Debüütfilmid ja tulevased võitjad

Greta Varts

Cannes’i filmifestivali programmidest „Kriitikute nädal”, „Kuldne kaamera” ja võistlusprogrammi lühifilmidest Juba aastakümneid on lisaks põhilisele võistlusprogrammile Cannes’i filmifestivali raames korraldatud lisaprogramme, millel kõigil oma ülesanne filmimaastikul. Nii näiteks seisab „Režissööride topeltnädala” („Quinzaine des Realisateurs”) programmi valik selle eest, et linale jõuaks režissööride julge autoripositsioon. Kuldne Kaamera (Camera d’Or) on aga auhind, mis antakse parimale esimese täispika mängufilmiga debüteerinud režissöörile. „Kriitikute nädala” programm („Semaine de la Critique”) on nüüdisaja filmitegijate poolt kuulutatud hädavajalikuks, kuna selle eesmärgiks on tuua tagasi kriitiline vaatenurk arvamuste ja hinnangute segaduses, kus tihti on Twitteris postitatud lausel turu ja vaataja silmis samasugune kriitiline väärtus kui mõnel kultuurilehe arvustusel. „Kriitikute nädala” žürii koosneb peaasjalikult tunnustatud filmikriitikutest, kes on teinud lõpliku valiku. Enne kui siin hakata silmatorkavamaid filme eritlema, on tarvilik mainida, et Cannes’is, kus ka ajakirjanikud seisavad kinnopääsemise nimel tihti vähemalt tunnikese järjekorras, on seansside konveierlik vorm üpris tüütu, välja arvatud loomulikult see aeg, mis kulub filmi vaatamiseks. „Kriitikute nädala” seansside boonuseks on aga asjaolu, et kohal on kõikide filmide meeskonnad eesotsas režissööridega, kes lausuvad mõned sõnad publikule tervituseks ja kõnelevad põgusalt filmide sissejuhatuseks. Küll väike, aga info mõttes vajalik lisandus.

Lapsesilmad linakunsti teenistusse

Kuldse Kaamera auhinna pälvis seekord Benh Zeitlini film „Troopika heidikud” („Beasts of the Southern Wild”), mis võlus vaatajaid oma muinasjutulis-poeetilise visuaali ja lapsesilmade kaudu jutustatud looga. Apokalüptilise looduskatastroofi keskel peab kuueaastane Hushpuppy leidma ema, keda ta ei ole kunagi näinud, ning päästma oma surmahaige isa. Film, mis seob eelajaloolised kollid, tornaadod ja armastuse oma lähedaste vastu, on ka lapsepõlve õudusunenägude ja kõikvõimsa maailma julge ja üllatav segu.

Lapsepõlve teemaga haakub hästi ka „Kriitikute nädala” üks huvitavamaid debüüte, inglise lavastaja Rufus Norrise film „Murtud” („Broken”). Briti filmide sage sotsiaalsesse tõsirealismi suund oli selles filmis pööratud ümber groteskseks, aga südantsoojendavaks maailmapildiks, mis edastatakse vaatajale varateismelise tüdruku Skunki seikluste kaudu. Režissöör Norris, kes on enne lavastanud peamiselt teatris, on filmi kaasa toonud omanäolise stilistilise võtme, aga õnneks ei näe seal teatraalset näitlejatööd. Skunki isa rolli kandev veteran Tim Roth ja Skunki mängiv andekas noor näitleja Eloise Laurence saadavad selle filmi õudses sotsiaalses maailmas korda midagi südamlikku ja inimlikku, kuigi teismelised on käest ära ning konservatiivsus on takistuseks põlvkondade ja omavahelistes suhetes. Lapsesilmadega nähtud loona sobiks ka „Murtud” tulevase PÖFFi „Vitamiinilaksu” programmi.

Tänavusel Cannes’i filmifestivalil ilmnes linateoste teemades tuntav nihe ning eespool mainitud filmid kuuluvad nende nihutajate hulka. Nimelt on kõrvale heidetud inimese tumedama pooluse ja igavese õnnetuse kujutamine. Selle asemel on kesksele kohale tõusnud armastus, perekond, inimlikkus ja küsimused elu enda kohta.

„Kriitikute nädala” paremate režissööridebüütide hulka kuulub kindlasti ka Alice Winocouri film „Augustine”. Aineseks on võetud hüsteeria uurimise tuntud teerajaja, Jean-Martin Charcot’ haiglapraktika ja tema kuulsaima patsiendi Augustine’i lugu. Kui režissööriks on 30. eluaastates prantsuse naisterahvas ja tema esimene film ajastudraama, võib vaatajal tekkida eelarvamus. Winocour aga tõestab selle filmiga, et tugeva võttegrupi ja professionaalse teostuse taga on ka kindlakäeline lavastaja. Ta on käsitlenud naise sotsiaalse rolli, võimu ja armastuse teemat. „Augustine” on tugevalt laetud ja veenvalt jutustatud linalugu.

Kindlasti oli tänavu Cannes’is veel palju väärtfilme, aga kokkuvõtvalt võib „Kriitikute nädala” ja „Kuldse kaamera” programmi kiita valiku mitmekülgsuse ja originaalsete tööde eest. Režissööride esimesed täispikad mängufilmid üllatasid oma tugevusega ja nii mõnegi lavastaja käekäiku on edaspidi põnev jälgida. Kuid peab märkima, et täispika filmiga debüteerijate hulgas oli väga vähe verinoori filmitegijaid. Cannes’i pääsenud režissöörid on vähemalt 30. eluaastates, mis paistab kinnitavat levinud arvamust, et ilma elukogemuseta režissöör terviklikku täispikka mängufilmi ei tee.

