Depressiooni, religiooni ja vikerkaarevärve

„Kõik meie hirmud“ on LGBT-draama Poolast, kus seksuaalvähemuste õigused teiste Euroopa riikidega võrreldes on kõige piiratumad.

PILLERIIN RAUDAM

Mängufilm „Kõik meie hirmud“ („Wszystkie nasze strachy“, Poola 2021, 94 min), režissöörid Łukasz Gutt ja Łukasz Ronduda, stsenaristid Michał Oleszczyk, Łukasz Ronduda ja Katarzyna Sarnowska, operaator Łukasz Gutt. Osades Dawid Ogrodnik, Maria Maj, Andrzej Chyra, Oskar Rybaczek, Agata Łabno.

Üks suur rist, Xanaxi tablettidest palvehelmed, katoliku kogudus, talunikud ja geielu. Poola film „Kõik meie hirmud“ valiti Eestis tänavusel LGBT+ filmifestivalil „Festheart“ publiku lemmikuks ning Poolas aasta suurimaks avastuseks. Režissöörid Łukasz Gutt ja Łukasz Ronduda on LGBT-draamas ühendanud Poola konservatiivse ühiskonna, homoseksuaalsuse ning pesuehtsa maaelu. Elulistel sündmustel põhinevas loos käsitletakse peale valusa suitsiiditeema ka pisut kunstniku Daniel Rycharski arenguteed.

Daniel (Dawid Ogrodnik) elab koos vanaemaga Poola külakeses ning on seal avalikult gei. Mees üritab meeleavaldusega tõmmata tähelepanu talunike vaimsele tervisele, kuna Euroopa Liidus esineb nende seas kõige enam suitsiide. Traagilis-irooniliselt selgub aga, et Danieli parim sõbranna Jagoda (Agata Łabno), keda küla peal lesbiks oli sõimatud, on ennast ära tapnud. Vahest filmi kõnekamaid repliike on Danielile lausutud „sedasi juhtub igal pool, mitte ainult siin“. Filmis on homoseksuaalsete inimeste tagakiusamine ning enesetapp Poola maakoha mikrotasandilt tõstetud globaaltasandile. Kurjad sõnad teevad haiget. Igal pool. Danieli lugu kõnetab oma aktuaalsusega – selliste vastasseisude eest pole kaitstud ükski ühiskond.

ILGA-Europe’i andmetel on Poola seksuaalvähemuste õigused teiste Euroopa riikidega võrreldes kõige piiratumad.¹ Poolas, kus suurem osa elanikkonnast on katoliku usku, põhinevad vaated LGBT-le katoliku kiriku doktriinil. Seda julgemana mõjub homoseksuaalse kunstniku Danieli teekond katoliiklikus maailmas. Ehk on fakt, et film valiti Poola filmiauhindamisel eelmise aasta avastuseks, ka päikesekiir selle riigi konservatiivses taevas?

„Kõik meie hirmud“ lahkab korraga paljusid teemasid – peategelase Danieli elu on sedavõrd koloriitne. Kui sageli koormavad filmi vaatamist tugevad ja rohked jõujooned süžees, siis siin on režissöörid Gutt ja Ronduda loonud südamliku ning selge terviku, kus on parajalt aega iga küsimuse lahti harutamiseks. Peategelase tasandil püüab film leida vastuseid küsimustele, kui kaugele võib kunstnik oma loomingus minna ja kas kunstnik vastutab lähedaste ees, kui teos neid häirib. Jagoda perele teeb ju haiget, et Daniel oli tema surma sõna otseses mõttes oma kunsti subjektiks võtnud.

Filmi kõrvaltegelased maadlevad nii leina kui ka homoseksuaalsuse aktsepteerimisega. Selle kõige keskel seisab katoliku kogudus. Võiks arvata, et usuringkonnas peab kõiki armastama (või vähemasti aktsepteerima) sellisena, nagu nad on, ent vanemate ja nende homoseksuaalsete laste vahel haigutab suur lõhe. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Viimane süžeeteravik on talunike vaimne tervis, mille üle ka Daniel südant valutab. Kes hoolib nendest, kes maal oma eraldatud kogukonnas elavad? Või peaks küsima, kes peale kiriku neist üldse veel hoolib. Filmis „Kõik meie hirmud“ harutatakse valusad teemad vaataja ees lahti. Stseen, kus Daniel, rist turjal, läbi õhtuse Varssavi kunstinäituselt minema kõnnib, on visuaalselt ja emotsionaalselt laengult filmi võimsamaid. Peategelasele on see ühe teekonna lõpp.

