DVD-PEEGEL

Marianne K?r

  Mängufilm “Olles Stanley Kubrick” (Suurbritannia / Prantsusmaa 2005, 86 min). Režissöör Brian W. Cook, stsenarist Anthony Frewin. Osades John Malkovich, Jim Davidson, Luke Mably jt.

Küsimusele, kas sind erutavad kuulsus ja raha, vastaks enamik intelligentseid ja endast lugupidavaid inimesi põlglikult, et see on elus täiesti sekundaarne ja oluline on hoopis jääda iseendaks või olla see, kes sa tahad olla, või umbes midagi sellist. Ja õigesti teevad. Aga kui ühel täiesti tavalisel päeval astuks kohvikus selle sama inimese ette meesterahvas, kes tutvustab end maailmakuulsa filmirežissööri Stanley Kubrickuna ja arvab, et just tema, mitte Tommy Cruise ega Madonna sobiks Kubricku järgmises filmis olulist rolli mängima, siis lööks selles samas hinges leegitsema allasurutud leegike. See on enesesäästmise huvides maha salatud teadmine või lootus, et oled tegelikult eriline, et just sinus peitub avastamata geenius, keda kogu maailm on pikisilmi oodanud, ning et lõpuks ometi on seda mõistnud üks autoriteetne inimhing, kes avab kõik uksed helgesse tulevikku. Ehk ei peaks seda õrna teemat niivõrd banaalselt sõnastama, kuid umbes sellise tuuma ümber varieerub inimese soov olla mõistetud, aktsepteeritud ja tunnustatud. Selle lootuse tekitamise ja alalhoidmise nimel ollakse paljuks valmis.

Ja nii kujutataksegi Kubricku eluajal tegutsenud nutikat keskealist reisiagenti Alan Conwayd, kes suudab ise täpselt samasuguste inimlike vajaduste juures olla piisavalt tark, et astuda vähemuse poolele. Olla ise see, kes jagab teistele tunnustust ja eelkõige lootust olla parem, kui ta tegelikult on. Vastu tahab ta sama, mida ta ise pakub: imetlust, võimalust iseenda eest põgeneda, vahel loomulikult ka mõnda eluks vajalikku naela või viskipudelikest. Tundub igati õiglane kaup. See on mees, kes tunneb, et ta ongi tegelikult režissöör Stanley Kubrick. Ja miks peakski nii geniaalseid mehi nagu Stanley Kubrick olema ainult üks?

Enam-vähem tõestisündinud loo põhjal on debüütfilmi teinud Brian Cook, kes oli ise pikki aastaid Kubricku esimene režiiassistent. Kummaline juhtum tuli päevavalgele 1990. aastate lõpus, kui Kubrick oli Londonis “Silmad pärani kinni” võtetel. Tema stuudiosse hakkas üha rohkem helistama vihaseid inimesi, kes tahtsid Kubrickuga rääkida, väites end olevat tema parimad sõbrad. Selline suurejooneline pettus sai teoks kolmel väga lihtsal põhjusel: polnud meediavaenulikumat režissööri kui Stanley Kubrick – mõne tema foto leidmiseks pidi päevade viisi teadustöö mahus materjali läbi vaatama; teiseks oskas Alan Conway (keda filmis kehastab John Malkovich) olla ekstravagantne ja vaoshoitud korraga (ta nägi välja ja pidas end üleval täpselt sellisena nagu üht geniaalset filmirežissööri võiks ette kujutada); kolmandaks oli igal tema ohvril juba enne sügav soov ja valmidus uskuda sellist imet.

Film on tänu Malkovichi geniaalsele osatäitmisele puhas ühemehe-show. Iga Malkovichi liigutus – kuidas ta kõnnib, suitsu puhub ja kätt annab, on viimse detailini läbi mõeldud. Seda filmi on ilma Malkovichita raske ette kujutada. Iga absurdne pettus-seiklus järgmise ohvriga, kelleks on kõikvõimalikud ettejuhtuvad inimesed gay-klubi noorest tantsijast ja amatöörhevibändist kuni tunnustatud restoranipidaja ja estraadilauljani välja, möödub nii elegantse ja peene dialoogi ja sündmuste ahela saatel, et sellele kaasaelamine on puhas nauding. Ohvreid kehastamas võib muuseas näha ka režissöör Ken Russelli ja näitleja Peter Sallist.

Ainult et sellisele suurepärasele loole oleks eeldanud teistsugust lõppu. Reaalses elus võib üsna tõenäoliselt end sellistel asjaoludel leida hullude keskelt, ent filmis on see liiga lihtne lahendus. Ehk tõesti tegijate endi teadmata oli muheda absurdihuumori taustal hakanud hargnema hoopis eksistentsialistlikum liin, mis räägib kõikide nende inimeste meeleheitlikust soovist olla keegi teine ja elada hoopis teist elu. Tõeline elu on ju alati kusagil mujal. See liin jäi aga arendamata ja kui täispika mängufilmi poolteist tundi oli täis tiksunud, tõmmati kahjuks kärmelt lihtsalt otsad kokku.

Ja muuseas, põhjus, miks Alan Conway suutis pea terve aasta jagu Londonis Kubrickut mängida, on väga lihtne: need, kes said petetud, ei tahtnud tunnistada oma rumalust, et uskusid sellist nalja. Nende absurdsele lootusele ehitatud võimalustemaailm oli ootamatult kokku varisenud. Valge laev, mille purjed nad rõõmsalt olid heisanud, polnud nende randa kunagi maabunudki. Nad leidsid end taas keskpärase inimesena oma keskpärase elu keskelt. Ja kes seda endale ikka nii väga tunnistada julgeb.

P. S. Ei saa kuidagi märkimata jätta, et kuigi film oli niigi lõbus, on “Olles Stanley Kubricku” eesti keelde tõlkijale siiski tundunud, et huumorit jääb filmis väheseks. Kus puudu, seal juurde. Nii ongi Kubricku kultusfilmist “Kellavärgiga apelsin” saanud subtiitrites “Särtsakas apelsin”,  kuulsast lauljannast Shirley Basseyst keegi Sharli Bass. Muuhulgas tähistab homicidial maniac selles filmis homovihkajast maniakki ja preproduction esilinastust. Piinlik oleks huumoriboonuse eest tänamata jätta. See oli suurim elamus pärast ETVs linastunud David Bowie’ kontserti, kus laulja kultuslugu “Space Oddity” ingliskeelsed algussõnad “ground control to major Tom” kõlasid eesti keeles “maakontroll anti linnapea Tomile”…