Filmitudengina oli mul ehk huvitavamgi näha kõiki võistlusprogrammi lühifilme nii „Kriitikute nädala” kui ka „Filmivaramu” („Cinéfondation”) programmis.

Lühifilmi iseärasused

Lühifilm on žanr, mida kiputakse ekslikult pidama käeharjutuseks ja ettevalmistuseks, kuid mõnes mõttes on lühifilm nõudlikumgi kui täispikk mängufilm. Seda eelkõige loo tervikliku jutustamise aspektist. Ka Cannes’i võistlusprogrammi valitud lühifilmide hulgas torkas silma igivana probleem: kui on tugev algus, pole tugevat lõppu või kui on huvitav lugu, puudub kulminatsioon. Lühifilmide puhul võis märgata ka videokunsti ja filmi segunemist (näiteks Meryl O’Connori „Ballad of Finn+Yeti”). Iseenesest ei pruugi see olla halb nähtus, aga kui see jääb kooliharjutuse tasemele ehk niisama efektitsemiseks, pole säärased lühifilmid ei kunst ega film. Torkas silma asjaolu, et vähesed animatsioonid ja nukufilmid, mis olid valikusse jõudnud, olid oma kvaliteedilt tunduvalt tugevamad kui kõik ülejäänud filmid. Nende hulka kuulusid näiteks Stéphanie Lansaque’i ja François Leroy tehtud huvitav segu animatsioonist ja filmikaadritest, vapustavalt valgustatud nukufilm „Ülepeakaela” („Head Over Heels”, Timothy Reckart) ja mõnus Hollywoodi žanripilge „Nälkjate sissetung” („Slug Invasion”, Morten Helgeland). Kas on saladus selles, et nõudlikkus animatsiooni loomisel ja detailne planeerimine aitavad filmitegijail oma lood paremini läbi seedida, või sattus programmi seekord lihtsalt parem animatsioonivalik? Igatahes ühendas neid lugusid põhjalik ja motiveeritud valguse ja värvi käsitlus ning terviklik lugu.

Üldistusi võib teha ka valitud teemade osas ning nii uskumatu, kui see ka pole, läheb see endiselt piirkonniti üsna samu radu pidi. Kui ameeriklasi huvitab indie-filmi puhul järjest rohkem sotsiaalkriitika, siis Lähis-Ida riikide filmitegijad leiavad ainest peamiselt ajaloost, kultuuriidentiteedist ja rahvuskonfliktidest. Põhja-Euroopa vaatab endiselt ringi oma heaoluühiskonna igapäevases elus, sobrab inimeste pimedates saladustes (Stefan Constantinescu „Perelõuna”, Leni Huyghe „Matteus”). Lõuna-Ameerika lood paistavad kuivalt inimsuhetekesksed ja teatava psühhoanalüütilise maiguga, jaapanlaste filmid aga räägivad ühiskonna hierarhiatest ja ootustest, mida need inimestes tekitavad. Prantslased otsivad aga lihtsust ning on hakanud tegema täitsa mõnusat huumorit, mis kisub ka peale prantslaste endi teistel vaatajatel suunurgad üles. Ehk üks paremaid oligi prantsuse režissööri Benjamin Parent’i film „See ei ole kauboifilm” („Ce n’est pas un film de cow-boys”), kus neli varateismelist arutavad koolivetsus filmi üle, mida eelmisel õhtul telekast vaatasid, kusjuures mängufilm kujutas XXI sajandi alguse kauboide lüürilist armastust. Terane dialoog ning tõsiste teemade tundlik ja humoorikas käsitlemine teevad sellest lühifilmist tervikliku ja värske tüki, mida vaadates ei oodanud mitte pikisilmi lõppu, vaid tekkis lootus, et ehk näeb ikka natuke veel.

Teine lühifilm, mis silma torkas, oli seekord Itaaliast. Režissöör Piero Messina film „Maa” („Terra”) oli õnnestunuim psühholoogiline pildistus: kaamera esitas loo vanast mehest, kes läheb praamiga oma elu viimast sõitu tegema. Korralikult avatud ja mängitud karakterid ning emotsionaalselt mõjukas linalugu, edaspidi tasub režissöör Messinal silma peal hoida.

Ida-Euroopast oli lühifilmide programmis vähe tegijaid ja filmid jätsid natuke kentsaka mulje, ka filmide kõneldav tekst mõjus veidrana, aga ju siis sobib konteksti. Rumeenia film („Laager Razoares”, („Tabara din Razoare”, Cristi Iftime) on linateos, kus ei juhtu mitte midagi: kaks noort matkavad, dokumentaalne kaamera on üles võtnud nende jutu eimillestki ja nende suvalise olemise öises telgis. Omamoodi on selles teatav võlu, aga pani õlgu kehitama. Vene lühifilm „Tee … ” („Doroga na”, Taissa Igumentseva) aga üllatas katsega teha anonüümses paneelmajarägastikus groteskne luuserikomöödia. Piir tõsise ja humoorika vahel jäi aga niivõrd segaseks, et peale autori enda ei oska vist keegi teine päris täpselt sellest filmist midagi mõelda.

Kokkuvõttes ei näe ma ühtki põhjust, miks ei võiks järgmistel aastatel Cannes’i lühifilmide võistlusprogrammi kandideerida ka meie paremad tudengilühifilmid, sest paremad neist tundukse olevat samal tasemel kui Cannes’i tänavune valik. Seal debüteerivatest täispikkadest mängufilmidest on aga Eesti noortel filmitegijatel palju õppida, seda eriti just loo valiku, selle jutustamise ja esitusvahendite poolest. Jääb üle vaid loota, et lisaks Kuldsele Palmioksale kandideerinud suurfilmidele näeb Eestis üsna pea ka midagi „Kriitikute nädala” valikust, kas või eelseisval PÖFFil.