Must Adidase dress, mille kolm triipu on vikerkaarevärvides paelaga ise üle nõelutud, sümboliseerib hästi Danieli maakeskkonda – midagi nii tuttavlikku võõrastavas ühenduses seksuaalvähemuste teemaga. Briti filmirežissöör Francis Lee on filmis „Õnnistatud maa“² samuti kirjeldanud homoseksuaalsust kinnises ja tagurlikus maakohas. Mõlema filmi tuum on armastus ning mõlemad filmid tuginevad selle väljendamisel karmile „maa­idüllile“. Kui „Õnnistatud maas“ käsitletakse armastust äärmiselt robustselt ning poriselt, siis „Kõik meie hirmud“ liigub spektri teise otsa. Küllap ei pääse sellises keskkonnas üles võetud filmides kunagi lautadest ja surnud loomadest, ent Gutt ja Ronduda on keskkonda kujutades säilitanud helguse.

Visuaali iseloomustab tugev idabloki atmosfäär, võttepaikadeks näiteks külapood, sealaut ning mustreid ja nipsasjakesi täis Danieli kodu. Elutoas istuv Danieli vanaema (Maria Maj), kes kannab meeste hokisärki ning selle peal kitlit, on eriline vaatepilt. Selliseid kaadreid on võimalik näha ainult Ida-Euroopa filmides!

Kaadreid iseloomustab loomulik valgus, ent kohati on kasutatud ka punast tehisvalgust. Kuna Daniel tõmbab pidevalt paralleele Kristuse ja Jagoda kannatuste vahel, on vere värv punane loos igati omal kohal. Seksistseenis on tähelepanu mitte alasti ihul, vaid Da­nieli ristiga kaelakeel, mis hämarale taevale vastu helgib. Kusjuures intiimseid stseene on vaid üks, ent mehekeskse LGBT-loo puhul on tänuväärne, et see on esitatud maitsekalt ja õrnalt.

Tegevuse käivitumine ja pinge tekkimine võtab omajagu aega ning filmi esimesed 15 minutit jäävad unelevaks. Tempole ja pingeseisundile oleks head teinud, kui Jagoda surm oleks toimunud varem. Danieli tegevus leiab eesmärgi, kui kolmandik filmist on juba läbi. Lõpuks käima tõmmatuna mässib „Kõik meie hirmud“ sellegipoolest vaataja kiiresti endasse.

Peategelasena kehastab Dawid Ogrodnik üdini siira tegelase tume­damaid ja tuimemaid tahke. Filmi rohked teemad jooksevad kõik läbi Danieli. Kirka kõrvalosa teeb Maria Maj Danieli vanaemana, kes ühendab endas emaliku armastuse ja karmi korralooja. Kusjuures ta on filmis ainuke vanema põlvkonna esindaja, kes seksuaalvähemusi toetab ja mõista püüab.

„Kõik meie hirmud“ võiks olla film, mis oma terava teemakäsitlusega muudab maailma veidi paremaks. Daniel Rycharski lugu on ühtaegu südamlik ja valus ning väärib suuremat kõlapinda, rohkemate silmapaaride ette jõudmist. LGBT-teemade (ka nende pahupoole) tõstatamine on tänuväärne, ent eriliseks teeb selle fakt, et „Kõik meie hirmud“ pärineb Euroopa Liidu ühest konservatiivsemast riigist. Danieli ja Jagoda lugu on kahjuks paljude teiste lugu. „Kõik meie hirmud“ kinnitab, et sõnad võivad tappa, ent õigesti kasutatuna päästavad elusid.

1 https://en.wikipedia.org/wiki/LGBT_rights_in_Poland

2 „God’s Own Country“, Francis Lee, 2017.