Eesti filmiburger on tulnud

Peeter Piiri

Ei juhtu just tihti, et noored kinno eesti filmi tõttavad vaatama. Mängufilm „Vasaku jala reede” (Tallinn Skyline Productions, 2012, 96 min), režissöörid Andres Kõpper ja Arun Tamm. Osades Ivo Uukkivi, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Hendrik Toompere jr, Priit Loog, Sten Karpov, Raivo Trass, Ago Roo, Ott Lepland, Salme Poopuu jt. Esilinastus 15. II kinos Solaris. Kui Quentin Tarantino 1990. aastate keskel raketina filmitaevasse kerkis, olin mõnevõrra segaduses, koguni pahane ja tõenäoliselt polnud ma ainuke. Tarantino filmid, eriti just need esimesed, talle tuntuse toonud filmid, olid muidugi vaimukad ja naljakad, aga minule jäi täiesti arusaamatuks nende filmikunstiline väärtustamine. Ma ei saanud aru, miks neist filmidest nii palju räägitakse, miks neile nii suuri auhindu antakse. Tarantino ei toonud filmikunsti mitte midagi uut. Suurem osa tema kunstilistest võtetest, kujunditest, motiividest ja stsenaristikast on laenatud, üle võetud varasemate aegade meistritelt. Tõsi, ta kasutab neid laene väga maitsekalt. Pealegi pole Tarantino kunagi teinud sellest ka saladust, et ta laenab. Ta teeb filmitsitaatidest värvikirevaid kollaaže, harrastab avameelselt, lõbusalt ja nihilistlikult kitši, enamgi veel, ta muudab kitši kunstinähtuseks, filmikeele osaks. On arusaadav, et vaimukas mäng sümbolite, kujundite ja motiividega paelus filmivaatajat just tollal, 1990. aastatel, kui semiootika sai filmikriitikas eluliselt üha tähtsamaks.

Kõigest sellest olin ma tollal ka tegelikult teadlik. Mind lihtsalt häiris, et vaimukas kitš kippus röövima tähelepanu sellelt, mida näiteks Tarkovski pidas oma elutööks – filmikunsti enda, talle ainuomase keele väljaarendamiselt, keele, mida saab kasutada ainult filmikunst ja mitte ükski teine filmikunstiga piirnev kunst. Filmikunst ise, mille arendamisel euroopa autorikino oli 1960.-1970. aastatel teinud läbi kvalitatiivse hüppe, kippus ununema. See oli seda masendavam, et kõnealune kunstiline murrang pole Hollywoodi kogu ulatuses ja tähenduses siiamaani jõudnud. Tarantino pole mingi erand: vigurdamisele vaatamata vastavad ta filmid igati Hollywoodi kunstilistele standarditele. Ja kui arvestada, et tavaline kinokülastaja ei tea enamasti Tarantino tsitaatide allikaid, siis taandub kitš kunstilise vahendina oma lähtepunktiks, selleks, mida ta parodeerides või rõhutades või kõverpeeglis peaks järele tegema – s.o siis tihtipeale labaseks bulvarikinoks. Suure osa inimeste meelest on „Pulp Fiction” märulifilm.

Millest ma aga tollal kohe aru ei saanud oli see, et Tarantino lõi uue filmiformaadi. Formaadi, mis meelelahutusliku kino raames lubab esitulesid välgutada ka väärtuslikuma suunas. Tarantino võtab väärtfilmi ja teeb sellest hamburgeri. Seda on talle raske ette heita, kuna Hollywood ongi üks suur burksitehas. Tarantino viitab lihtsalt asjaolule, et burksi võib tegelikult teha ka hästi ja maitsekalt ning täiesti söödavatest koostisosadest. Ja burksi võib teha ka nii, et tal on rahvuslikule hingelaadile vastav maitsebukett (meenus kohe üks tobe jutt Indiast ja McDonald’sist). Peale arvukate jäljendajate Ameerikas järgnesid suhteliselt kohe prantsuse („Doberman”), inglise („Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne”) ja saksa („Koputamas taevaväravale”) „analoogid”. Toimus rahvusliku filmikunsti „taassünd”. Noh, umbes samal põhimõttel kui saksa koorikultuur tõi maarahvale ärkamisaja.

Nüüd, üle kahekümne aasta hiljem, on Tarantino hamburgerifilm jõudnud ka Maarjamaale. Kas see toob kaasa ka eesti filmi suurema elavnemise, on muidugi küsimus omaette. Omaette küsimus on ka see, kas burksifilmi hilinenud saabumine näitab meie filmikunsti mahajäämust või … mnjah.

Noored filmilavastajad Andres Kõpper ja Arun Tamm on valmis saanud hoogsa, lõbusa ja ülimalt pretensioonitu linateosega. Kolm noort poissi on tulnud Tallinnasse pidutsema. Nende teekond viib nad kokku Nietzschet tsiteerivate palgamõrvaritega, prostituutidega, narkomaanidega, mafioosodega. Ühel raamatupidajal lõigatakse kõrv peast, üks ülbe, rikas noormees narrib diskoteegi peldikus ära naiivsevõitu neiu ja üks vana stalinist ähvardab laadimata püstoliga pätte. Pauguvad püssid, pritsib verd, värvikad tegelased pilluvad vingeid repliike ja satuvad jubetotratesse olukordadesse. Laulumees Ott Lepland teeb muheda filmidebüüdi ja Sten Karpov mängib vapustavalt hea rolli narkomaanina.

Eesti oma filmiburger on tulnud ja tundub küll, et igati õnnestunult. Rahvast kinosaalis oli tublisti ja, mis eriti rõõmustav, enamus noored. Ei juhtu just tihti, et noored kinno eesti filmi tõttavad vaatama. Saal reageeris filmile elavalt, naerdi, kommenteeriti, nii et isegi popkorni ragin ei käinud sellest üle. Kindlasti saavad nii mõnedki filmist pärit lööklaused osaks noorema rahva kõnepruugist – mis võtmes muidugi, seda on juba raskem ennustada, ehkki see on küll huvipakkuv nähtus. Teatavasti on Rasmus Merivoo „Tulnukas” näiteks palavalt armastatud film rullnokkade hulgas nagu ka seal kõlanud ütlemised. Võime vaid oletada, kas Tallinna pätid hakkavad nüüd „Vasaku jala reede” keelt kõnelema või mitte.

Ükskõikseks see film noort vaatajat igal juhul küll ei jäta. Muidugi neil, kes ei kannata labasuse piirimaal balansseerivad nalju ja ebatsensuurset keelekasutust, pole „Vasaku jala reede” seanssidele asja. Samuti neil, kes miskeid sügavamaid sõnumeid või suurt kunsti otsivad. Kuigi, nagu ka Tarantino filmides, oli ka „Vasaku jala reedes” päris vahvaid tsitaate ja äratundmisi. Mõneti võib ju viriseda, et Tamme/ Kõpperi burksil on tugevalt päälinna mekk küljes, aga see on selline Tartu hädaldamine. Pealegi võib järgmine eesti filmiburger olla ka Lõuna-Eesti maitsebuketiga. Miks mitte?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht