle vaid siis glamuursema riietuse vastu, kui oli vaja esineda mängufilmi „Mälu“¹ esilinastuse punasel vaibal. Michel Fraco „Mälu“, mille peaosas on Chastain ja Peter Sarsgaard, tiirlebki, nagu pealkiri viitab, mäluteema ümber. Chastain mängib probleemset naist, keda painab minevik ning kes üritab lapsepõlve ahistamismälestuste eest pääseda, Sarsgaardi mängitud tegelane püüab aga meeleheitlikult mälestustest kinni hoida, kuna kannatab dementsuse all. Sarsgaard pälvis ka parima meesnäitleja auhinna, naiste kategoorias läks sama auhind mainitud Cailee Spaenyle Priscilla Presley rolli eest. Mõlemad näitlejapreemiad üllatasid, kuna oli nii meeldejäävamaid kui ka väärilisemaid osatäitmisi, näiteks Caleb Landry Jonesi roll filmis „Koermees“². Luc Bessoni südamlik, aga brutaalne draama oli üks tänavuse festivali kõige vastakamaid arvamusi kogunud film, mis tõi kaasa ka mõned kõige halvustavamad arvustused – küll üsna teenimatult. „Koermehega“ naasis Besson teema juurde, mis tegi ta 1980ndatel aastatel kuulsaks ning „Nikita“ ja „Leoni“³ nii meeldejäävaks. Seekord teevad tugeva peaosa laulja-näitleja Caleb Landry Jones ja tema koertest kaaslased, kel õnnestub inimnäitlejad mitmelgi puhul üle lüüa.

Ülejäänud auhinnad üllatasid vähem. Veneetsia lemmiklapsest Yorgos Lanthimosest, kes tõi siin välja nii oma „Alpid“ kui ka „Favoriidi“⁴, on vahepeal saanud ka suurstuudiote lemmiklaps ja see peegeldub samuti tema viimase filmi „Vaesekesed“⁵ eelarve mahus. Pärast „Favoriidi“ kommertsedu ja kriitikute head vastukaja otsustas Lanthimos taas töötada koos Emma Stone’iga, kes mängib lapseajuga naist. Filmis näidatakse meile tema kasvamist iseseisvaks naiseks, taustaks teekond läbi Euroopa, mida iseloomustavad Lanthimose hiiglaslikud ja erakordsed võttepaigad. Lisame siia ebahariliku kaamera­optika kasutamise ja tulemuseks on ainulaadne steampunk’i mõjudega ajastupilt, kohati üsna futuristlik Franken­steini lugu. „Vaesekesed“ oli kriitikute lemmik algusest peale ja tõsiasi, et film võitis peaauhinna Kuldlõvi ei tulnud kellelegi üllatusena. Filmi võttestik, näitlejatööd (Emma Stone, Mark Ruffalo, Willem Dafoe) ja vaimukas dialoog on kõik hoolikalt paika pandud, et meile muljet avaldada ning peegeldada samavõrd nii Lanthimose kui Alasdair Gray 1992. aastal kirjutatud originaalteose stiili.

Karjääri alguses oli Lanthimos tuntuks saanud oma kummaliste, veidrusi täis maailmade loomisega. Mingis mõttes järgib „Vaesekesed“ seda traditsiooni, aga sarnaselt „Favoriidiga“, tehakse seda siiski filmi kassapotentsiaali silmas pidades. Vastupidiselt „Vaesekestele“ tuli tšiili lavastaja Pablo Larraín Veneetsia põhivõistlusel välja märksa kompromissituma, vähem kommertslikuma filmiga „El Conde“. Tema mustvalge ajalookujutus asetub umbes 1990. aastasse (kuigi aastat pole täpsustatud), kui Augusto Pinochet oli võimult kõrvaldatud, aga jäi senaatorina poliitikasse ning tema vari hõljus Tšiili kohal edasi, süvendades rahvas hirmu, et tema kardetud sõjaväeline hunta, mis oli 1970. aastatel nõudnud nii palju inimelusid, tuleb võimsalt tagasi. Diktaatori lõpupäevade lugu räägitakse ebatavalises, pealtnäha sobimatus farsivormis, kindralit portreteeritakse kui vampiirilikku olendit, kes on üle elanud inimkonna süngemad ajad ja jätkab eksistentsi meie hulgas veel sajandeid, murdes oma inimeste südameid ja juues nende verd. Ja kui te arvate, et Pinochet on suurim parasiit, siis oodake, kuni näete tema perekonda, eriti lapsi, rääkimata „lojaalsest“ teenrist, kes on nõus tegema kõike, et saada oma valdusse see jõukus, mida kindral võimuaastate jooksul on kogunud. Suurim ja kõige ootamatum pööre toimub siis, kui paljastatakse jutustaja isik. Kuigi rääkija kõnemaneer ja hääletoon tundusid tuttavlikud, läks mul aega, et ära tunda jutustaja, kes toob meieni langenud juhi loo. Ja lõpus on sõnum, ka sedavõrd liialdaval kujul, ajaloolisest perspektiivist selge: isegi kui juht võimult kõrvaldada, elab tema vaim maal edasi ning poliitikale ja majandusele jäetud märk püsib veel aastaid, võib-olla aastakümneid. Guillermo Calderóni ja Pablo Larraíni stsenaarium oli selgelt tänavuse festivali kõige originaalsem ja julgem, eriti kuna nad olid otsustanud valida farsivormi edastamaks sõnumit suremisest keelduvast diktaatorist ja tema pärandist. Calderón and Larraín said ka parima stsenaariumi auhinna, mis oli kindlasti veel üks välja teenitud võit.

Ryūsuke Hamaguchile Hõbelõvi (suur žüriiauhind ehk Grand Jury Prize) toonud „Kurjust pole olemas“⁶ on märksa väiksemal skaalal tegutsev, südantsoojendav ja südantlõhestav lugu Jaapani maarajooni väikesest kogukonnast. Sealsed elanikud joovad vett otse kristallselgest allikast, naudivad lihtsat vaikset elu, olles kontaktis kõigega, mida loodusel on pakkuda. Kogukonna ellu jõuab radikaalne muudatus, kui metsa keskele hakatakse planeerima glamuurset kämpingut. Ühel pool kasumlikkus, teisel looduskaitse. Euroopa vaatajale võib kahe leeri kokkupõrge paista reserveeritud ja viisakas, aga ometi ei jäta see kummalegi poolele mõju avaldamata. Lugu töömehest, kes töötab nii külaelanike kui ehituspaika uurivate ja tingimuste üle vaidlevate firmaesindajate heaks, leiab ootamatult traagilise lõpu. „Kurjust pole olemas“ on vaikne, aeglasel tulel põlev meistriteos, mis samuti vääris igati oma auhinda.

Parima filmilavastaja auhinna saanud Matteo Garrone on parimaid itaalia režissööre. Ta jõudis rahvusvahelise tunnustuseni 2008. aastal filmiga „Gomorra“. Seekord jälgib Garrone kaht noormeest, kes püüavad lahkuda Senegalist Euroopasse parema elu peale.

„Kaptenis“⁷ jälgitakse nende lahkumist Senegalist oma lihtsa, aga õnneliku pereelu juurest, kulgemist läbi vaenuliku kõrbe ning üle veelgi ettearvamatuma mere. Kogu teekonna vältel kogevad nad kirjeldamatut julmust ja alandust, mida põhjustavad inimkaubitsejad ja kuritegelikud organisatsioonid, mis on spetsialiseerunud nende ekspluateerimisele, kes püüavad Mustalt Mandrilt parema elu lootuses lahkuda. Garrone pakub sügava ja põhjaliku sissevaate sellesse, mida need inimesed peavad oma retkel läbi elama – sarnaselt viisiga, kuidas ta uuris süvitsi maffiaorganisatsiooni Camorra tegutsemist „Gomorras“. Üht põgenikku, kes vastu tahtmist hakkab pärast lugematuid seiklusi Itaalia rannikule põgenikke transportiva laeva kapteniks, mängiva Seydou Sarri osaks langes Marcello Mastroianni nimeline preemia parima noore talendi arvestuses.

Võistluses oli mitmeid itaalia filme, aga peale Garrone oma jäävad neist meelde vähesed. Märkimist väärt on ehk ka „Adagio“⁸, lugu poisist, keda korrumpeerunud politseinikud üritavad survestada minema salajasele drag-peole, et teha seal ühest tähtsast külalisest kompromiteerivaid pilte. Asjakäik läheb valesti ja varsti leiab poiss end brutaalsete, äraostetud politseinike eest põgenemas. Politseinikud ei oska aga arvestada sellega, et poisi isa ja tema kaasosalised on tuntud ja kardetud tegijad Rooma allilmas. Lavastanud on selle filmi „Sicario. Soldado päeva“⁹ režissöör Stefano Sollima.

Sisserändeküsimus on olnud Veneetsia võistlusprogrammi korduv motiiv juba aastaid, ehk isegi aastakümneid. See on nii ka praegu ja selleteemalised filmid toovad jätkuvalt endaga kaasa palju vastuolulisi reaktsioone. Kõige eredam näide on Agnieszka Hollandi võistlusfilm „Roheline piir“¹⁰, mis tõi kaasa kõige tulisemad vaidlused ja protestid, aga seekord mitte festivaliringkondades, vaid kodumaal Poolas, kus uudis filmist jõudis rahvani enne kui film ise. „Roheline piir“ räägib Süüria ja Afganistani põgenikest, kes jõuavad Valgevenesse ning siirduvad Poola poole, et jätkata reisi Euroopa põhjamaadesse. Valgevene-Poola piiri ületamine on aga märksa raskem, kui esialgu oli paistnud ja põgenikud jõuavad Poola vaid selleks, et nad paisataks tagasi vaenulike ja kohati julmade Valgevene piirivalvurite meelevalda. See on julge kolmetunnine, poliitika lõksu langenud põgenike kannatuste ja lootusetuse kujutamine. Hollandi draama pälvis žürii eripreemia.

Małgorzata Szumowska ja Michał Englerti „Naine koos …“¹¹ linastus festivali lõpupoole ja tuli vaiksemalt kui mõni suure kõmu saatel esilinastunud film, nt Michael Manni „Ferrari“, Bradley Cooperi „Maestro“ või David Fincheri kauaoodatud „Tapja“¹². Ilma eriliste staarideta (kui välja arvata poolatar Joanna Kulig) „Naine koos …“ on haarav lugu transsoolisest mehest, kes püüab oma seksuaalsuses arusaamisele jõuda ja loodab, et pere ja sõbrad teda naisena aktsepteerivad. Lugu algab 1980ndatel ja kandub ajas edasi enam kui kaks aastakümmet, jäädvustades tema võitlust naiseks­saamise teel, samas ka püüet hoida kinni oma traditsioonilisest perekonnaelust koos armastatud naise (Kulig) ja lastega.

„Naine koos …“ on palju kõneainet ja vaidlusi põhjustanud teema keerukas ja tundlik kujutamine, mida toetavad haaravad rollisooritused, eriti peaosalistelt.

Michael Manni tuntakse kui režissööri, kes oskab hästi lavastada pingelisi märulistseene segatuna karakterdraamaga. Sama kehtib ka „Ferrari“ kohta, mis keskendub ühtviisi nii Enzo Ferrari (Adam Driver) era- kui ärielule, ja sellele, kuidas need kaks kokku takerdusid. Film näitab Enzo ja firma elus perioodi, mil ta pidi valima kahe naise vahel – üks on äripartner ja abikaasa Laura Ferrari (Penélope Cruz) ja teine tema kauaaegne armuke Lina Lardi (Shailene Woodley) – ning äri sõltus mitmest kõike mängu panevast diilist. Peale „Priscilla“ ja „Ferrari“ oli põhivõistluses veel üks eluloofilm, Bradley Cooperi „Maestro“. Cooper on nii lavastaja kui peategelane selles Leonard Bernsteini portreefilmis, mis näitab Ameerika kõige populaarsema helilooja ja dirigendi tormilist armuelu. „West Side Story“ helilooja abiellus näitlejanna Felicia Montealegre Cohniga (Carey Mulligan), kes oli algusest peale teadlik, et Bernsteinile meeldivad ka mehed. Cooper keskendub nende suhtele ning sellele, kuidas Bernstein püüab tasakaalus hoida oma karjääri, seksuaalseid ihasid ja perekonnaelu.

Tulemuseks elegantselt üles võetud, avameelne pilguheit Bernsteini eraellu, taustaks tundeline muusika. Carey Mulligan on erakordselt hea Bernsteini eluaegse kaaslase rollis ja oleks minu arvates väärinud parima naispeaosa auhinda enam kui Cailee Spaeny, kes paistis Priscilla rollis olevat sama sihitu kui Priscilla oli Gracelandis.

Olen alati olnud David Fincheri fänn, nii et mulle oli „Tapja“ selle festivali kõige oodatum teos. Seekord on Fincher võtnud juurde „Seitsme“¹³ stsenaristi Andrew Kevin Walkeri, et muuta üksiku hundina tegutsevast palgamõrvarist rääkiv koomiks haaravaks, kontinentide vaheliseks kassi ja hiire mänguks. Michael Fassbender on vaikiva, nimetu ja unetu palgamõrvari rollis suurepärane, kui püüab välja selgitada, kes on viltu läinud mõrva ja sellele järgnenud asitõendite hävitamise katse taga. Fassbenderilt võttis aga peatselt krooni Glen Powelli mitme näoga võlts-palgamõrvar Richard Linklateri ülimalt meelelahutuslikus filmis „Palgamõrvar“¹⁴, mida näidati Veneetsias väljaspool võistlust. Powell mängib ülikooli lektorit, kes aitab vahel ka politseid juhutöödega, kuni tal palutakse ükskord palgamõrvarit mängides imbuda kuritegelikku allilma, et tabada oma potentsiaalne tööandja. Tal läheb nii hästi, et temast saab politseile kuldmune munev kana, kes ikka ja jälle kehastub ümber palgamõrvariks. Powelli tegelaskuju põhineb tõsielulisel politsei topeltagendil, aga Linklater lisab loole märgataval määral fantaasiat ja huumorit ning Powell mängib oma tegelast sarmikalt ja mitmekesiselt.

Tulemuseks kvaliteetne meelelahutus heade näitlejatööde ja rohkete naerukohtadega.

Veneetsia filmifestival on maailma vanim ja on endiselt üks mainekamaid. Cannes võib olla glamuursem, Berliin tunneb uhkust oma hea organiseerituse üle ja Torontos on kõige rohkem filme, aga Cannes’i järel tekitab Veneetsia programm kõige rohkem elevust. Tegelikult on isegi nii, et vaevalt pärast maikuise Cannes’i lõppu hakatakse juba võimalike Veneetsia valikute üle spekuleerima. Augusti lõpu ja septembri alguse kuupäevad annavad armuaega filmitegijatele, kes pole oma teost Cannes’i ajaks kas järeltöötluses või montaažis jõudnud lõpetada, või neile, kes sihivad pigem sügisest esilinastust, kiigates ühe silmaga auhinnahooaja poole. Veneetsia on lahkelt valmis vastu võtma ka neid režissööre, keda mujal ei pruugita nii avasüli oodata, näiteks Woody Allenit, Roman Polanskit või Luc Bessoni. Tänavu oli kõigil kolmel Veneetsias uus film. Woody Allen esitles Lidol filmi nimega „Coup de Chance“, mis on prantsuse versioon tema oma „Matšpallist“¹⁵, Luc Besson juba mainitud „Koermeest“ ja Polanski otsustas seekord välja tulla ebatavaliselt karmi ühiskonnakriitikaga filmis „Palee“¹⁶, mis oli üks programmi suuri pettumusi.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Memory“, Michel Franco, 2023.

2 „Dogman“, Luc Besson, 2023.

3 „La Femme Nikita“, Luc Besson, 1990; „Leon“, Luc Besson“, 1994.

4 „Άλπεις“, Yorgos Lanthimos, 2011; „The Favourite“, Yorgos Lanthimos, 2018.

5 „Poor Things“, Yorgos Lanthimos, 2023.

6 „Aku wa sonzai shinai“, Ryūsuke Hamaguchi, 2023.

7 „Io capitano“, Matteo Garrone, 2023.

8 „Adagio“, Stefano Sollima, 2023.

9 „Sicario: Day of the Soldado“, Stefano Sollima, 2018.

10 „Zielone Granica“, Agnieszka Holland, 2023.

11 „Kobieta z …“, Michał Englert, Małgorzata Szumowska, 2023.

12 „Ferrari“, Michael Mann, 2023; „Maestro“, Bradley Cooper, 2023; „The Killer“, David Fincher, 2023.

13 „Seven“, David Fincher, 2023.

14 „Hit Man“, Richard Linklater, 2023.

15 „Match Point“, Woody Allen, 2005.

16 „The Palace“, Roman Polański.